Teekond eikuhugi

1./189.  Tee täiusele

Sari: Looduse kroonine romaan 114

Autor: Pío Baroja 

Tõlkija: Justa Kurfeldt 

Kirjastus: Loodus 1938

223lk./ 223lk./ 45901lk.

Lugemise väljakutse 2026: Üllatusteema: Sinu kodune või raamatukogu: vasakult teine, ülevalt kolmas riiul, paremalt kuues, meesautori poolt kirjutatud raamat.  

Loo keskmes on Fernando Ossorio, noor mees, kes ei suuda päriselt leida oma kohta elus. Ta liigub ühest keskkonnast teise, kohtub erinevate inimestega ning püüab samal ajal aru saada nii iseendast kui ka maailmast enda ümber. Tegemist ei ole niivõrd sündmusterohke looga, vaid pigem inimese sisemise otsingu ja kujunemisega. Oluline osa on Fernando mõtetel, kõhklustel ja vaatlustel ning tema suhtumisel inimestesse ja ühiskonda. Raamatus on palju arutlusi elu, usu, moraali ja inimese olemuse üle. Fernando jälgib ümbritsevat maailma üsna kriitiliselt ning otsib midagi, mis annaks tema elule selgema suuna. Samas ei vii need otsingud kiiresti kuhugi. Ta rändab, mõtleb, kohtub inimestega ja vaatleb nende elu, kuid suuremat tegevust toimub üsna vähe.

Minu jaoks jäigi raamat liiga aeglaseks. Ootasin pidevalt, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma, kuid praktiliselt ei midagi. Ka Fernando ise jäi mulle kaugeks, no ei mõista selliseid inimesi. Minu jaoks ta oli ikka üks paras tolgus. See ei olnud lihtsalt minu jaoks sobilik raamat.  Eelistan raamatuid, kus lisaks tegelaste mõtetele ja sisemisele arengule toimub ka midagi, mis tekitab põnevust ja hoiab huvi üleval. 

Valge tarakan või õnnetu kreoolitar?

18./166. Suur meri Sargasso

Autor: Jean Rhys 

Tõlkija: Udo Uibo

Kirjastus: Varrak 2003

132lk./ 4396lk./ 40420lk.

Lugemise väljakutse 2026: 2. Populaarne raamat aastast, kui sa sündisid

Jean Rhysi „Suur meri Sargasso” ilmus 1966. aastal. Järgmisel aastal pälvis teos ka maineka WH Smithi kirjandusauhinna. Siin on huvitav artikkel kirjanikust: ‘Forgotten’ award-winning author Jean Rhys to be remembered and celebrated at public event. Kuna ma olin juba ühe eelneva väljakutse raames 1966. aasta kõige populaarsemat raamatut lugenud, siis otsisingi midagi muud, näppu jäi see raamat. 

See on omamoodi eellugu Charlotte Brontë romaanile „Jane Eyre”. Rhys kirjutab loo Rochesteri esimese naise vaatepunktist, keda Brontë raamatus tuntakse peamiselt pööningule suletud hullumeelse Bertha Masonina. Siin on ta Antoinette Cosway, Kariibi mere saarel kasvanud noor naine, kelle lapsepõlv, päritolu ja abielu aitavad mõista, kuidas tema elu sellise lõpuni jõudis.
Romaani tegevus algab Jamaical pärast orjuse kaotamist. Antoinette kuulub valgete kreoolide perekonda, kes on kaotanud nii oma varasema jõukuse kui ka kindla koha ühiskonnas. Perekonda ümbritsevad vaen, hirm ja rahutus. Antoinette ei kuulu päriselt ei kohalike mustanahaliste ega Inglismaalt saabunud valgete hulka. Ka tema abielu inglise mehega ei too talle turvatunnet, vaid muudab ta järjest sõltuvamaks ja üksildasemaks.
Raamatu keskmes on identiteet, kolonialismi pärand, rassisuhted ning mehe ja naise ebavõrdne võim. Eriti tähenduslik on see, kuidas Antoinette’ilt võetakse tasapisi ära tema nimi, kodu ja õigus ise oma elu üle otsustada. Rhys näitab, et inimest on lihtne hulluks nimetada, kui tema enda lugu ei kuulata. Jutustajate vaheldumine annab võimaluse näha sama suhet mitmest küljest, kuid näitab ka seda, kui erinevalt võivad kaks inimest toimuvat tajuda.
Kariibi mere loodus on raamatus värvikas ja lämmatav korraga. Ilusate paikade taga on pidevalt tunda ohtu ning mineviku vägivalda. Õhustik on unenäoline ja kohati segane, mis sobib küll Antoinette’i ebakindla maailmaga, kuid tegi lugemise minu jaoks raskemaks.
Kuigi raamatu mõte ja seos „Jane Eyre’iga” olid huvitavad, jäi teos ise mulle veidi kaugeks. Sündmusi ei ole palju ning jutustus liigub aeglaselt ja katkendlikult. Minu jaoks oli see veidi igav. Ootasin loost rohkemat. 

Lambakriminull

5./153. Glennkill. Lambakriminull

Autor: Leonie Swann 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Atlex 2009

303lk./1506lk./37530lk.

Lugemise väljakutse 2026: 40. Loe raamatut, mis on ilmunud 2000-2010 vahel

Tavaliselt lahendavad tapmisi raamatus inimesed. Vähemalt täiskasvanute raamatutes. Lasteraamatutes figureerivad detektiivina ka teistsugused olendid. See on täiskasvanute raamat, aga siin tulevad appi lambad. Ühel hommikul leiavad lambad oma karjase George'i surnuna. Kuna nad on temaga koos elanud ja tunnevad teda hästi, saavad nad üsna kiiresti aru, et tegemist ei pruugi olla õnnetusega. Nii hakkavadki lambad omal moel uurima, mis nende karjasega juhtus ja kes võis ta tappa. Ja muidugi ei ole lambad just kõige tavalisemad detektiivid. Kogu lugu on jutustatud lammaste vaatenurgast. Nad vaatavad inimestele ja nende tegemistele hoopis teise pilguga ning see muudab päris tavalise mõrvamüsteeriumi üsna omanäoliseks. Lambad on kõik erineva iseloomuga ja neil on ka oma arvamused, hirmud ja kahtlused. Mõni neist on julgem, mõni targem, mõni lihtsalt tahab aru saada, mis toimub. Mõni on lihtsalt karjalammas. 
Kuigi tegemist on krimilooga, ei ole see ainult mõrva lahendamine. Loo sees on palju mõtlemist inimeste, suhete, usalduse ja selle üle, kui palju me tegelikult teistest teame. Samuti on päris palju huumorit, sest lambad saavad maailma asjadest aru omal väga erilisel moel. Mõnes kohas ajas nende mõttekäik lihtsalt muigama. Raamat ei ole selline krimka, kus kogu aeg kihutatakse ühe vihje juurest teise juurde. Pigem kulgeb lugu rahulikumalt ja laseb tegelastel ning nende mõtetel rohkem esile tulla. Vahepeal peab ju neid tavalisi lambaasju ka ajama, nagu söömine ja magamine. Ja tegelikult on päris tore lugeda mõrvamüsteeriumi, kus pead korraks unustama, kuidas inimesed tavaliselt asju näevad ja vaatama maailma lammaste silmade läbi.  
Mulle meeldis. Eriti just selle veidra idee pärast, et üks täiesti tõsine mõrvamüsteerium on antud lahendada lammastele. See kõlas esialgu naljakamalt, kui raamat tegelikult oli, sest loo taga on päris palju sügavamaid teemasid. Kui tahad lugeda midagi veidi teistsugust, aga samas ikkagi krimilugu, siis võib seda raamatut täitsa lugeda. 

Võitlus, võitlus, võitlus...

8./132. Enderi mäng

Sari: Enderi saaga #1 

Autor: Orson Scott Card 

Tõlkija: Juhan Habicht 

Kirjastus: Draakon ja Kuu 2013

336lk./2363lk./ 32486lk

Lugemise väljakutse 2026: 14. Mõne tuntud/kuulsa inimese lemmikraamat: https://bit.ly/3YJLYGt 

Leidsin, et see raamat oli kellegi Ronda Rousey lemmikraamat. Ma ei tea küll kui kuulus ta just on, sest vähemalt mina pole temast midagi kuulnud. Googeldades leidsin, aga ega see teda minu silmis ülemaailmselt kuulsaks tee, aga kui kirjas, siis kirjas ja sain selle ootel raamatu läbiloetud ja punkti taas kirja. 

Kui inimkonda ähvardab häving maavälise vaenlase käe läbi, langevad lootused erakordselt andeka poisi õlgadele. Ender Wiggin viiakse juba lapsena kosmoses asuvasse sõjalisse õppeasutusse. Seal kujundavad tema päevi strateegilised harjutused ja lahingusimulatsioonid, milles Ender paistab kiiresti silma oma harukordse vaistu ja juhtimisoskusega. Mida kõrgemale ta tõuseb, seda ähmasemaks muutub piir õppuse ja tegelikkuse vahel ning üha teravamalt kerkib küsimus, millist hinda tuleb maksta inimkonna päästmise eest. Autor põimib hoogsa tegevuse küsimustega vastutusest, süüst ja sellest, kui õhuke võib olla piir harjutuse ning tegeliku sõja vahel. Põnev ulmeline tegevustik ei varjuta tegelaste sisemaailma. Enderi üksindus, tema pidev soov teha õiget otsust ja samal ajal hirm kaotada oma inimlikkus annavad loole emotsionaalse poole. Autor sunnib lugejat mõtlema võimu, kasvatuse ja sõja eetiliste dilemmade üle. Seetõttu ei mõju teos üksnes haarava seiklusjutuna, vaid jääb meelde kui mõtlemapanev lugu vastutusest ja kaastundest. Kui kaugele võib minna ühise eesmärgi nimel ning kas võitu on võimalik saavutada ilma midagi olulist kaotamata. Järgmine osa on mul ka täitsa kodus olemas, tuleb ikka edasi millalgi lugeda. 

Kaks venda, kaks saatust

11./110. Pierre ja Jean

Sari: Europeia 

Autor: Guy de Maupassant 

Tõlkija: Ilotar Aavisto

Kirjastus: Perioodika 1992

160lk./ 2742lk./26696lk.

Lugemise väljakutse 2026: 24. Meenutame Europeia sarja

Kaks venda. Pierre ja Jean. Kaks erinevat isiksust. Ka välimuselt täiesti erinevad. Mõlemad on lõpetanud oma õpingud, Pierre arstina ja Jean advokaadina. Kuid ühtemoodi võtavad veel mõlemad oma karjääri alustamisega hoogu ning elavad kodus oma vanemate raha peal kerget elu. Siis saab aga üks vend perekonnasõbralt suure päranduse. Miks ainult üks vend tekib kohe küsimus. Mis seob seda venda rohkem surnud mehega kui teist venda. Varasemalt suhtus mees ju mõlemasse venda sarnaselt. Siit sealt kuuldud kahtlustused jõuavad vanema venna Pierre kõrvu ning kahtlususs ärkab ka tema sees. Ta ei tule enam oma mõtete ja tunnetega toime. Ta salamõtted purevad halastamatult ning tema suhted ema ja noorema päranduse saanud venna Jeaniga muutuvad vägagi teravaks. Kas kahtlustustel on alust, kuidas tulla toime oma tunnetega, kuidas muuta kõik varasemalt lihtsaks ja lootusrikkaks tuleviku osas. Raamat, kus on tunda hingevalu, kus kahtlused lämmatavad. Kohati tahaks peategelasi raputada, no rääkige lõpuks kõik omavahel selgeks, kaua te varjate mida mõtlete. Aga eks tuleb aru saada, et ajastu oli siis hoopis midagi muud kui hetkel ja moraalinormid ka, vähemalt väliselt, hulga karmimad. Aga noh, vähemalt mingi lõpplahendus ikka lõpuks saabus. Prantsuse keeles kirjutatud raamat ja õnnestus lugeda olles reisil just prantsuse keeleruumis, kuigi, ega ma seda ei plaaninud, lihtsalt haarasin kaasa esimese Europeia sarja raamatu, mis kätte sattus, et hea reisil lugeda selle punkti alla midagi. Loetav, aga jah, pole ikka minu maitse selline kirjandus.   

Nähtamatu sõber või nähtav vaenlane?

13./95. Kujuteldavad võõrad

Autor: Minka Kent

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Ersen 2026

320lk./3366lk./23110lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 19. Sisesta oma sünnipäev "Thisdayinmusic"lehel ja loe raamat, mille pealkiri sisaldab vähemalt ühte sõna ühest nendest laulu pealkirjadest: https://bit.ly/3YVxbZi (Saksamaal oli kohal 1 Frank Sinatra laul Strangers In the Night)

 

See oli päris korralik psühholoogiline põnevik, mis suutis kogu aeg hoida õhus küsimust, mis tegelikult toimub ja keda üldse uskuda saab. Sellised lood mulle üldiselt meeldivad kui kogu aeg jääb tunne, et midagi on väga valesti, aga lõpuni ei saa päriselt aru, kas oht on päris või sünnib osa sellest peategelase peas.
Camille Prescotti elu tundub pealtnäha ideaalne. Tal on armastav mees, kaks last ja ilus kodu eraldatud ookeaniäärses paigas. Kõik jätab mulje tavalisest ja turvalisest pereelust. Tegelikult peidab Camille aga väga rasket minevikku, mille eest ta on aastaid põgenenud. Teda kasvatas vägivaldne ja vaimselt ebastabiilne ema ning lapsepõlv jättis temasse sügavad jäljed. Camille on kogu oma täiskasvanuelu ehitanud üles sellele, et vana elu maha matta ja sellest võimalikult kaugele pääseda. Põhjus on üsna karm, sest ema lubas, et kui ta tütre kunagi üles leiab, siis ta ära tappa.
Olukord muutub ärevaks siis kui Camille kuueaastane tütar Georgie hakkab käituma viisil, mis meenutab hirmutavalt palju Camille enda lapsepõlve. Tüdruk räägib kujuteldavast sõbrast, kes mõjutab tema käitumist ning näib teadvat asju, mida tüdruk ega üks võõras inimene teada ei saaks. Veel hullem on see, et see nähtamatu sõber teab detaile Camille minevikust, mida naine pole rääkinud. Sellest hetkest alates hakkab pinge järjest kasvama. 
Raamatu kõige tugevam osa oligi minu jaoks see pidev teadmatus. Kas keegi tõesti manipuleerib Camille perega? Kas ema on ta üles leidnud? Kas keegi mängib tema hirmudega või hakkab Camille ise vaimselt murduma? Vahepeal tundus täiesti võimalik, et kogu asi on lihtsalt kokkusattumuste jada ja traumadest tekkinud paranoia. Samas tulid jälle uued detailid, mis panid kõiges kahtlema. Lisaks sellele on loos päris palju ka pere sisepingeid. Camille käitumine muutub järjest närvilisemaks ning loomulikult ei usu kõik tema ümber kohe tema kahtlusi. Kas ta liialdab ja näeb tonti seal, kus seda tegelikult pole? See tekitab omakorda küsimuse, kui kaua üks perekond sellise pinge all üldse koos püsib.
Lugu oli tempokas ja huvitav ning pinge kasvas päris hästi kuni lõpuni välja. Muidugi olid lõpus ka korralikud keerdkäigud nagu sellistele psühholoogilistele põnevikele kombeks. Mõni neist oli aimatav ja mõni tuli päris ootamatult. Selline raamat, mida on raske käest panna, sest kogu aeg tahad teada, mis on tõde ja kes siin tegelikult mängu juhib ning kes sellest mängust väljub võitjana. 

Kui vaikusest saab midagi enamat

8./90. Siiski midagi väärt

Autor: Gayle Forman 

Tõlkija: Liis Konovalov

Kirjastus: Heli Kirjastus 2026

225lk./ 1797lk./21541lk.

Lugemise väljakutse 2026: 46. Raamat, mida soovitab lugeda sinu laps või põlvkonna jagu/märkimisväärselt noorem tuttav

Seda raamatut soovitas lugeda Liis, kes on samast põlvkonnast mu pojaga. Ta rääkis juba enne ilmumist, kui head raamatut ta parasjagu tõlgib, seega võib seda soovitusena küll võtta. Ja oligi hea raamat. See on selline raamat, mis iseenesest lõpuks pisara välja kisub. 

Lugu liigub kahel tasandil, kahes ajas ja kahes põlvkonnas. Ühel pool on Alex, kaheteistkümnene poiss, kes on teinud midagi väga halba. Piisavalt halba, et tema elu oleks korraga viltu. Kohtunik saadab ta noortevangla asemel suveks Shady Gleni vanadekodusse vabatahtlikuks. See kõlab karistusena, mis on sama tolmune ja igav kui maja ise või selle elanikud, kes tunduvad talle esimesel päeval nagu zombid, nagu aegluubis liikuvad varjud, kelle pilk ei haaku kellegagi. 

Teisel pool on Josey. 107-aastane mees, holokausti üle elanud juut, mitu korda surma eest põgenenud, nüüd aga oma elu viimases toas number 206. Ta ei räägi. Ta ootab. Ta ei ava end, ei lase kedagi ligi.Ta on otsustanud, et tema elu on juba lõppenud, ainult keha ei ole veel järele jõudnud. Seni, kuni Alex koputab tema uksele.

See koputus ei muuda maailma, aga muudab midagi nende kahe vahel. Alex tuleb tagasi. Ja veel. Ja veel. Josey hakkab talle oma lugu jutustama, mitte korraga, vaid väikeste tükkidena, nagu inimene, kes pole kindel, kas noor kuulaja üldse mõistab. Aga Alex kuulab. Ja mida rohkem ta kuulab, seda rohkem hakkab ta nägema, et Josey vaikuse taga on terve elu, mis pole kuhugi kadunud. Nende vahel tekib side. Poiss, kes tunneb end mahajäetuna ja mees, kes on näinud maailma kõige süngemaid nurki. Josey lugu ei tee Alexist üleöö paremat inimest, kuid see annab talle midagi, mida tal seni polnud. Tunde, et ta võib veel midagi muuta. Et ta ei ole oma vea külge igaveseks naelutatud. 

Raamat tuletab meelde, et ajad võivad olla erinevad, aga inimesed ei ole. Inimesed on ikka inimesed oma vigade ja heade külgedega. Ikka on maailmas sõprus, hoolimine, armastus, viha, solvumine, raev, pealiskaudsus, lootus. Ikka on maailm täis tundeid. Ikka ei ole elu vaid must-valge, vaid täis erinevaid halle ja värvilisi toone, mis segunevad nii, nagu parasjagu juhtub. See on lugu põlvkondadeülesest lootusest, kaastundest ja andestusest. Lugu sellest, kuidas üks juhuslik koputus võib muuta rohkem, kui keegi oskaks arvata. 

Endisest mõrvarist kustutaja rihtis oma sihtmärki hoolega

7./89. Kuidas mõrvata oma tööandja

Autor: Rupert Holmes

Tõlkija: Karl-Kristjan Koit

Kirjastus: Tänapäev 2026

424lk./1572lk./21316lk.

Lugemise väljakutse 2026: 38. Raamatu pealkiri algab küsisõnaga

Seda raamatut ei ole vist eriti mõistlik lugeda nii, et tööandja samal ajal üle õla piilub. Ükskõik siis, mis eesmärgiga sa selle kätte võtad. Kas lihtsalt järjekordse krimiromaanina või hoopis omamoodi käsiraamatuna. Tegelikult töötab see mõlemal tasandil korraga. Ühest küljest on see tempokas ja üsna musta huumoriga krimka, teisest küljest aga täiesti absurdini viidud õpik sellest, kuidas inimest maailmast võimalikult puhtalt kustutada. Mitte mõrvata.  McMastersi rakenduskunsti kolledžis õpetatakse kustutama. Ja see vahe on nende jaoks väga oluline. Mõrvavad amatöörid, need, kes jäävad vahele. Need, kes lasevad emotsioonidel juhtida, jätavad jälgi, teevad vigu ja lõpetavad vanglas. McMastersis õpetatakse aga midagi palju peenemat. Kuidas muuta inimese kadumine nii täiuslikuks, et mitte keegi ei oskaks isegi õigeid küsimusi küsida. Seal ei kirjutata lõputööd paberile. Seal on lõputööks ideaalne mõrv ja sellest karistuseta pääsemine. Õppeasutus ise on juba omaette vaatamisväärsus. Sinna satuvad väga erinevad inimesed, väga erinevate põhjustega, aga sageli on sihtmärgiks ikkagi tööandja või siis selle üks lüli, tõenäolisemalt just see otsene. 

Peategelane on Cliff, kelle ülemus ei ole lihtsalt ebameeldiv inimene. Ta on süstemaatiliselt hävitanud Cliffi elu. Viinud enesetapuni tema sõbra ja armsama, varastanud tema töö, trampinud üle kõigest, mis Cliffile oluline oli, ning lõpuks ta ka vallandanud. Cliff üritab teha üsna hädist mõrvakatset, rohkem meeleheitest kui oskusest, ning satub endalegi suureks üllatuseks vangla asemel hoopis McMastersisse. Lisaks Cliffiga toimunule jälgitakse väiksemal määral veel kahe sama lennu õppuri lugusid. Nende elu enne akadeemiat, see, kuidas nad sinna jõuavad, mida nad seal õpivad ja kuidas neil õnnestub oma lõputöö sooritamine. Muidugi pole seal vaid kolm õpilast, seega saab loo jooksul tuttavaks üsnagi paljude õpilaste ja värvikate õppejõududega.

Selline hoopis erinev krimka kui tavalised mõrvalood. Siin siis on lugeja heade poolel ehk siis selle raamatu kontekstis kustutajate ehk mõrva sooritajate poolel. Tavaliselt elad kaasa uurijatele, politseinikele või vähemalt süütule või mittesüütule ohvrile. Siin oled aga täielikult nende poolel, kes plaanivad inimest ära kustutada. Ja kummalisel kombel töötab see väga hästi. Autor suudab panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa elama ja lootma, et kõik läheks plaani järgi. Raamat on parajalt humoorikas, parajalt sünge, parajalt õpetlik ja piisavalt põnev, et tahaks edasi lugeda, sest raamatu lõpp nagu lubaks järge. Üks omapärasemaid krimkasid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja huvitav, miks üks kaastöötaja selle mulle ette sokutas, kas mingi vihje...

Jussike ja tema 19 sõpra

4./86. Jussikese 12 sõpra

Autor: Jaanus Vaiksoo

Kirjastus: Nuti Grupp OÜ 2024

40lk./671lk./20415lk.

Lugemise väljakutse 2026: 11. Raamat, mille pealkirjas on number

Jussike on minuga ühevanune. Me sündisime samal aastal ja ta on siiani väga populaarne tegelane, sest seda raamatut antakse ikka ja jälle uuesti välja ning lapsed loevad seda edasi. Ema on rääkinud, et enne kooli oli Jussike oma seitsme sõbraga minu lemmikraamat. Ma olevat seda korduvalt lasknud endale ette lugeda ja hiljem, kui tähed selged, lugesin seda ka ise. Oli tõesti üks mõnus ja soe raamat. Nüüd on sellele loole tehtud järg, kus Jussikese sõpradeks on kaksteist kuud. Lapse jaoks tundub terve aasta väga pikk aeg, peaaegu lõputu, aga kuud kui sõbrad aitavad seda kuidagi paremini mõista ja kiiremini aasta mööda saata. Igal kuul on oma nägu ja oma tegevused nagu nädalapäevadest sõpradelgi. Lisaks õpetab iga kuu ka uusi tähti, nii et jõuluvana tulekuks oleks lugemine juba selge ja saaks ihaldatud raamatu ise läbi lugeda. Natuke jäi see järg minu jaoks siiski originaalile alla. Võib olla on põhjus lihtsalt selles, et nädalapäevade raamatut on saanud nii palju kordi lugeda ja kuulata, et sellega on tekkinud tugevam side. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga, mille abil saab lapsele õpetada nii kuude nimetusi kui ka tähti. 

Raamatuarvustus Märgistatud

1./83. Märgistatud

Sari: Milo Perho #1

Autor: Max Seeck 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Pegasus 2026

362lk./ 362lk./ 20106lk.

Lapiteki väljakutse 2026 mai: Suur väljakutse 10. Raamat minu lemmikžanrist

Eks see krimi ole ikka mu lemmikžanr kuigi loen üsnagi palju ka muud. Aga need krimid on ikka need, mis eelkõige mu lugemislauale ronivad. Võib-olla sellepärast, et hea krimi ei paku ainult mõistatust. See pakub ka pilku inimese varjatud külgedele, erinevatele isiksustele.   

Novembriõhtul leitakse Seurasaari rannast surnukeha. Külm, pime, meretuul, vaikus ja siis midagi täiesti valesti. Ohvrit katab paks valge värvikiht ning lahkamisel leitakse tema kurgust malenupp. Politsei on nõutu ja põhjusega. Miks näha nii palju vaeva surnukeha lavastamisega, kui seejärel jätta see sisuliselt leitavasse kohta? Miks peita ja samal ajal mitte peita? Miks anda vihjeid, kui võiks lihtsalt kaduda? Appi kutsutakse Milo Perho, kelle ametiks on sarimõrvarite profiilide koostamine, kuid vabal ajal peab ta kunstigaleriid. Juba see kombinatsioon on piisavalt kummaline, et tähelepanu äratada. Ühelt poolt inimene, kes peab mõistma kõige tumedamat ja julmemat maailma. Teiselt poolt inimene, kes tegeleb loominguga, vormi ja tähendusega. Sageli ongi inimesed vastuolulised, mitmekülgsed. Need, kes näevad inetust kõige lähemalt, oskavad vahel kõige rohkem hinnata ilu. Algab närvesööv partii nagu malelaual, kus iga käik toob kaasa uue ohvri või uue paljastuse. Male kujund ei ole siin lihtsalt dekoratsioon, vaid töötab loo sees päriselt. Kes ründab, kes kaitseb, kes ohverdab, kes arvab end olevat kuningas, kuigi on tegelikult ettur? 

Milo ise ei ole järjekordne sile ja laitmatu geenius, kes kõnnib sündmuskohale, pilgutab silma ning lahendab kõik kolme minutiga. Tal on minevikus oma varjud, oma eksimused, omad luukered kapis. Ta ei ole kõige lihtsam inimene ega ka kõige mugavam kaaslane. Esimene osa kulutab üsna palju aega tema tausta avamisele ning seetõttu võib tempo kohati tunduda aeglasem. Kurjategija väljaselgitamine on kihiline ja lõpus jagub pöördeid omajagu. Tegelased ei mõju detektiivmasinatena. Nad on inimesed. Keegi ei ole päris vigadeta ja keegi ei ole lõpuni ilma heade külgedeta. Verd ja kurjust on loos omajagu, nii et nõrganärvilistele ei soovita. Ei olnud kõige kiirem ja kergem lugemine, aga mulle see raamat täitsa meeldis. Ja ootan järgmist osa, usun, et see läheb veel paremaks. 

Üksi ja alasti - seiklus alaku!

20./79. Dušimaa. Needuse murdmine

Sari: Dušimaa  

Autor: Nat Amoore 

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

206lk./4812lk./18996lk.

Lugemise väljakutse 2026: 23. Maakera kuklapoolel - Austraalia või Uus-Meremaa autor

Üks igati tore ja vahva laste seiklusfantaasia. Üks nendest lasteraamatutest, mis jätab lugemisel kerge ja hea tunde, kuid ei jää ainult nalja või seikluse tasemele. Fantaasiaromaan, mis sobib hästi nooremale lugejale ja pakub korraga nii põnevust kui ka väikest mõtteainet. Loo keskmes on poiss, kes satub üsna ootamatult seiklusesse. Kõik saab alguse täiesti tavalisest olukorrast kus ta läheb duši alla ja soovib lihtsalt olla eemal oma väikesest tüütust vennast. Järgmisel hetkel leiab ta end aga täiesti teistsugusest maailmast, ilma igasuguse ettevalmistuseta ja veel lisaks sellisena, nagu ta duši alla minnes oli. Täiesti alasti. See ootamatu pööre annab loole kohe alguses humoorika ja veidi absurdse alguse. Edasi muutub lugu seikluseks, kus ei puudu ohtlikumad olukorrad ega ootamatud lahendused. Samas jookseb kogu loo taustal üks selge mõte. Kui lihtne on igapäevaelus pidada kodu ja perekonda tüütuks, kuid kui need kaovad, muutub soov tagasi jõuda väga tugevaks. Kodutunne ja turvalisus saavad loo käigus üha olulisemaks. Raamat ei piirdu ainult seiklemisega, vaid puudutab ka seda, kuidas inimesed kipuvad teisi parandama isegi siis, kui tegelikku probleemi parandatav ise ei näe. Samas jääb kõlama mõte, et igaüks võib elada oma eripäraga ja see on täiesti normaalne. Peategelane on poiss, kuid raamat sobib lugemiseks nii poistele kui tüdrukutele. Stiil on lihtne, tempo kiire. Mõnus ja kerge vahepala, mis pakub fantaasiat, nalja ja südamesoojust.   

Kui keegi pole see, kes ta on

8./67. Armastusega sinu ema 

Autor: Iliana Xander

Tõlkija: Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

381lk./2346lk./16530lk.

Lugemise väljakutse 2026: 9. XYZ - kirjaniku ees- või perekonnanimi algab just selle tähega

See raamat on psühholoogiline põnevik, aeglaselt lahti rulluv perekonnasaladuse lugu. See ei ole klassikaline kriminaalromaan, kus keskmes oleks politsei uurimine või detailne kuriteo lahkamine. Pigem on tegemist looga, kus pinget tekitab küsimus, mida inimesed oma mineviku kohta varjavad ja kui palju võib üks pere tegelikult üksteise kohta teada. Raamatu peategelane on Mackenzie Casper, noor tudeng, keda tuntakse eelkõige tema ema kaudu. Tema ema on maailmakuulus põnevike autor, kelle raamatutel on suur ja pühendunud lugejaskond. Loo alguses sureb Mackenzie ema õnnetuse tagajärjel. Esialgu näib kõik üsna selge, kuid üsna kiiresti tekib küsimus, kas tegemist oli ikka õnnetusega. Mälestusteenistuse päeval saab Mackenzie salapärase ümbriku, mille saatja on märgitud kui „Fänn nr 1“. Ümbrikus on leheküljed tema ema päevikust. Need algavad sõnadega „Kas tahad saladust teada? Armastusega sinu ema“. Esialgu tundub see kummaline, kuid peagi saabub teine kiri ja seejärel kolmas. Iga uus kiri lisab loole uue kihi ja annab vihjeid selle kohta, et Mackenzie ema elu ei olnud sugugi nii lihtne ja sirgjooneline, nagu avalikkus arvas. Lugedes tekib tunne, et kogu lugu on üles ehitatud küsimuse ümber, kui hästi me tegelikult oma lähedasi tunneme. Mackenzie on kogu elu kasvanud üles teadmisega, et tema ema on edukas ja kuulus kirjanik. Kuid kirjadest hakkab selguma, et ema teekond kuulsuseni ei pruukinud olla nii aus ja sirgjooneline. Minevikust hakkavad välja tulema asjad, mis võivad muuta kogu arusaama perekonnast. Autor krutib pinget pidevalt tasapisi üles. Süžee ei liigu väga kiiresti, kuid peaaegu iga peatükk lisab mõne uue detaili, mis paneb mõtlema, kuhu see lugu tegelikult võib välja viia. Raamat ei püüa kogu aeg šokeerida, vaid pigem tekitada tunnet, et midagi on valesti, kuigi täpselt ei saa veel aru, mis. Lugemiselamus sõltub üsna palju sellest, mida põnevike juures kõige rohkem hinnata. Kui kellelegi meeldivad tempokad krimkad, kus kogu tegevus keerleb politsei uurimise ümber, võib see raamat tunduda aeglane. Kui aga meeldivad lood, kus keskmes on inimeste suhted ja mineviku saladused, siis on see just õige raamat lugemiseks. Suur osa pingest tekib just sellest, kuidas Mackenzie püüab aru saada, kes tema ema tegelikult oli ja kas kogu tema elu põhines millelgi, mida keegi pole tahtnud avalikkusele rääkida. Lugu liigub sammhaaval ja laseb lugejal koos peategelasega avastada, kuidas üks näiliselt ideaalne perekonnalugu võib hakata tasapisi pragunema. Raamat räägib vähemalt sama palju identiteedist kui kuriteost. Kui inimene avastab midagi oma pere kohta, mis ei sobi kokku sellega, mida ta on terve elu uskunud, siis tekib paratamatult küsimus, kes ta ise tegelikult on. Mackenzie peab loo jooksul mitte ainult minevikku uurima, vaid ka otsustama, mida ta uue teadmisega peale hakkab. Mulle raamat meeldis, lugemine läks kiiresti, suur osa tekstist oli otsene kõne, lugeda oli ladus ja kogu aeg oli ikka piisavalt põnevus üleval, et mis seal siis tegelikult lõpuks oli ja mis saab. See on raamat, mis sobiks mu arust nii naistekate kui muhekrimi lugejatele. Tahtmata küll spoilerdada, aga eks ühe väikese kerge Ladina-Ameerika seebika sellest loost saaks teha, kui seriaali panna.

Ärge tapke lapsi ka ilukirjanduses!

3./62. Viimast päeva elus

Sari: Uurija Kimberley King #2

Autor: Jeneva Rose

Tõlkija: Ülla Veerg

Kirjastus: Ersen 2026

256lk./852lk./15036lk.

Lugemise väljakutse 2026: 34. Raamat, mille võtsin raamatukogust äsja tagastatud raamatute kuhjast

Oklahomas läheb kümneaastane Piper ühel suveõhtul jalgrattaga sõitma, et minna ööseks suvelaagrist leitud uue sõbra Miley poole. Kõik tundub täiesti tavaline, selline õhtu, kus laps lihtsalt liigub ühest kohast teise ja keegi ei oska karta, et midagi võiks juhtuda. Kuid järgmisel päeval selgub, et Piper pole Miley poole jõudnudki. Ja mis veel hullem, Miley isegi ei teadnud, et Piper pidi tema juurde tulema. Sealt algabki see kõige hullem hetk, kui mõistad, et laps on kadunud ja keegi ei tea, kus ta olla võiks. Vanavanemad, kes Piperit kasvatavad, annavad politseile teada ja sealt edasi hakkab kõik liikuma kiiresti, sest lapse kadumisel on esimene ööpäev alati kõige olulisem. Ja suurem osa sellest on juba möödunud. Politsei kaasab suured jõud, et leida nii tüdruk kui ka tema roosa jalgratas, mis võiks anda mingi vihje, kuhu ta teel oli või kuhu ta jõudis. Raamat on raske, sest krimid, kus ohvriteks on lapsed, on alati rasked. Need puudutavad teistmoodi, sest laps ei peaks olema see, kelle ümber sellised lood keerlevad. Lugema hakates avastasin, et see on sarja teine raamat Uurija Kimberley King sarjast. Esimest osa ma lugenud ei ole ja otseselt see ei seganud. Ainult pidevalt räägiti sellest, kuidas Kimberley ülemus kaotas oma perekonna, naise ja poja. Sellest aga otseselt juttu ei olnud, nii et võib-olla kajastati seda esimeses raamatus. Aga ausalt öeldes hakkas see korduv ja korduv teavitus mind lugejana häirima. Paar korda oli kirjas, jah, ma sain aru, kuidas see talle mõjus, aga ei ole vaja iga paari peatüki järel uuesti üle korrata. Mind üldiselt häirivad sellised lugeja alahindamised, kus tundub, et autor ei usalda, et lugeja suudab ise meeles pidada, miks keegi nii käitub. Paarist korrast piisab. Lugejal ei ole kalamälu, et ta ei suudaks mõne peatüki võrra edasi aru saada, mis tegelase käitumist mõjutab. Või noh, enamikul lugejatest. Võib-olla USA lugejatega on teisiti, ei oska öelda. Neile tuleb ju iga kuuma kohvi topsile ka kaks hoiatust kirjutada, et tegu on kuuma joogiga. Aga muidu oli raamatus täiesti piisavalt põnevust. Erinevaid liine, ootamatusi, keerdkäike, väikseid vihjeid, mida ei pane kohe tähele, aga mis hiljem kokku hakkavad sobituma. Kõige parem see raamat ei olnud, aga üldiselt oli täiesti loetav ja hoidis huvi üleval. Ja ma arvan, et mingil hetkel loen võib-olla isegi esimese osa sellest sarjast läbi.

Vanad saladused võivad tappa

1./60. Meie vanad tapvad tõed

Autor: Holly Watt 

Tõlkija: Krista Suits

Kirjastus: Varrak 2026

429lk./ 429lk./ 14613lk.

Lugemise väljakutse 2026: 35. Loetu kaja. Selle raamatu valisin mõnest lugemissoovituse blogist

Selle raamatu leidsin Pille raamatu ja kassiga blogist. 

Neli poissi ja viis tüdrukut, ülikoolikaaslased, kes kunagi ammu pidasid end lahutamatuks seltskonnaks, otsustasid ennustada, mis kellestki kahekümne aasta pärast saab. Mitte enda kohta, vaid igaüks kirjutas teiste kohta. Kokku 72 sedelit, mis pandi ümbrikusse ja jäid ootama oma aega. Need sedelid on nüüd kakskümmend aastat oodanud justkui vaiksed tunnistajad sellest, kui kindlad nad kunagi olid, et tulevik on pikk ja kõigile kättesaadav. Aga keegi ei osanud ette näha, et ühte nende seast enam pole. Lily, kelle hiljutine surm on lahendamata. Rong, mille ette ta kukkus. Või lükati. Või astus ise. Mitte keegi ei tea. Seltskond koguneb, alguses justkui rõõmsalt, meenutatakse vanu aegu, süüakse, juuakse, naerdakse. Aga kui sedelid lahti harutatakse, ei ole see enam lihtsalt mäng. Mida edasi, seda rohkem muutub see millekski muuks. Mitte ainult lugemiseks, naermiseks ja arutamiseks, vaid ka küsimuseks, miks sa just nii minu kohta kirjutasid. Miks ta nii kirjutas. Mida ta tegelikult teadis. Ja mida ta varjas. Rõõmustamised vahelduvad solvumistega, naljad pingetega. Kõik ei tea kõigist kõike, kuigi nad arvasid, et teavad. Maggie, kes on nüüd ajakirjanik, hakkab tasapisi tajuma, et kakskümmend aastat tagasi toimus midagi, millest tal pole aimugi. Midagi, mis on nüüd uuesti pinnale tõusmas. Saladused, mis olid maetud, hakkavad vaikselt pragudest välja imbuma. Ja see, mis toona toimus, on jõudnud või jõudmas sellesse hetkesse ning võib olla tõendiks ka sellele, mis ikka juhtus Lilyga. Tükikesed hakkavad vaikselt oma kohale minema, ennast õiget pidi keerama ja pilt selginema. Kas see on aga täpselt see, mida nii tegelased kui lugeja ootasid? Aeglaselt kruttiv psühholoogiline krimiromaan, mis pikka aega tundub, et polegi krimi, vaid lihtsalt inimestevaheline draama, kus minevik ja olevik põimuvad. Kuid mida lõpu poole, seda krimisemaks kõik muutub. Psühholoogiliseks põnevikuks jääb see aga algusest lõpuni, sest tegelaste sisemaailm on sama oluline kui sündmused ise. Ja ülesehitus on veidi teistsugune kui tavalistel krimilugudel, mis teeb lugemise omamoodi värskeks. Mulle üldiselt meeldis, aga alguses oleks küll tahtnud, et lugu kiiremini kuhugi jõuaks. See aeglane algus on teadlik, aga nõuab kannatust. Hiljem tasub see end ära.  

Märul keset Tallinna linna

21./58. Sitt päev

Sari: Sitt Päev #1

Autor: Martin Hook

Kirjastus: Pulp Prediction Publishing 2026

256lk./4487lk./ 13722lk.

Lugemise väljakutse 2026: 41. Raamatukaas on domineerivalt sinu lemmikvärvi  

Selle raamatu kaanevärv on nüüd täpselt just see õige lemmikkollane ning veel kombinatsioon mustaga on just see täpne punkt i peal, mis värvides on domineerivalt lemmikuks. Samas ma usun, et nii mõnegi inimese võib see kaanevärv ära ehmatada. Pealkirjast rääkimata. Aga ega see raamat päris neile polegi mõeldud, kes pealkirja välja ei kannata. Kui eesti krimkasid ilmub viimasel ajal nagu seeni peale vihma, siis spioonikaid napib. Nüüd siis üks tuttuus kaasaegne spioonilugu olemas ja lõpus lubati loole järgegi. Üks paras märuli lugu, kus autod kihutavad, relvad pauguvad ja kui need juba häält teevad, ega siis kuulid kõik inimestest päris mööda ka ei lähe. Tegevustandriks oma kodune Eestimaa pind, erinevad kohad, kuid suurem osa sündmustest toimub Tallinnas. Seetõttu ka Eesti Kirjanike Liidu 2025.aasta roomanivõistluse Tallinna linna auhind raamatule antud. Raul jõuab oma ümber maakera reisimiselt hääletades tagasi Eestisse, kus kunagine vana sõber palub teenet, et ta viiks ta auto Tallinna. Teel hääletab autole salapärane Anna. Kuid järgmine hommik leiab Rauli kinniseotuna. Kes ta millisesse mängu mässis, et ta nüüd on sunnitud elu eest põgenema. Mees ei tea, keda saab ja keda mitte usaldada. Kõik kisub kiiresti millekski enamaks kui pelgalt põgenemine. Tallinna tänavad ja hoovid muutuvad lõksudeks, kus eksimiseks ei jäeta teist võimalust. Raul mõistab varsti, et ainult eest ära joosta ei saa. Mingil hetkel peab otsustama, kui kaugele ta on valmis minema. Ning kas vaid päästa ennast või uurida välja, mis siis tegelikult toimub, kes on need, kes teda tappa tahavad ja eelkõige miks. Lugemine oli ladus ja kiire tempoline. Õhtul oli üsnagi raske ikka raamat käest ära panna, sest märulis ei olnud hingetõmbe kohti, asi muudkui eskaleerus. Mina nüüd ootan järge, sest lõpp tekitas huvi järgmise raamatu vastu. Soovitan neile, kelle sellised spioonipõnevikud ja märulifilmid üldiselt meeldivad. 

Ja anna meile andeks meie võlad

19./56. Võlg

Autor: Kai Vare 

Kirjastus: Tänapäev 2022

232lk./4049lk./13284lk.

Lugemise väljakutse 2026: 8. Ebameeldiva või eemaletõukava pealkirjaga raamat

Kellele siis võlad meeldiks, ikka üks ebameeldiv ja eemaletõukav sõna. 

Üks kodumaine krimilugu, mis oli siiani lugemata. Tegevus toimub Järva-Jaani alevis. Väike, kasin ja kodune koht. Rutile Järva-Jaanis meeldis ja pensionile jäädes kolis ta päriselt sinna. Anu ilmus Järva-Jaani Rutist hiljem ja kohalike seas hakkas kohe levima kumu, et tegemist on väga ekstravagantse daamiga. Anu oli hakkaja ja rõõmsameelne, alustas kohe maja remonti ja käis nii iluhoolduses kui reisimas. Raha tundus naisel jaguvat. Rutt ja Anu sõbrunesid. Ühel päeval rääkis Anu saladuskatte all Rutile, et kuulis metsas lasku. Seni rahulikus alevikus hakkas toimuma midagi salapärast, mida mõned vanemaealised alevielanikud siis üritasid välja selgitada. Mulle tundus, et väikese alevi eluolu ja vanemaealiste elustiil oli üsna hästi tabatud. Seetõttu aga lugu ise oli ehk veidi liiga igav ja aeglane mu jaoks. Muidugi lõpus oli keerdkäik, mida nagu ei osanud oodata, see andis loole plusspunkti juurde. Aeglaste muhekrimide lugejale võib soovitada, eriti kui meeldivad kohalikud realistlikumat laadi lood. 

„Võlg“ pälvis kirjastuse Tänapäev krimiromaanide võistlusel peapreemia. 

Enne mõtle, kui lähed võõrasse koju elama

15./52. Koduabiline

Sari: Koduabiline #1

Autor: Freida McFadden

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: OÜ Krimiraamat 2025

329lk./3417lk./12652lk.

Lugemise väljakutse 2026: 50. Raamat 2025.aastal Goodreadsi lugemisväljakutses enimloetud raamatute nimekirjast: https://bit.ly/4aJWIfv  

Psühholoogilised põnevikud on üks minu lemmikžanre. Sellised lood, kus keegi satub näiliselt ideaalsesse olukorda, mis aga hakkab tasapisi loo jätkudes pragunema, on viimasel ajal kuidagi eriti palju lugemisse sattunud. Koduabiline on täpselt seda tüüpi raamat. Ühest küljest tuttav skeem, teisest küljest piisavalt tempokas ja põnev, et ikkagi huvi üleval hoida. Raamatu keskmes on Millie, kes saab koduabilisena tööd jõukas perekonnas. Töö tundub alguses uue võimalusena oma elu korda saada. Maja on suur ja ilus, perel on raha ning väliselt näib kõik väga korras. Samas hakkavad üsna kiiresti ilmnema kummalised detailid. Perenaise käitumine on ettearvamatu, majas kehtivad veidrad reeglid ja kogu õhkkond on kuidagi pingeline. Millie püüab lihtsalt oma tööd teha, kuid üha rohkem jääb tunne, et ta on sattunud kohta, kus kõik ei ole päris nii, nagu esmapilgul paistab. Lugemisel tekkis mul paralleel tema teise raamatuga Allüürnik. Mõlemas loos on sarnasust. Inimene, kes vajab uut algust, satub elama võõrasse majja ja leiab end olukorrast, kus peresuhted ja tegelikud motiivid on palju keerulisemad kui alguses paistab. Peatükid lähevad ladusalt. See on selline lugu, kus mõtled iga peatüki lõpus, et loen veel ühe. Ja siis veel ühe. Autor ei keskendu väga pikale arutlemisele, filosofeerimisele ega detailsele karakterianalüüsile, vaid pigem sellele, et sündmused liiguksid edasi ja pinget tekiks järjest juurde. Mingil hetkel tekkis tunne, et selles raamatus pole taas kõik nii, nagu väliselt paistab. Autoril on jälle mõned kardinaalsed käänakud varuks. See on selline raamat, mis sobib hästi siis, kui tahad midagi tempokat ja põnevat, ilma et peaks väga sügavalt mõtlema. See ei olnud žanri mõttes midagi täiesti uut, kuid oli piisavalt põnev, et hoida lõpuni huvi üleval. Ja lõpp juba vihjas, mis võib järgmises osas tulla. Eks tuleb ka järgmised kaks osa lugemise plaani võtta. 

Ainus elueesmärk saada mõne mehe poolt väljavalituks kaaslaseks

12./49. Igavesti vaid sinu

Autor: Louise O'Neill 

Tõlkija: Evelin Banhard 

Kirjastus: Varrak 2017 

352lk./2850lk./ 12085lk.

Lugemise väljakutse 2026: 7. Düstoopia

Tulevik või teine paralleelmaailm, kus naiste roll on viidud äärmuseni, ühelt poolt lihtsaks ja samal ajal keeruliseks. Naised ei sünnita enam tüdrukuid, neid tehakse labaratooriumis. Igal aastal täpselt sama palju, kui on sündinud poisse. Nemad sünnivad ikka vanaviisi, oma emadest ja kasvavad koos oma isadega. Tüdrukuid seevastu kasvatatakse emata ja isata (neid ju neil katseklaasilastel polegi), suletud keskkonnas. Neid kujundatakse, õpetatakse, lihvitakse, hinnatakse. Selleks, et nad vastaksid ootustele, et neist saaksid täiuslikud kehad oma meestele, et sünnitada poegi või siis saada konkubiinideks, et mehi rahuldada. Täiuslik välimus. Täiuslik käitumine. Täiuslik kuulekus. Küsimus tekib üsna ruttu: mida see neile endile maksma läheb? Kuidas sellises keskkonnas ellu jääda. Teismelised tüdrukud on teadagi vahel jubedalt õelad teineteise vastu, aga kui see kõik toimub kokkusurutud süsteemis, päevast päeva, ööst, öösse kõrvuti olles ja olles pandud üksteisega võistlema, üksteisest alati parem olema. Mitte teadmiste poolest, vaid ilu poolest. Kuid kas kõik on ikka kloonitud täpselt sarnasteks, või on mõnedel tundeid, soove, ihasid?  Algusest peale kõik toimib, süsteem on paigas, reeglid on selged. Ja ometi on midagi valesti. Mitte ainult süsteemis, vaid ka selles, kuidas tegelased seda omaks võtavad. Mitte ainult see, mis nendega tehakse, vaid ka see, mida nad ise õigeks peavad. Peategelane püüab sobituda. Ta püüab olla selline, mida temalt oodatakse. Aga kui palju sellest on tema enda valik? Kui palju on see lihtsalt ellujäämise strateegia? Ja kas üldse on võimalik selles maailmas midagi valida? Prr, düstoopiad ei ole ikka minu tassike teed, no ei sobi mulle sellised düstoopsed keskkonnad ja õnneks veel väljamõeldised. Raamat on selgelt suunatud ka nooremale lugejale kui mina. Rõhk on identiteedil, enesehinnangul, sotsiaalsel survele allumisel. Küsimused, mis on väga olulised just teismeeas. Kuidas ilu ja väärtus on taandatud numbriteks ja hinnanguteks. Kuidas kontroll toimib mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seestpoolt. Ja kui lihtne on harjuda isegi kõige ebaõiglasema süsteemiga, kui see on ainus, mida sa kunagi tundnud oled.  

Öökulli õõvastav hüüd öösel

11./48. Öökulli tarkus. Uusi teadmisi maailma salapäraseimate lindude kohta

Sari: Looduse lood  

Autor: Jennifer Ackerman

Tõlkija: Maria Lepik

Kirjastus: Tänapäev 2025

363lk./ 2498lk./11733lk.

Lugemise väljakutse 2026: 20. Ööd on siin mustad!

Öökullidest justkui tean midagi. Vaikne lend. Suured silmad. Öine elu. Tarkuse sümbol. Aga kui palju ma tegelikult mõistan? Kui palju tavalised inimesed mõistavad? Kui palju looduseuurijad?  Mis toimub selle linnu peas, kes kuuleb hiire liikumist lume all ja suudab pimeduses eksimatult rünnata? Kui täpne on tema mälu? Kui keerukas on tema suhtlus? Küsimused kuhjuvad kiiresti, ja see raamat ei jäta neid vastuseta. Vastab, süsteemselt, põhjalikult, vähemalt nii palju, kui autor ja teadlased teavad. Sest pigem on need linnud ka hetkel teadlaste jaoks paljuski salapärased. Sest ööd on ju mustad ja leia sa siis neid, kes hääletult seal liiguvad või päevavalges väga edukat kamuflaaži kasutavad. Raamat on kirjutatud öökullidest nagu teadlane kirjutab, mitte nagu emotsionaalne jutustaja. See on korraga nii tugevus kui ka nõrkus. Ühelt poolt avaneb lugejale maailm, mis on detailne ja faktitihe. Sa saad teada asju, mida sa ei osanud isegi küsida. Näiteks kuidas öökulli kuulmissüsteem töötab või kuidas nende sulestik võimaldab täielikku helitut lendu või kuidas erinevad liigid kohanevad keskkonnamuutustega, mida inimene nende ümber põhjustab. Aga teisalt oli see kõik minu jaoks siiski liiga kuiv, emotsioonitu. Ma sain teada palju, mida ma varem ei teadnud. Rohkemgi, kui ma arvasin. Ja ometi jäi midagi puudu. Emotsioonidest, et oleks tahtnud ka minna ja neid linde reaalses elus põhjalikumalt uurida või siis oleks mu arvamuse nendest lindudest muutnud, neid mulle lähendanud, omasemaks muutnud. Siiski pärast lugemist ei ole öökull enam lihtsalt mingi öine olend metsas. Ta on keeruline, kohastunud, peaaegu nähtamatu kiskja, kelle elu on täis strateegiaid, signaale ja vaikseid otsuseid. Raamatus on ka peatükk, mis lisab inimlikku mõõdet. Öökullid kunstis. Öökullid kui lemmikloomad. Müüdid öökullidest erinevatel rahvastel. Võitlus nende müütidega, mille tõttu tapetakse neid linde. Kuid ma ei saanud ikka lõplikku vastust küsimusele, miks nende rahvaste juures sedavõrd on need ebausud aegade jooksul inimestesse süvenenud, et kestavad edasi ka tänapäeval. Tark, aga veidi kuiv raamat. Selles sarjas on paremaid olnud, aga üldiselt mulle see sari meeldib.   

Kui pimedusel on oma isand, miks siis ka mitte valgusel?

9./46. Valguse Isand

Sari: Öölane 1003 

Autor: Roger Zelazny 

Tõlkija: Neeme Kahusk 

Kirjastus: Elmatar 1997

304lk./ 1960lk./ 11195lk.

Lugemise väljakutse 2026: 18. Üks korralik ulmekas

Üks raamat, mida eelmise aasta ulme väljakutsesse soovitati ja mis on seisnud eelmisest aastast saadik mu öökapil, aga mille sain alles nüüd lõpuks loetud. Kuigi mulle üldiselt ulmeraamatud meeldivad ja ma loen neid üsna palju, siis see ei olnud päris see, mis mulle sobiks. Zelazny on ulmeklassik ja Valguse Isandat peetakse tema üheks olulisemaks teoseks, aga minu jaoks jäi see veidi arusaamatuks. Mitte halvas mõttes, lihtsalt selline tunne, et autor ja mina ei räägi päris sama keelt. Tegelased on justkui jumalad, aga samal ajal ka inimesed, kes kasutavad tehnoloogiat, et end jumalikuks muuta. Kõik on väga sümboolne ja väga teistsugune kui tavaline fantaasia, mida ma eelistan lugeda. Mul oli üsna raske jälgida, mis täpselt toimub ja miks, kes siis nüüd on kes. Vahepeal tundus, et ma loen pigem mingit müstilist eepost kui ulmeromaani. Zelazny kirjutab hästi, seda ei saa kuidagi vaidlustada. Mõned peatükid olid põnevad, aga tervikuna jäi mulje, et ma ei saanud päris pihta, mida autor öelda tahtis. Võib-olla oleks pidanud rohkem süvenema, aga see raamat ei olnud mul see, mille puhul tekib tahtmine peatuda ja mõtiskleda. Pigem tahtsin aru saada, kuhu see kõik välja viib, ja lõpuks tundus, et ma ei saanudki päris vastust. Kui kellelegi meeldib mütoloogia, filosoofia ja ulme kokkusulatamine, siis see võib olla täpselt nende tassike teed. Minu tassike see seekord ei olnud. Samas tema "Needuste allee" oli üks mu eelmise aasta parimatest ulmeraamatutest, mida lugesin. Ka "Üksildane oktoobriöö" meeldis. Seega ehk oli teema minu jaoks vale, mitte kirjanik.