8./217. Tähtsaimad küsimused
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?
8./217. Tähtsaimad küsimused
Mittediskrimineerimine diskrimineerib
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)
Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.
Nii algas vabadussõda
Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, 4. jalaväepolgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi. Selles raamatus ongi tund tunnilt kirjas koos skeemide ja tabelitega täpselt lahingukäik. Tegelikult on see pigem uurimustöö, mitte raamat laiadele lugejate hulkadele. Esimene variant uurimusest ilmus 1929, teine Vene poolsete andmetega täiendatud 1933 ja nüüd kolmas, mis trükiti raamatuna, 1939 ja sinna lisandusid siis veel Saksa poole andmed juurde. Väga põhjalik, aga täiesti kuiv uurimustöö.
See üks ja ainus aju
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#15)
Aju on su isiksuse ja taibu
asukoht. Aju õpib keeli, loob mälestusi ja tõlgendab keerulisi mustreid.
Ühtlasi vastutab ta halbade otsuste eest ning premeerib sõltuvusi. Aju
on ainulaadne ‒ see on ainus asendamatu organ, mida ei ole võimalik
välja vahetada. Kui meditsiin ühel päeval seda suudaks, oleksid ikkagi
tulemuseks täiesti teine teadvus, teised mõtted ja unistused. Raamat keskendub eelkõige ajule kui indiviidi isiksuse alusele ning
kuidas erinevad aju osad ja nende vahelised ühendused mõjutavad meie
käitumist ja tajusid. Nordengen toob oma raamatus välja huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas
aju toimimine võib mõjutada meie otsustusvõimet, emotsioone ja
isiksuseomadusi ning millised on sellel praktilised tagajärjed meie
igapäevaelule. Raamatu peatükid käsitlevad muu hulgas teemasid nagu mälu, tähelepanu,
hirmud, sõltuvused ning vaimuhaigused.
Autor kirjeldab ka erinevaid uuringuid ja katseid, mida on tehtud aju
toimimise uurimiseks ning tutvustab lugejale kaasaegseid neuroteaduse
meetodeid ja tehnoloogiaid. Raamat on lihtsalt kirjutatud, arusaadav tavalisele lugejale. Kuna viimasel ajal on saanud lugeda järjest erinevaid raamatuid ajust, siis hakkas minu jaoks juba jutt korduma, samuti näited uuringutest. Aga muidu väga asjalik ja hariv lugemine.
Superintellekt - maailma tulevik?
17./52. Superintellekt. Teed, ohud, strateegiad
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#7)
Nick Bostromi raamat "Superintellekt: teed, ohud, strateegiad" on põhjalik uurimus tehisintellekti (AI) võimaliku tuleviku kohta ning selle mõju inimkonnale. Ta alustab inimesest, kas kuidagi oleks võimalik muuta inimese intellekti veel paremaks. On ju inimese mälu, oskused, teadmised, intellekt aegade jooksul kõvasti arenenud. Me pole ju enam need, kes me olime kiviajal. Ja iga aastaga areng järjest kiireneb. Aga kas ka piisava kiirusega? Tehisintellekt on ju samuti inimese väljamõeldu. Kuid kas inimese aju suudab võistelda tehisintellekti ajuga? Inimmälu on piiratud. Paratamatult me pidevalt unustame midagi, et talletada uut. Tehisintellekti mälu piiranguks on vaid riistvara, mida saab aga järjest suurendada, uut mälu lisada. Inimesele kahjuks seda teha ei saa. Vähemalt mitte hetkel veel. Inimaju on sedavõrd keeruline ja keegi ei tea täpselt veel, kuidas see 100% toimib. Tehisintellekti on ülevõetud palju inimese aju toimimisest, aga kas tehisintellekt areneb/arendatakse edasi ainult nagu inimaju toimib või on mingeid muid võimalusi. Bostrom arutleb, millised võivad olla AI arengu erinevad stsenaariumid, sh võimalus, et superintellekt tekib ja võtab üle inimkonna juhtimise. Raamat uurib, millised võiksid olla superintellekti eesmärgid, milline võiks olla selle suhe inimestega ja millised tagajärjed võivad sellel olla inimkonna tulevikule. Kuidas õpetada tehisintellekti nii nagu me seda tahaksime, et ta areneb? On ju hetkel meil programmidega kogemus, et need ei tee alati seda, mida me soovisime sest me ei osanud programmile öelda täpselt seda, mida tahtsime. Kuidas öelda tehisintellektile, et tee inimesed õnnelikuks kui inimesed ise ei tea, mis asi see õnn täpselt on? Bostromi argumentatsioon on väga selge ja loogiline ning põhineb ulatuslikul teaduslikul uurimistööl. Ta kirjeldab erinevaid stsenaariume superintellekti arenguks ning annab hinnangu nende tõenäosusele ja mõjudele. Raamat ei ole lihtne lugemine, kuid see on väga huvitav ja oluline teema, mis on aktuaalne tänapäeval. Kui palju on selle raamatu kirjutamisest 2014 aastast toimunud juba arenguid! Kui palju on isegi arengut olnud juba napi kolme viimase kuu jooksul! Ja see järjest vaid kiireneb. Kuidas, me ei tea, aga selles raamatus on teaduslikult uuritud, mis võiksid olla need ohud ja teed, kuidas superintellekt areneb. Selles, et see kunagi juhtub ja superintellekt jõuab maailma, autor ei kahtle. Küsimus on, kas inimesed, kes selle superintellekti loovad suudavad jääda peremeesteks sellele. Või tuleb võidurelvastuse strateegia, kus erinevad riigid üritavad võimalikult kiiresti enda oma valmis saada mõtlemata selle ohutusele ning tagajärgedele nagu tuumarelvaga juhtus? Kuid ühte võib öelda, saja aasta pärast oleme me kõik, kes seda hetkel loeme ja sellest mõtleme, surnud, kuid seda ei tea hetkel keegi, kas superintellekt selleks ajaks on juba pead tõstnud või veel mitte. Igatahes põnev lugemine oli, aga veidi keeruline ja kuiv. Raamat pakub sügavat arutelu ja mõtlemapanevaid ideid, mis aitavad mõista tehisintellekti potentsiaali ja selle mõju meie tulevikule.