Seltsimees kanavaras

 25./109. Rebase varjatud maailm 

 Autor Adele Brand 

Tõlkinud Triin Wood  

Kirjastus Eesti Raamat 2020

222lk./ 5504lk./23844lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)   

Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.

 

Võsavillem, susi, kriimsilm, metsatöll, hallivatimees, metsakutsa, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorgsaba, hallsaks...

23./107. Huntide tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli H. Radinger 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2022

238lk./5026lk./23366lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)   

Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus. 

Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll. 

    

Planeet Maa - inimeste või putukate planeet?

Putukad: Tehisintellekt

20./104. Putukate planeet 

Autor Anne Sverdrup-Thygeson  

Tõlkinud Sigrid Tooming 

Kirjastus Varrak 2019

230lk./4330lk./22670lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#12)   

Iga inimese kohta, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Kas Maa on siis inimeste või putukate planeet? Putukaid leidub peaaegu igas ökosüsteemis, alates troopilistest vihmametsadest kuni kõrbealade ja arktiliste piirkondadeni. Putukad on oluline osa ökosüsteemidest, täites mitmeid olulisi rolle. Nad tolmeldavad taimi, aidates kaasa taimede paljunemisele ja viljakusele. Lisaks on paljud putukad olulised lagundajad, kes aitavad hajutada surnud taimede ja loomade jääke ning toetavad seeläbi toitaineringet. Samuti on putukad oluliseks toiduallikaks paljudele teistele loomadele, sealhulgas lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele. Putukate mitmekesisus on hämmastav. On teada üle miljoni putukaliigi, kuid teadlased usuvad, et tegelik arv võib olla mitu korda suurem. Putukad erinevad suuruse, kuju, värvi, toitumisharjumuste ja elupaikade poolest. Mõned putukad on lendavad, teised roomavad või ujuvad vees. Inimeste jaoks on putukad olnud olulised mitmel viisil. Mõned putukaliigid on meie toiduks, nagu näiteks mesilaste poolt tolmeldatud taimedest saadav mesi või siis mõned putukad, mis on osa erinevate kultuuride toidulaual. Putukad on ka olulised põllumajanduses, kuna mõned neist tolmeldavad põllukultuure või aitavad võidelda kahjurputukate vastu. Lisaks on putukad tekitanud huvi teadlaste seas, kes uurivad nende eluviisi, ökoloogiat ja evolutsiooni. Kuigi putukad võivad mõnikord olla tüütud või tekitada probleeme inimestele, on nende roll ökosüsteemides hindamatu. Putukate mõistmine ja kaitsmine on oluline samm, et säilitada Maa ökoloogiline tasakaal ja tagada meie enda jätkusuutlik tulevik. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud ja sai mitmekülgseid teadmisi nende eluviiside, käitumise, olemise, tegemiste, söögi, paljunemise jne kohta. Autor suutis putukate maailmast kirjutada nii, et nende vastu mitte ainult ei tekkinud huvi vaid ka sümpaatia. Väga hästi kirjutatud raamat, võib täitsa lugeda mõne põneviku asemel.

 

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli Radinger 

Tõlkija Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2019  

322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 

Sari Looduse lood  

Autor Rosamund Young  

Tõlkinud Marie Kuri 

Kirjastus Tänapäev 2017

144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.