Lugemise väljakutse 2025: 52. Paljutõotav pealkiri
Tänan Ulmeguru Jüri Kallast, et võitsin selle raamatu loosiga omale.
Dracula on kõigile tuttav tegelane, ka neile, kes pole kunagi raamat Bram Stokeri lugenud. Kui temaga tegemist, siis järelikult õudusjutt. Õudusjutt - järelikult peab olema ju õudne! No ei hakka õudne, kohe üldse ei hakka, ehk mõne jutu juures veidi kõhe, aga mitte õudne. Ja siis jõudsin looni, mis mulle selles raamatus tegelikult isegi kõige rohkem meeldis - järelsõnani. Ja ma sain aru, mis mul viga on, seal oli just räägitud täpselt minust. Miks ma ootan, et oleks õudne ja miks ma pärast taas tõden, et ei olnud ju. Psühholoogiliselt harjub aju ehmatavate või häirivate elementidega ning need ei tekita enam tugevat emotsionaalset reaktsiooni kui on piisavalt palju õuduslugusid elu jooksul loetud. Pole lihtsalt enam seda lugemisnärvi, mida näitab ka see, kui veriseid krimisid inimene loeb ja ma eelistan juba ikka neid verisemaid. Pealegi on minu arust väga hästi öeldud juba eessõnas: "Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.". Kui tekst ei aktiveeri lugeja kujutlusvõimet piisavalt, jääb hirmureaktsioon nõrgaks. Kuna mina ei ole tegelane seal loos ja õudusjutte lugedes ma jään alati kuidagi aknast sisse piilujaks, mitte ei lähe täiesti loosse sisse, siis ei saagi mul ju õudne hakata. Need lood, kus ma suudan veidi enam loos sees olla, tunnetada lugu, need on just need, mis tekitavad veidi kõhedust. Selletõttu ma tunnetan ka kõige õudsamatena just reaalelu kirjeldavaid raamatuid, sest ma suudan neid piisavalt jubedalt ettekujutada, neisse siseneda. Aga neid õudusjutte ma võtan oma peas kui väljamõeldud üleloomulikke lugusid ja seega ma jään neist lugudest ka väljapoole. Pealegi loen ma oma turvalises keskkonnas tänu millele on turvatunne suurem ja hirmureaktsioon nõrgem, pealegi enamus lugusid ei haaku minu isiklike hirmude ja foobiatega, mistõttu jääb ka mõju nõrgemaks. Tänu sellele raamatule ma sain nüüd need asjad paika ja ehk edaspidi oskan ka õuduslugusid paremini nautida, neisse sisse minna, mitte jääda kõõluma lävepaku taha.
Selles raamatus oli tegelikult üks lugu, millesse ma juba enamvähem sisse vupsatasin ja üsna hästi tunnetasin ning see oli ka lugu, mis tekitas kõige enam kõhedust. Päris õudust mitte, sest ma siiski jäin oma turvalisse keskkonda ja vaid varbad ja näpud ületasid selle maagilise piiri ning puutusid hüljatud õuduslaeva kusagil kaugel ookeanil. Tegemist oli siis looga William Hope Hogdsonilt "Hüljatud laev". Teine lugu, mis mulle rohkem sobis oli Ambrose Bierce "Kummitusmaja", seda suutsin ka oma vaimusilmas rohkem ettekujutada realistlikumalt, st. õudsamalt. Aga no ei ole mul võimalik kõikidesse lugudesse sisseminna tegelase kingades. Midagi ei ole teha, kui tegelane on lihtsalt niivõrd ohmu. Kui ikka mitmed inimesed räägivad ja keelavad vampiiri lossi minna, tegelane ise ka saab aru, et tegemist on vampiiriga, siis ta ikka läheb lihtsameelselt sinna ja siis loodab, et keegi ta nüüd ära päästab, mingi ülim ime. No ei suuda mina sellise jäärapäise isiku kingadesse astuda, ma oleks ammu sealt kadunud nagu tuul.
Üldsiselt oli aga hea raamat, mulle sellised klassikalised vanemad õuduslood meeldivad rohkem kui mingid tehnoloogilised uuemad lood. Ja nüüd ma tean, et õuduskirjanduse nautimine ei eelda tingimata hirmutunnet, vaid võib võtta kui meelelahutust või põnevuslugusid. Seega loen ja naudin neid ka edaspidi ilma otsese õudustundeta.
