Järjekordne mõrv Inglismaal!

5./80. Mõrv Blackwater Bendis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 2  

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

294lk./656lk./13407lk.

Lugemise väljakutse 2024: 14.Loe raamatut, mille kaanepildil on sinu lemmik aastaaeg 

Lugu läheb edasi esimesest osast. Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly pojaga, kes on talle juba väga meeldima hakanud. Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lordi naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! Kas tulevane ämm ja Philippa saavad oma tahtmise, kas Lyndy laseb ennast taas Philippa võrku meelitada, kuidas õnnestub Stellal vastuseisud oma tulevase ämma, Inglise koorekihi ja oma isaga, kas kõik tegelased on ikka need, kellena nad esinevad ja lõpuks kes siis ikka on mõrvar? Palju küsimusi, kuid kõigile saab ka loo jooksul vastused. Taas on Stella see, kes taipab esimesena, kes on mõrvar. Nüüd ootab juba loo kolmas osas öökapil, kas Stella ja Lyndy jõuavad abiellu astuda või tuleb veel mõni laip nende teele ette?

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad

Koostanud: Anneli Jalava

Kirjastus: Tänapäev 2019

207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

• Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
• 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
• 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
• pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
• Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
• juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
• fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Väga köitev arstiromaan

 

12./147. Tsitadell

Autor: Archibald Joseph Cronin

Tõlkija: Mati Soomre

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

352lk./2692lk./30470lk.

Lugemise väljakutse: 6. Raamat, mis ilmus aastal, kui su laps sündis

Täiesti ilmetu välimusega raamat, ma isegi ei mäleta kuidas see üldse minu riiulisse on sattunud. Aga nüüd kui oli vaja leida siia teemasse raamatut, siis see oli ainus sellel aastal trükitud raamat mu riiulis. Seega läks käiku.

Inglise romaanikirjaniku A. J. Cronini (1896-1981) tähtteos, mille tegevus toimub eelmise sajandi 20-ndate aastate Inglismaal. Peategelane on noor arst Andrew Manson, kelle tõusu, langust ja armastuslugu kujutatakse autorile omases paeluvas stiilis. Lugu oli tõesti paeluv. Väga hästi kirjutatud. Elasid täiesti sisse ja vahel vaid tõmbasid paralleele saja aasta taguse arstiabi ja tänapäevase vahele. Tegevust raamatus jätkub pikemaks, saab peategelase tõusud ja mõõnad ning võitlused kõik läbi elada. See raamat vääriks küll palju ilmekamat kaant. Kellele sellised psühholoogilised romaanid meeldivad, neile soovitan väga. Ja saja aasta tagusest meditsiinisüsteemist Inglismaal saab ka ühte ja teist teada, lisaks inimeste eluolust tol ajal.