Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)
12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.
Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud.
Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel.