Lugemise väljakutse 2026: 38. Raamatu pealkiri algab küsisõnaga
Seda raamatut ei ole vist eriti mõistlik lugeda nii, et tööandja samal ajal üle õla piilub. Ükskõik siis, mis eesmärgiga sa selle kätte võtad. Kas lihtsalt järjekordse krimiromaanina või hoopis omamoodi käsiraamatuna. Tegelikult töötab see mõlemal tasandil korraga. Ühest küljest on see tempokas ja üsna musta huumoriga krimka, teisest küljest aga täiesti absurdini viidud õpik sellest, kuidas inimest maailmast võimalikult puhtalt kustutada. Mitte mõrvata. McMastersi rakenduskunsti kolledžis õpetatakse kustutama. Ja see vahe on nende jaoks väga oluline. Mõrvavad amatöörid, need, kes jäävad vahele. Need, kes lasevad emotsioonidel juhtida, jätavad jälgi, teevad vigu ja lõpetavad vanglas. McMastersis õpetatakse aga midagi palju peenemat. Kuidas muuta inimese kadumine nii täiuslikuks, et mitte keegi ei oskaks isegi õigeid küsimusi küsida. Seal ei kirjutata lõputööd paberile. Seal on lõputööks ideaalne mõrv ja sellest karistuseta pääsemine. Õppeasutus ise on juba omaette vaatamisväärsus. Sinna satuvad väga erinevad inimesed, väga erinevate põhjustega, aga sageli on sihtmärgiks ikkagi tööandja või siis selle üks lüli, tõenäolisemalt just see otsene.
Peategelane on Cliff, kelle ülemus ei ole lihtsalt ebameeldiv inimene. Ta on süstemaatiliselt hävitanud Cliffi elu. Viinud enesetapuni tema sõbra ja armsama, varastanud tema töö, trampinud üle kõigest, mis Cliffile oluline oli, ning lõpuks ta ka vallandanud. Cliff üritab teha üsna hädist mõrvakatset, rohkem meeleheitest kui oskusest, ning satub endalegi suureks üllatuseks vangla asemel hoopis McMastersisse. Lisaks Cliffiga toimunule jälgitakse väiksemal määral veel kahe sama lennu õppuri lugusid. Nende elu enne akadeemiat, see, kuidas nad sinna jõuavad, mida nad seal õpivad ja kuidas neil õnnestub oma lõputöö sooritamine. Muidugi pole seal vaid kolm õpilast, seega saab loo jooksul tuttavaks üsnagi paljude õpilaste ja värvikate õppejõududega.
Selline hoopis erinev krimka kui tavalised mõrvalood. Siin siis on lugeja heade poolel ehk siis selle raamatu kontekstis kustutajate ehk mõrva sooritajate poolel. Tavaliselt elad kaasa uurijatele, politseinikele või vähemalt süütule või mittesüütule ohvrile. Siin oled aga täielikult nende poolel, kes plaanivad inimest ära kustutada. Ja kummalisel kombel töötab see väga hästi. Autor suudab panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa elama ja lootma, et kõik läheks plaani järgi. Raamat on parajalt humoorikas, parajalt sünge, parajalt õpetlik ja piisavalt põnev, et tahaks edasi lugeda, sest raamatu lõpp nagu lubaks järge. Üks omapärasemaid krimkasid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja huvitav, miks üks kaastöötaja selle mulle ette sokutas, kas mingi vihje...