Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#5)
Kindlasti väga põhjalik ja asjalik raamat. Kronoloogiline, mitte teemade alusel nagu tavaliselt raamatud templirüütlitest. Teema on minu jaoks huvitav, sest nendega seoses on väga palju müstikat ja saladusi, mis jäävadki ajaloo poolt varjatuks, kuna tolleaegseid dokumente on vähe. Lugeda polnud raske, aga millegipärast ma üldse ei haakunud selle raamatuga. Ma ei suutnud sellesse sisse minna, sellesse süveneda. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et raamat on küll templirüütlitest, aga samal ajal on nad kusagil taustal, mitte kirjutatu märklaua keskfookuses. Kusjuures ma ei oskagi oma tundeid sõnastada, miks just selline tunne. Muidugi tegelasi oli ka kohutavalt palju ning aegajalt süvenemisraskuste tõttu ei saanud täpselt arugi, kes nüüd keda ründas, kes oli kelle poolel, kus ja mis linnad/kindlused olid kelle käes. Ehk oleks abiks olnud kui neid skeeme oleks tihedamalt olnud. Aga üldiselt sain veel kinnitust, et need ristisõjad seal olid ikka ühed tapatalgud ning mõttetud asjad. Ei olnud neid mingeid korralikke strateegiaid ega sõjajuhte. Kui keegi sada kord suuremat väge lihtsalt otsejoones ründama ei kippunud, siis nimetati teda niikaua argpüksiks kuni ta läks ja laskis ennast ja kogu oma väge maha tappa. Ja kui palju mehi hukkus kuna mingi kuningas, kuninga vend või muu enda arust tähtis isane läks oma ambitsioone teostama. Igatahes mul on hea meel, et see ajajärk on lõppenud. Kuigi ka hetkel on ikka aeg ajalt mõnedel suurushullustused või religioonisõjad teoksil, kus siis taas lihtsõdur või tavainimene kannatab. Veidi rohkem oleks tahtnud lugeda templirüütlitest väljaspool ristisõdu, sellele osale oli vähem tähelepanu pööratud, aga ehk sellest ongi vähem dokumentatsiooni alles.