Kuvatud on postitused sildiga Läänemaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Läänemaa. Kuva kõik postitused

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal

1./231. Rästikuvälu
Autor: Eet Tuule
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
240lk./240lk./40474lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte.