Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Millised olid II maailmasõja äärmused?
Igavikulõpulahing
Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest
Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda.
Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...
Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas
Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)
Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame?
Soome vabatahtlikud Saksa SS-vägede koosseisus
Mälestused Vabadussõjast
Sõjad jätkuvad ka tänasel päeval
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#10)
Kahjuks tärisevad relvad ka tänasel päeval kuigi võiks arvata, et inimkond on sedavõrd arenenud, et suudavad ka rahumeelselt oma asju ajada. Kuid paraku mõned riigid olid, on ja jäävad agressorriikideks.
Raamatus on kirjeldatud sõdu Lõuna-Osseetias, Tranistrias, Tadžikistanis, Abhaasias, Ingušias, Tšetseenias, Gruusias, Donbassis ja Süürias. Kõige pikemalt on peatatud sõjal Donbassis ja veel kirjutamise hetkel oli autor veendunud, et mingit Ukraina-Vene sõda ei tule. Kahjuks läks siiski teisiti. Olen ju kõikidest nendest sõdadest kuulnud, aga nii mõndagi oli uut mu jaoks. Eriti vähe teadsin Süüria sõja kohta. Autor püüdis võimalikult täpselt välja arvutada toetudes erinevatele allikatele palju langes ja sai haavata kummalgi poolel antud sõdade käigus. Minu jaoks oli see arutelu, vahel lehekülgi pikk, kõige igavam osa raamatust ja lõpupoole lugesin juba diagonaalselt selle üle. Ei anna ju teadmine palju täpselt seal hukkus midagi kui isegi üks on sellisel juhul juba liiga palju.
Sõda, kus ka minu vanaisa sõdis
- Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#9)
- Teadsin lapsena, et selline pilt on olemas, kus vanaisa sõduririietes, aga ei taibanud siis uurida, mis ajaga tegemist või veel enam, mis sõjaga. Hiljem kui vanaisa enam ei olnud, siis tuli välja, et tegemist Vabadussõja aegse 2. jalaväepolgu 5.roodu pildiga jaanuarist 1919.aastast. Vanaisa märkisin fotol punase ringiga. Vabadussõda algas minu vanaisa sünnipäeval. Päeval kui ta sai 21. Ohh, kuidas tahaks nüüd kuulda tema mälestusi, nüüd, kui nendest võib avalikult rääkida taas.
- Raamat on küll välja antud haridusministeeriumi poolt, aga pole lasteraamat ega õpik. Lühike ja selge kokkuvõte Vabadussõjast koos paljude selgitavate skeemidega, milline väeosa kus paiknes ja kuidas lahingud arenesid. Samuti on välja toodud väeosade suurused ja tehnika arvud. Kui eelmiste raamatutega olen sattunud lugema järjest Vabadussõja algusest kuni punktini, kus enamlased aeti välja Eesti territooriumilt, siis selles raamatus on kogu Vabadussõja käik, ka see, mis hilisemalt toimus Lätis ja Venemaal kuni sõja eduka lõpuni. Minu jaoks huvitav lugemine. Tegelikult loeks veel just sellest teisest sõja poolest täpsemalt ja põhjalikumalt, ehk kunagi satub kätte ka mõni EW aegne raamat, kus on kirjeldatud sõja teist poolt. Selle raamatuga said otsa minu sajandi vanused raamatud Vabadussõjast, aga hetkel on veel pooleli üks e-raamat Vabadussõja aegsete mälestustega.
Templirüütlid, ikka need templirüütlid
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#7, #8)
Kui templirüütlitest juba lugemiseks läks, siis tuleb ikka põhjalikumalt teema ette võtta ja seega täienduseks veel kaks raamatut juurde lugeda. Tegelikult eks need kõik kolm raamatut kordasid üksteist. Kui midagi templirüütlistest kirjutatakse hoopis teisest küljest, siis on arvata, et tegemist on järjekordse müüdiga, mitte tõega. Ja eks nende ümber olegi palju müüte juba ajast, kui nad veel tegutsesid avalikult. Nendes kahes raamatus oli templirüütlite tegevus liigendatud eri valdkondade kaupa ja seetõttu ka veidi lihtsamalt loetav kui ainult kronoloogilises järjestuses kirjapandud. Kõige enam meeldis raamat Müüt ja tõde. Lihtsalt ja kergelt loetav, välja toodud lisaks kenasti, mida arvati ning siis põhjendatud, miks see ikka kas kindlasti vale on või mis osas võib sellel müüdil ka tõepõhja all olla. Aga eks nad ikka ühed salapärased tegelased olid alates oma loomisest kuni hukkumiseni. Muidugi on ristisõjad ka nendes raamatutes peateemaks ja kui palju neid rüütleid ikka olema omal ajal pidi kuna igas lahingus nad kas hukkusid või tapeti pärast peaaegu kõik ära. Õudne tapatalgute aeg ja tulemuseks lõpuks ikka ei midagi, sest ristisõdijad ei suutnud islamivõitlejate vastu oma vallutatud pühasid territooriume säilitada. Ususõjad on ühed kohutavad asjad, sest nende juhid eelkõige, aga ka sõdijad, on väga fanaatilised oma uskumustes, olenemata siis, kas tegu on mõne religiooni või muu uskumusega.
Nii algas vabadussõda
Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, 4. jalaväepolgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi. Selles raamatus ongi tund tunnilt kirjas koos skeemide ja tabelitega täpselt lahingukäik. Tegelikult on see pigem uurimustöö, mitte raamat laiadele lugejate hulkadele. Esimene variant uurimusest ilmus 1929, teine Vene poolsete andmetega täiendatud 1933 ja nüüd kolmas, mis trükiti raamatuna, 1939 ja sinna lisandusid siis veel Saksa poole andmed juurde. Väga põhjalik, aga täiesti kuiv uurimustöö.
Soomusrongid Vabadussõjas
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#3)
Alapealkiri: Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. Taas esimene osa vaid minul olemas. Saan aru, et teine osa ilmus ka, 3 ja 4 osa jäid vaid käsikirjaliseks. Raamat on väljaantud ka uustrükis 2009.aastal koos teise osaga. Raamatu kohta öeldakse: Kõige põhjalikum ning süsteemsem Soomusrongide diviisi ajalooteos. Selle esimene osa käsitleb võitlusi sõja algusest kuni 1919. a veebruarikuu alguseni.
Taas selline kronoloogiline, hästi faktitihe ja väheste emotsioonidega raamat. Siiski võrreldes eelmise Viru väerinde raamatuga, oli siin vähem arve ja otseseid rindekäske ning rohkem tegevuse kirjeldusi. Samas olid need kirjeldused emotsioonitud tegevuste kajastused. Raamatus oli käsitletud nii laiarööpmelise kui kitsarööpmelise raudtee soomusrongide tegevust, lisaks Kalevi Maleva, Kuperjanovi väesalga ja skaudipataljoni ning soomusmasinate tegevust ning tähtsust Vabadussõja käigus. Kajastatud oli kogu rinde tegevus, nii põhja- kui lõunasuunal. Raamat lõppes enamlaste taganemisega ja kogu Eesti vabastamisega. Soomusrongidel oli väga oluline roll vabadussõjas ja tänu neile ka suudeti venelased taganema sundida vaatamata, et eestlaste vägi oli tunduvalt väiksemaarvuline kui vastaste oma. Sain jälle palju huvitavaid detaile teada, mida varasemalt pole lugenud. Üllatus kui kiiresti suudeti parandada lõhutud raudteed ja sildasid vaatamata, et samal ajal oldi sageli vastase tule all. Ajaloohuvilisele soovitaks küll, teistele jääks liiga kuivaks ja faktiliseks.
Vabadussõda Põhja-Eestis toimunud lahingtegevus
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#1)
Muuseumiööl sai käidud Rahvusarhiivis ja osaletud nende programmis (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/muuseumioo-rahvusarhiivis.html). Lõppes see suure hunniku raamatute koju tassimisega. Nad nimelt jagasid ülearuseks muutunud esimese Eesti Vabariigi aegseid raamatuid ning teadagi on mul ülisuur nõrkus nende raamatute vastu. Kojutoodute hulgas on terve peotäis vabadussõjast rääkivaid raamatuid. Olen ju sellest põlvkonnast, kellele kooli ajal seda ei õpetatud ja seega mõtlesin, et võiks ennast veidi harida. Pealegi sain täiskasvanuna teada, et mu vanaisa osales ka vabadussõjas, kahjuks oli selleks ajaks juba vanaisa lahkunud koos oma mälestustega, mida oleks võinud jagada. Ju ma sõnusin selle kuu teema ära, sest just mõtlesin, et vahelduseks võiks ju punktiiri nüüd sõja või ajaloo teema tulla, loodusest loetud ju küll juba.
Aga siis esimene raamatuke, välja antud 1923, seega üsna varsti peale vabadussõda. Raamat on hästi kronoloogiline ja faktiline, vähe on emotsioone. Raamat tugineb kirjalikul materjalil, telegrammidel, kirjadel, väekäskudel, mis on sõnasõnaliselt raamatusse kirja pandud. Nende kaudu ka tungivad esile mõningad emotsioonid, aga autor ise neid kirja pannud ei ole, pigem selline kuiv kroonika stiilis kirjutis. Aga ehk isegi kohati andsid rohkem aimu need kuivad numbrid kui oleks andnudki emotsionaalselt kirja pandud kui kehv oli vabadussõja alguses ikka olukord eestlaste poolel. Kuidas mehed saadeti sõtta, aga veerandile väesalgale polnud relva kaasa anda, rääkimata, et osa mehi ei saanud välja saata kuna neil polnud midagi jalga ega selga anda ning teadagi, oli siis talvised tingimused. Taganemine kuni 1919 jaanuarini on väga üksikasjalikult sageli tund tunnilt kirjas, edasitung pärast ei olegi nii detailselt. Ja kajastatud on siis Viru väerinnet, st. Põhja-Eestis toimunut alates Narvast kuni taganemiseni Harju ja Järvamaal. Vaid ühes peatükis on veidi juttu ka Tartu väerindest. Kuna ma ei ole vabadussõja lahingutesse varasemalt nii põhjalikult süvenenud, siis minu jaoks oli isegi see kronoloogiline raamat väga huvitav lugeda. II osa mul kahjuks ei ole, aga on mõned teised raamatud sel teema, mis ka lugemisse kohe võtan.
See raamat on kunagi kuulunud Tallinna Keskvangla raamatukokku ning raamatu sisekaanel on huvitav manitsus vangla ülema poolt lugejale. Selline manitsus kõlbaks ka tänapäeva raamatukogu raamatute sisse, mitte ainult vangla raamatukogu omasse...
Ajast, mil kahe keisririigi väed kohtusid Borodino all
23./58. Kahe keisri kaardivägi. Borodino
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#11)
Illustreeritud jutustus Napoleoni sõdade ühest tuntumast ja dramaatilisemast sõjakäigust Vene keisririigi vastu 1812. aastal. Üksikasjaliselt käsitletakse Borodino lahingut ning antakse ülevaade Aleksander I ja Napoleoni kaardivägede kujunemisest ja mundritest. Me kõik oleme seda lahingut koolis õppinud. Kuid kui paljud meist mäletavad seda? Aeg on enamuselt selle mälust eemaldanud kui ebahuvitava või mittevajaliku teabe. Jah, me võime mäletada, et selline lahing toimus ja ehk isegi kus, millal ja kes võitis, aga vaevalt sellest otseselt mittehuvituv inimene, kes ei tegele ka mälumänguga, teab täpseid fakte kuidas kõik toimus, millised mundrid olid seljas kummalgi armeel ja seda veel ametite ning auastmete järgi. Selletõttu on siiski hea, et on olemas inimesi, keda see niivõrd huvitab, et nad tegelevad teemaga süvitsi, uurivad ning jäädvustavad uuritu tulemused ka tulevastele põlvedele. Kas siis raamatu näol või nagu selle raamatu autor - mõlemast armeest tehtud osavõtjate miniskulptuurid täpsete mundritega, mis loovad elava ettekujutuse kahesaja aasta eest käibel olnud sõjaväevormidest ja relvastusest.