Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.

Suhtlus- ja nõustamisoskused sotsiaal- ning kogukonnatöös: inimeste toimevõimekuse arengu toetamine

2./189. Lootuse hoidjale

Autor: Dagmar Narusson

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2021

152lk./392lk./41658lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #4 (soovituslik)

Iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Ka sel hetkel, kui inimene on kaotanud lootuse parema tuleviku suhtes. Nii kõlab raamatu põhisõnum. „Lootuse hoidjale“ esimeses osas on ülevaade neist protsessidest, mida raskustesse sattunud inimene kogeb. Lugeda saab haavatavusest, personaalsest taastumisest, kogukonnaga seotusest, toimevõimekusest ning eneseregulatsiooni muutusest. Teises osas tuleb juttu nüüdisaja sotsiaalala abistaja või kogukonna arendaja jaoks olulistest põhimõtetest, nagu lootus, kohalolu, tugevuste keskmes hoidmine, avatud dialoog, empaatia, ja lisaks on sissevaade suhtlusoskustesse. Raamatu kolmanda osa moodustavad nõustamise protsessi üheksa alaetappi, ülevaated coaching’ust, kogukondlikkusest ja kestlikkusest.

Raamat on kirjutatud selges ja arusaadavas keeles. Autor kasutab mitmeid näiteid ja praktikaid, mis aitavad lugejal mõista keeruliste olukordade olemust ja nendes toimetulekut. Raamatu põhisõnum on, et iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Lootus on oluline tegur, mis aitab inimesel rasketest olukordadest üle saada ja oma elus edasi liikuda. Raamat on mõeldud kõigile, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas, aga miks ka mitte kõigile, kes töötavad-suhtlevad inimestega. See annab teadmisi ja oskusi, mis aitavad abistajatel olla tõhusamad ja toetada inimesi nende toimevõimekuse arengus. Mõnes kohas võib olla liigselt teoreetiline. Natuke targemaks ikka sai.

Kogukonnatöö ja kirik

14./186. Kirik keset küla : koguduse ja kogukonna koostöö

koostajad: Avo Üprus ja Ingmar Kurg 

kirjastus: Eesti Diakoonia 2022

194lk./2676lk./41010lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #3 (soovituslik)

Üks selle raamatut autoritest on minu õppejõud, kes õpetab, mis see kogukond üldse on selline. Loengus soovitas läbi lugeda selle raamatu paar peatükki, sest need rääkisid just sellest, millest ka loeng oli. Eesti keeles on üldse väga vähe raamatuid kogukonnatöö kohta, seega tuli õlekõrrest haarata ning inglise keelele vaheduseks ka veidi omas keeles teadmisi hankida. Aga nagu ikka, kui ma raamatut lugema hakkan, siis ikka algusest lõpuni. Suurem osa oli küll väga kiriku ja koguduste keskne, aga kogudus on ka üks kogukonnatöö vorme. Nagu erinevate autorite peatükkidega (artiklitega) raamat ikka, oli huvitavamaid ja oli kesisemaid peatükke. Aga mingeid mõtteid sain ka kohustuslikult soovitatavate peatükkide välistest peatükkidest.
 

Vananemine kogukonnas ja kogukonnata

9./181. Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele

Autorid: Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

460lk./1354lk./39688lk.

Lugemise väljakutse: 35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #1 (kohustuslik)

Uurisin esmalt wikist, mis siis täpselt see antoloogia on. "Antoloogia ehk valimik on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit." Seega on lisaks õpikule see raamat ka antoloogia, sest siia on koondatud gerontoloogia parimate asjatundjate asjalikumad tekstid. Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme. Järgmised kaks aastat hakkab mu lugemislaual olema hulganisti raamatuid, mis on seotud vananemisega või kogukonnaga või vananemisega kogukonnas või kogukonnatööst vananevas ühiskonnas. Esialgu üritaks neid siis veel lugemata väljakutsete punktide alla ka kuidagi paigutada. 

Lugesin just Aivar Mäe artikli pealkirja, see meeldis sedavõrd, et artiklit ennast ei hakanudki lugema: „Kui sa oled juba päikeseloojangueas – nimetame seda nii, siis pead hakkama midagi täiesti uut õppima.“ Mina ennast selles eas olevaks veel ei tunne, aga eks ma olen ka mitu aastat noorem veel ning paraku meestele saabub see päikeseloojang enamasti varem ka kui naistele. Täiesti uude valdkonda aga sisenesin selle aasta alguses ja nüüd seoses sellega hakkasin ka seda uut asja õppima. Õppima kuidas seda päikeseloojanguiga meeldivamaks muuta kuidas seda pikendada tervemana elatuna. Eriti kuna eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb, jõudes mõnede aastate pärast 25%ni rahvastikust. Kõigest sellest räägib ka see raamat. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Kas ja kuidas peaks eakad inimesed õppima ja miks see vajalik on. Põlvkondade vaheline õpe ja koostöö. Laialdast sihtrühma silmas pidades on püütud eriala probleemid lahti seletada nii, et need oleksid mõistetavad ka tavalugejale ja õppijale. Kuna raamatus on väga paljude erialaspetsialistide peatükid, siis on nende stiilid kõrvutatavad. Eks teemad ole ka erinevad ja mõnda valdkonda ongi raskem tavainimese keeles selgitada kui teist, aga ikka oli erinevate autorite peatükke väga erinev lugeda. Mõni kasutas palju spetsiifilisi sõnu, teine seletas lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Mõnda lugesid ja närisid, teine oli nii huvitavalt ja ladusalt kirjutatud, et ei märganudki kui peatükk läbi. Eks mõnda peatükki sealt raamatust tuleb veel korduvalt lugeda kuna on mitmes aines kohustusliku kirjanduse osa. Eestis on vananemise ja kogukonnatöö alaseid raamatuid üpris vähe kirjastatud, enamus kirjandust on kahjuks vaid inglise keeles.