Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
Pireti soovitustest on mul varasemalt loetud vaid 2 (Kääbik ja Harry Potter), aga 4 raamatut juba olid lugemise ootel riiulitel olemas. Kõige õhem siis pääses löögile krimiraamatute vahel, aga teised tõstsin ka juba lähijärjekorda.
Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Paulo Coelho raamatut, mingi eelarvamus on olnud nende vastu. Riiulisse sattusid mõned kui poeg oma riiulit ükskord tühjendas. Ju siis nüüd oli see õige aeg teha esmast tutvust selle kirjanikuga. See on just see kõige olulisem minu jaoks väljakutsete juures, et tänu sellele ma ei loe ainult ühte kindlasse teemasse ja kindlaid autoreid, vaid saan kergemalt sirutada käe raamatute järele, mida ma muidu kuidagi ehk kätte ei võtaks. Või vähemalt mitte niipea ja kodused riiulid ei tühjene kuidagi. Seega andsin endale lubaduse, et loen sel aastal ulmekirjanduse väljakutses läbi kõik soovitatud või teemasse sobivad raamatud, mis mul endal olemas on ja siis võib olla ka mõne veel raamatukogust. Aga nagu näha, siis aasta alguses antud lubadusi ei suuda ma isegi jaanuaris pidada, nii, et pole vist mõtet mul neid üldse lubadagi, vähemalt mitte sel juhul kui asi puudutab raamatuid. Esimesed kaks raamatut ulmesse loetud raamatut olid ju ikkagi raamatukogust toodud. Ja see lubadus esimesel poolaastal vähemal määral lugeda vist ei taha ka kuidagi õnnestuda.
Lugu jälgib karjapoiss Santiagot tema teekonnal läbi Põhja-Aafrika Egiptuse püramiidide juurde pärast seda, kui ta näeb unenäos, et leiab seal aarde. Teekond aardeni ei ole kerge ja sellel teekonnal tuleb järjest teha otsuseid, kas võtta vastu katsumusi või minna kergemat teed pidi, kas usaldada elu, et see lõpuks ikka viib välja aardeni või võtta asju ratsionaalsemalt ja mõelda vanasõnale, et parem varblane pihus kui tuvi katusel. Eks palju oleneb ka kodust, kuidas last julgustatakse oma teed minema, kartmata kukkumisi, julgustades ikka üles tõusma ja oma kutsumust järgima. Hirm on ju sageli just see, mis paneb inimese oma teelahkmetel minema kergemat ja kindlamat teed, mis paraku aga ei ole nii hiilgava tulevikuga kui ehk see raskem tee. Samas ei tea me keegi ette oma saatuse teekonda, äkki just selle raskema tee taga ei oota õnn, vaid mõne teise valiku juures. Hirm kannatuste ees on tihti hullem kui kannatus ise, aga kes meist ikka eelistab valida kannatust. Raamatus oli mitmeid kohti, mis panid mõtlema ja ehk veidi teise pilguga asjadele vaatama. Mulle raamat täitsa meeldis ja nüüd ehk jõuavad ka teised tema teosed kiiremini lugemisse, sest eelarvamus sai ümber lükatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar