Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#1)
Muuseumiööl sai käidud Rahvusarhiivis ja osaletud nende programmis (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/muuseumioo-rahvusarhiivis.html). Lõppes see suure hunniku raamatute koju tassimisega. Nad nimelt jagasid ülearuseks muutunud esimese Eesti Vabariigi aegseid raamatuid ning teadagi on mul ülisuur nõrkus nende raamatute vastu. Kojutoodute hulgas on terve peotäis vabadussõjast rääkivaid raamatuid. Olen ju sellest põlvkonnast, kellele kooli ajal seda ei õpetatud ja seega mõtlesin, et võiks ennast veidi harida. Pealegi sain täiskasvanuna teada, et mu vanaisa osales ka vabadussõjas, kahjuks oli selleks ajaks juba vanaisa lahkunud koos oma mälestustega, mida oleks võinud jagada. Ju ma sõnusin selle kuu teema ära, sest just mõtlesin, et vahelduseks võiks ju punktiiri nüüd sõja või ajaloo teema tulla, loodusest loetud ju küll juba.
Aga siis esimene raamatuke, välja antud 1923, seega üsna varsti peale vabadussõda. Raamat on hästi kronoloogiline ja faktiline, vähe on emotsioone. Raamat tugineb kirjalikul materjalil, telegrammidel, kirjadel, väekäskudel, mis on sõnasõnaliselt raamatusse kirja pandud. Nende kaudu ka tungivad esile mõningad emotsioonid, aga autor ise neid kirja pannud ei ole, pigem selline kuiv kroonika stiilis kirjutis. Aga ehk isegi kohati andsid rohkem aimu need kuivad numbrid kui oleks andnudki emotsionaalselt kirja pandud kui kehv oli vabadussõja alguses ikka olukord eestlaste poolel. Kuidas mehed saadeti sõtta, aga veerandile väesalgale polnud relva kaasa anda, rääkimata, et osa mehi ei saanud välja saata kuna neil polnud midagi jalga ega selga anda ning teadagi, oli siis talvised tingimused. Taganemine kuni 1919 jaanuarini on väga üksikasjalikult sageli tund tunnilt kirjas, edasitung pärast ei olegi nii detailselt. Ja kajastatud on siis Viru väerinnet, st. Põhja-Eestis toimunut alates Narvast kuni taganemiseni Harju ja Järvamaal. Vaid ühes peatükis on veidi juttu ka Tartu väerindest. Kuna ma ei ole vabadussõja lahingutesse varasemalt nii põhjalikult süvenenud, siis minu jaoks oli isegi see kronoloogiline raamat väga huvitav lugeda. II osa mul kahjuks ei ole, aga on mõned teised raamatud sel teema, mis ka lugemisse kohe võtan.
See raamat on kunagi kuulunud Tallinna Keskvangla raamatukokku ning raamatu sisekaanel on huvitav manitsus vangla ülema poolt lugejale. Selline manitsus kõlbaks ka tänapäeva raamatukogu raamatute sisse, mitte ainult vangla raamatukogu omasse...
