Reeglid mõrvadele

3./175. Mõrvareegel

Autor: Dervla McTiernan 

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

275lk./ 741lk./ 42677lk. 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: imeilus raamat

Imeilusa kategooriasse läks tänu kaanepildile, minu arust üks väga ilus kaanepilt ühele krimkale. Sisu poolest see raamat enam nii imeilus ei olnud. Õiglusest võib ju rääkida ilusasti, aga enda asju ajades kipub see mõiste üsna paindlikuks muutuma, nii ka selles raamatus.

Hannah Rokeby pääseb Virginia ülikooli juures tegutsevasse projekti, kus uuritakse võimalikke kohtuvigu ning püütakse aidata alusetult vangistatud inimesi. Üks käsil olevatest juhtumitest puudutab Michael Dandridge. Ülejäänud meeskond otsib võimalust tema vabastamiseks, Hannah aga on tulnud seda takistama. Tema jaoks on tegemist isikliku asjaga, mis on seotud ema minevikuga. Ta teab enda meelest piisavalt, et otsustada, mida see mees väärib. Paraku hakkab juhtumisse süvenemine tema seniseid teadmisi kõigutama.

Selline lähteolukord annab loole päris hea pinge. Hannah peab tegema teistega koostööd ning jätma endast usaldusväärse mulje, kuigi tegutseb nende eesmärgile vastu. Iga uus teadmine võib aidata tal oma plaani ellu viia, aga võib ka selle sootuks keerulisemaks teha. Siin tuleb mõelda lisaks vangi süüle ka sellele, kui palju saab usaldada inimest, kelle tegemisi parajasti jälgid. Peategelasele kaasa elamine ei tähenda ju veel, et peaks tema otsused õigeks tunnistama. Hannah on sihikindel ja oskab inimesi mõjutada. Vajaduse korral ka valetada ning teisi ära kasutada. Ta ei jää ootama, et keegi teine midagi ette võtaks. Samas tekitab tema enesekindlus küsimuse, kuidas saab inimene olla teise süüs nii veendunud juba enne, kui on ise asja põhjalikult uurinud. Õigusteaduse õppimine ei kaitse nähtavasti selle eest, et otsus saab valmis enne tõenditega tutvumist.

Omaette teema on Hannahi suhe emaga. Juba raamatu alguses korraldab ta enne ärasõitu emale toitu valmis ning otsib peidetud alkoholi. Need on üsna kõnekad tegevused. Tütar on harjunud hoolitsema, kontrollima ja muretsema, kas ema saab temata hakkama. Nii võib tema käitumist tõlgendada ka katsena ema kaitsta ning midagi nende elus lõpuks korda saada. Kui oled pikalt kellegi eest vastutust tundnud, ei ole ilmselt lihtne kõrvale astuda ja küsida, kas tead üldse kõigest kogu tõde.

Sellest kasvab välja raamatu sisulisem küsimus. Kui palju me tegelikult tõde otsime ja kui palju tahame kinnitust sellele, mida juba usume? Võõra inimese jutus on lihtsam kahelda kui lähedase omas. Eriti siis, kui selle lähedase kannatusi on aastaid kõrvalt nähtud. Kahtlemine võib siis tunduda lausa reetmisena. Ometi ei muutu üks lugu tõeks ainult sellepärast, et see seletab meie jaoks kõik ära. Üks raamatu keskne teema on kinnituskalle, inimeste kalduvus otsus ette ära teha ning seejärel üksnes sobivaid tõendeid märgata. Lihtne on nõuda õiglust, kui oled kindel, et see annab sulle soovitud tulemuse. Palju keerulisem on lasta asju ausalt uurida siis, kui vastus võib kogu su senise arusaama pea peale pöörata.

Täitsa hea raamat oli, psühholoogiline krimi, ei ole otseselt verine, aga ka mitte muhekrimi.   

Üksi ja alasti - seiklus alaku!

20./79. Dušimaa. Needuse murdmine

Sari: Dušimaa  

Autor: Nat Amoore 

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

206lk./4812lk./18996lk.

Lugemise väljakutse 2026: 23. Maakera kuklapoolel - Austraalia või Uus-Meremaa autor

Üks igati tore ja vahva laste seiklusfantaasia. Üks nendest lasteraamatutest, mis jätab lugemisel kerge ja hea tunde, kuid ei jää ainult nalja või seikluse tasemele. Fantaasiaromaan, mis sobib hästi nooremale lugejale ja pakub korraga nii põnevust kui ka väikest mõtteainet. Loo keskmes on poiss, kes satub üsna ootamatult seiklusesse. Kõik saab alguse täiesti tavalisest olukorrast kus ta läheb duši alla ja soovib lihtsalt olla eemal oma väikesest tüütust vennast. Järgmisel hetkel leiab ta end aga täiesti teistsugusest maailmast, ilma igasuguse ettevalmistuseta ja veel lisaks sellisena, nagu ta duši alla minnes oli. Täiesti alasti. See ootamatu pööre annab loole kohe alguses humoorika ja veidi absurdse alguse. Edasi muutub lugu seikluseks, kus ei puudu ohtlikumad olukorrad ega ootamatud lahendused. Samas jookseb kogu loo taustal üks selge mõte. Kui lihtne on igapäevaelus pidada kodu ja perekonda tüütuks, kuid kui need kaovad, muutub soov tagasi jõuda väga tugevaks. Kodutunne ja turvalisus saavad loo käigus üha olulisemaks. Raamat ei piirdu ainult seiklemisega, vaid puudutab ka seda, kuidas inimesed kipuvad teisi parandama isegi siis, kui tegelikku probleemi parandatav ise ei näe. Samas jääb kõlama mõte, et igaüks võib elada oma eripäraga ja see on täiesti normaalne. Peategelane on poiss, kuid raamat sobib lugemiseks nii poistele kui tüdrukutele. Stiil on lihtne, tempo kiire. Mõnus ja kerge vahepala, mis pakub fantaasiat, nalja ja südamesoojust.   

Willa ja tema parimad sõbrad

10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud

Autor: Jacqueline Harvey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.