Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?

8./217. Tähtsaimad küsimused

Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari

Autor: Bryan Magee

Tõlkija: Kudrun Tamm

Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022

128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.

Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 

"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."

"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  

Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.

Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.

Nii algas vabadussõda

 16./126. Vabadussõja algus. Narva lahing. 28. novembril 1918

 Autor: Georg Leets

 Kirjastus: Postimehe kirjastus 1939

102lk./3562lk./27598lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#6)

Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, 4. jalaväepolgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi. Selles raamatus ongi tund tunnilt kirjas koos skeemide ja tabelitega täpselt lahingukäik. Tegelikult on see pigem uurimustöö, mitte raamat laiadele lugejate hulkadele. Esimene variant uurimusest ilmus 1929, teine Vene poolsete andmetega täiendatud 1933 ja nüüd kolmas, mis trükiti raamatuna, 1939 ja sinna lisandusid siis veel Saksa poole andmed juurde. Väga põhjalik, aga täiesti kuiv uurimustöö.

See üks ja ainus aju

27./62. Ainulaadne aju 

Autor Kaja Nordengen  

Tõlkinud Ene Aschjem 

Kirjastus Postimees Kirjastus 2019

176lk./5314lk./ 13254lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#15)   

Aju on su isiksuse ja taibu asukoht. Aju õpib keeli, loob mälestusi ja tõlgendab keerulisi mustreid. Ühtlasi vastutab ta halbade otsuste eest ning premeerib sõltuvusi. Aju on ainulaadne ‒ see on ainus asendamatu organ, mida ei ole võimalik välja vahetada. Kui meditsiin ühel päeval seda suudaks, oleksid ikkagi tulemuseks täiesti teine teadvus, teised mõtted ja unistused. Raamat keskendub eelkõige ajule kui indiviidi isiksuse alusele ning kuidas erinevad aju osad ja nende vahelised ühendused mõjutavad meie käitumist ja tajusid. Nordengen toob oma raamatus välja huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas aju toimimine võib mõjutada meie otsustusvõimet, emotsioone ja isiksuseomadusi ning millised on sellel praktilised tagajärjed meie igapäevaelule. Raamatu peatükid käsitlevad muu hulgas teemasid nagu mälu, tähelepanu, hirmud, sõltuvused ning vaimuhaigused. Autor kirjeldab ka erinevaid uuringuid ja katseid, mida on tehtud aju toimimise uurimiseks ning tutvustab lugejale kaasaegseid neuroteaduse meetodeid ja tehnoloogiaid. Raamat on lihtsalt kirjutatud, arusaadav tavalisele lugejale. Kuna viimasel ajal on saanud lugeda järjest erinevaid raamatuid ajust, siis hakkas minu jaoks juba jutt korduma, samuti näited uuringutest. Aga muidu väga asjalik ja hariv lugemine.

Superintellekt - maailma tulevik?

 17./52. Superintellekt. Teed, ohud, strateegiad 

 Autor Nick Bostrom 

 Tõlkinud Andreas Ardus 

 Kirjastus Postimees Kirjastus 2021

440lk./3668lk./11608lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#7)

Nick Bostromi raamat "Superintellekt: teed, ohud, strateegiad" on põhjalik uurimus tehisintellekti (AI) võimaliku tuleviku kohta ning selle mõju inimkonnale. Ta alustab inimesest, kas kuidagi oleks võimalik muuta inimese intellekti veel paremaks. On ju inimese mälu, oskused, teadmised, intellekt aegade jooksul kõvasti arenenud. Me pole ju enam need, kes me olime kiviajal. Ja iga aastaga areng järjest kiireneb. Aga kas ka piisava kiirusega? Tehisintellekt on ju samuti inimese väljamõeldu. Kuid kas inimese aju suudab võistelda tehisintellekti ajuga? Inimmälu on piiratud. Paratamatult me pidevalt unustame midagi, et talletada uut. Tehisintellekti mälu piiranguks on vaid riistvara, mida saab aga järjest suurendada, uut mälu lisada. Inimesele kahjuks seda teha ei saa. Vähemalt mitte hetkel veel. Inimaju on sedavõrd keeruline ja keegi ei tea täpselt veel, kuidas see 100% toimib. Tehisintellekti on ülevõetud palju inimese aju toimimisest, aga kas tehisintellekt areneb/arendatakse edasi ainult nagu inimaju toimib või on mingeid muid võimalusi. Bostrom arutleb, millised võivad olla AI arengu erinevad stsenaariumid, sh võimalus, et superintellekt tekib ja võtab üle inimkonna juhtimise. Raamat uurib, millised võiksid olla superintellekti eesmärgid, milline võiks olla selle suhe inimestega ja millised tagajärjed võivad sellel olla inimkonna tulevikule. Kuidas õpetada tehisintellekti nii nagu me seda tahaksime, et ta areneb? On ju hetkel meil programmidega kogemus, et need ei tee alati seda, mida me soovisime sest me ei osanud programmile öelda täpselt seda, mida tahtsime. Kuidas öelda tehisintellektile, et tee inimesed õnnelikuks kui inimesed ise ei tea, mis asi see õnn täpselt on? Bostromi argumentatsioon on väga selge ja loogiline ning põhineb ulatuslikul teaduslikul uurimistööl. Ta kirjeldab erinevaid stsenaariume superintellekti arenguks ning annab hinnangu nende tõenäosusele ja mõjudele. Raamat ei ole lihtne lugemine, kuid see on väga huvitav ja oluline teema, mis on aktuaalne tänapäeval. Kui palju on selle raamatu kirjutamisest 2014 aastast toimunud juba arenguid! Kui palju on isegi arengut olnud juba napi kolme viimase kuu jooksul! Ja see järjest vaid kiireneb. Kuidas, me ei tea, aga selles raamatus on teaduslikult uuritud, mis võiksid olla need ohud ja teed, kuidas superintellekt areneb. Selles, et see kunagi juhtub ja superintellekt jõuab maailma, autor ei kahtle. Küsimus on, kas inimesed, kes selle superintellekti loovad suudavad jääda peremeesteks sellele. Või tuleb võidurelvastuse strateegia, kus erinevad riigid üritavad võimalikult kiiresti enda oma valmis saada mõtlemata selle ohutusele ning tagajärgedele nagu tuumarelvaga juhtus? Kuid ühte võib öelda, saja aasta pärast oleme me kõik, kes seda hetkel loeme ja sellest mõtleme, surnud, kuid seda ei tea hetkel keegi, kas superintellekt selleks ajaks on juba pead tõstnud või veel mitte. Igatahes põnev lugemine oli, aga veidi keeruline ja kuiv. Raamat pakub sügavat arutelu ja mõtlemapanevaid ideid, mis aitavad mõista tehisintellekti potentsiaali ja selle mõju meie tulevikule.