Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#4)
Oh, igale poole neid eestlasi ka ikka jagub. Samas, miks ka mitte, kui võimalused on olemas. Võib olla oleks isegi nooruses rohkem eksootilisematesse kohtadesse läinud, aga siis olid reisimise võimalused väga piiratud osaga maailmast. Nüüd olen küll suure osa Euroopa riikidest läbi käinud, aga eelistan pigem selliseid mugavamaid ja turvalisemaid kultuurireise. Peale järjekordse Aafrika reisimise raamatu läbi lugemist tõden taaskord. Sinna mandrile mind ei kutsu mitte üks raas. Ma pigem vaataks neid loomi kodus mugavas tugitoolis istudes televiisorist. Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet
kultuuripiirkonda, mis hõlmab Sambiat ja Namiibiat. See tähendab
vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid,
Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi
sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja
palju-palju muud. Tegelikult oli küll loodusel ja loomadel selles raamatus oma osa, aga siiski huvitas autorit pigem inimene, tema etnoloogia. Kuidas nad on elanud läbi ajaloo ja kuidas nad elavad praegusel ajal, nende igapäevaelu ja elu turismi jaoks. Lisaks oli raamatus terve hulk nende piirkondade ajalugu kirja pandud. Ega neist kaugetest maadest eriti ei teagi. Minevik on kirju ja peale seda kui valge mees selle kontinendi avastas, siis ta abistas igati pärismaalasi. Abistas orjusega, viletsusega, mahasurumisega, vaesusega, enda ülemvõimuga. Ja eks mingil määral sõltuvad nad ju tänapäevalgi valgest mehest ja tema rahast. Lugeda oli üpris huvitav, aga ise sinna mineku tahtmist küll üldse ei tekkinud.
