Märtsi luuleviis

24./71. Kosmonaut

Sari: Värske Raamat #19 

Autor: Talvike Mändla

Kirjastus: Kultuurileht 2017

67lk./4126lk./12427lk.

 

25./72.  Taltsad unekäod

Autor: Peep Pedmanson

Kirjastus: Umara 1997

72lk./4198lk./12499lk.

 

26./73. Mosaiik

Autor: Helmi Rajamaa

Kirjastus: Abe 1993

110lk./4308lk./12609lk.

 

27./74. Tulek on su saatus

Autor: Ene Mihkelson 

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

96lk./ 4404lk./ 12705lk.

 

28./75.  Sõrmus

Autor: Aleksis Rannit

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972

46lk./4450lk./12751lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis märts

Viis esimest juhuslikult kätte sattunud luulekogu kodus. Väga erinevad. Viie palli süsteemis said kaks hindeks kolm, kaks neli ja üks viie. See viimane oli Mosaiik. Nagu ma varemgi olen märkinud, siis mida traditsioonilisem ja riimuslikum luule on, seda enam ta mulle meeldib, Luule puhul ikka riim ja rütm on see, mis asjale õige värvingu annab. No lihtsalt jah, mul selline vanakooli maitse luule suhtes. 

Kui järjestada siis: Helmi Rajamaa,  Talvike Mändla, Peep Pedmanson, Aleksis Rannit ja Ene Mihkelson. Kellelgi teisel kindlasti mingi teine järjekord.

Luuletuste väljakutse LuuleViis, või seekord pigem LuuleKuus

 

13./41. Suudlus muusale ...kuulsad mehed luules.

14./42. Kalevi kojutulek... Eesti elu Fookuses ja Pookuses.

15./43. Jüriöö kauge kaja. mõtisklusluule

16./44. Palves käed. mõtisklusluule

17./45. Afrodite. lembeluule

18./46. Virred. mornid laastud

Autor: Riina Rossa

Kirjastus: autor 2003

24+16+32+24+20+20lk./3004lk./8000lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis veebruar

Ühe luuletaja kuus pisikeses formaadis õhukest kogu. Ütlen ausalt, ei istunud sugugi. Kõige hullem oli see Suudlus muusale, aga ega teisedki eriti paremad olnud. Paar üksikut luuletust oli, mis tõusis üldisest tasemest kõrgemale. Minu poolest ole euro ja euroopa liidu vastane, aga kas seda peab siis oma luulekogudes muudkui  kordama? Üldse väga virisev ja masendav inimene, võiks mõnegi luuletuse ikka helgema ja rõõmsama kirja panna. Riimi oli, aga rütmi mitte ja seekord siis ei päästnud neid luuletusi isegi riim mitte.Ehk järgmisel kuul veab paremini selle luulega.

Mõnusa sajuilmaga on mõnus lugeda

5./33. Mõnus sajuilm

Autor: Jukka Itkonen

Tõlkija: Leelo Tungal

Illustraator: Meelis Arulepp

Kirjastus: Tammerraamat 2013

72lk./887lk./5883lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse veebruar: Soome luule

 

Eestikeelsesse lasteluule valikkogusse «Mõnus sajuilm» on Leelo Tungal valinud ja tõlkinud luuletusi soome kirjaniku Jukka Itkoneni (1951) loomingust. Ja need luuletused on täiega vahvad ja lastepärased. On sõnamänge ja uitmõtteid, on riime ja riimumatusi. On lõbu ja nalja. On väga lühikesi ja parajalt pikki. Üks igati tore lasteluule raamat. Au ja kiitus tõlkijale, kes on need nii vahvasti eesti keelseteks ümber teinud. Minu arust luuletamine on üks, tõlkimine teine, aga luule tõlkimine on hoopis palju enamat kui luuletamine ja tõlkimine kokku. Mina soovitan, nii suurtele kui väikestele.

 

Mõnus sajuilm 

 

Siis, kui kaoksid kogemata 

piisatumalt veed, 

jääksime kõik pesemata

 ega keedaks teed. 

 

Oleksid siis tolmualad

 kõik me ujulad, 

ja kas liiva sees siis kalad 

üldse ujuvad?

 

 Aga meie metsasalud, 

loomad ja kõik muud?

 Kuivaksid nad püstijalu – 

alles jääks vaid luud!

 

 Kui nüüd paduvihma sajab,

 ilm näib veidi külm, 

võid sa mõelda samal ajal: 

«Mõnus sajuilm!»

Luuletuste väljakutse LuuleViis

 

23.  Hiigelsoojad pilvelambad

Autor: Evelin Samuel

Illustraator: Katrin Ehrlich

Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus 2008

77lk./4617lk.

24. Väike ranits

Autor: Leelo Tungal

Illustraator: Henno Käo

Kirjastus: Eesti Raamat 1982

32lk./4649lk.

25. Pururikas laps

Autor: Leelo Tungal

Illustraator: Kadi Li Järve

Kirjastus: Sild 2002

56lk./ 4705lk.

26. Kama üks ja kama kaks

Autor: Leelo Tungal

Illustraator: Kirke Kangro

Kirjastus: Menu Kirjastus 2009

69lk./4774lk.

27. Onu Heino eksis ära

Autor: Jaanus Vaiksoo

Illustraator: Kadri Ilves

Kirjastus: Koolibri 2007

48lk./4822lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis jaanuar

Kuna mu riiulitesse on tekkinud terve suur hulk õhukesi luuleraamatuid, siis nendest lahtisaamiseks otsustasin teha igakuise isikliku väljakutse Üks pühapäev luulega, ehk LuuleViis, st. ühel pühapäeval viis luuletuste raamatut korraga. Alustasin siis lasteluuleraamatutega jaanuaris. 

Kõik viis raamatut olid toredad, mõnusad, lastepärased, riimuvad, lõbusad ja väikese õpetusivaga. Ei oskagi eelistada ühte teisele, kõik meeldisid ja tekitasid parema tuju.

 

Luule, seda ma ikka vahel loen

10./234. Laskmata karu peied

Autor: Jüri Kolk

Kirjastus: Kingitud hobune 2019

80lk./1834lk./50884lk.

Lugemise väljakutse 2023: 17. Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikult üks luuleraamat…

No tegelikult ma ikka vahel loen seda luulet ikka, sel aastal olen lugenud küll vähe, sest pole olnud aega muude väljakutsete vahele lugeda ja eelmise aasta detsembris sai peaaegu kõik kodus olnud luuleraamatud isikliku advendikalendri väljakutse raames läbi loetud. 

Aga ikka ma võin öelda, et mulle meeldib riimis luuletused kordi enam kui need riimitud ja rütmitud vabavärsid. Selles raamatus paraku olid aga peaaegu kõik just need riimitud ilmutised. Ja ausalt öeldes järgmisel päeval enam ei mäleta ei nende luuletuste sisu ega isegi mitte emotsioone. Seega järgmine kord tuleb ikka enne rohkem vaadata sisu, mitte võtta esimene ettejuhtuv. Kuna kaanepilt on üpris ilmetu, siis lasin tehisintellektil pealkirjast lähtuva pildi joonistada.

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Karlsson ja Kolumats - kaks parajalt paksu selli

3./136. Pistol ja kuklid

Autor: Wimberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2016

56lk./400lk./29452lk.

 

4./137.  Lõhkiläinud Kolumats

Autor: Karl August Hindrey

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

112lk./512lk./29564lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse juuli: ristsõna vastus (lasteluule)

 

Peale ristsõna lahendamist mõtlesin, et kerge teema, neid raamatuid on mul küll. Aga võta näpust. Eelmisel advendiajal sai ju suur lasteraamatute lugemine tehtud ja tundub, et kõik luuleraamatud on otsa saanud. Aga siiski leidsin kaks peaaegu luuleraamatut. Või siiski täiesti luuleraamatut. Oleneb kuidas vaadata. Esimesena Wimbergi laulutekstid muusikalile Karlsson katuselt. Aga mis see laulutekst muu on kui luuletus, eriti kui neid lugeda, mitte laulda. Ja raamatus nooti juures ei ole, seega üldse seda laulda ei andnudki. Muusikali ise näinud ei ole. Lauluteksid olid aga toredad ja lastepärased. Juures oli ka palju pilte etenduselt. Teisena lugesin Eesti lasteraamatute klassikat. Karl August Hindrey Lõhkiläinud Kolumats ja teised piltlood. Lood piltides ja luules oleks nüüd täpsem. Kõik lood selles raamatus on enamvähem sajaaastased, mõned üle saja, mõned kohe saja aastaseks saavad. Kõik õpetlikud lood lastele ilma otsese moraali ligemiseta, tihti huumoriga kirjutatud ja joonistatud. Minu arust sobiksid nii mõnedki lood ka tänapäevastele lastele manitsuseks. Eriti oluline on seal loomade hästi kohtlemise teema. Vahvad raamatud mõlemad ja veidi lõbusust vihmasesse pühapäeva.

Lasteraamatuid lugeda on lust ja lõbu

 2./112. Kade lehm ja tige lumehang

Autor: Markus Saksatamm

Illustreerija: Katrin Ehrlich

Kirjastaja: Tallinna Keskraamatukogu 2020

70lk./410lk./24446lk.

 

3./113. Kuidas vanaemad lõhki lähevad ehk igaltpooltlood 

Sari: ...lood #9

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Andres Adamson

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2021

176lk./586lk./24622lk.

Lastekirjanduse väljakutse juuni: Ristsõna vastus (Lust ja lõbu)

Lasteraamatuid on ikka üsna raske teemasse valida, ikka kipub olema valikus rohkem kui üks raamat, mille hulgast ei oska kuidagi valida ja seega taas kaks raamatut siia. 

Kade lehm ja tige lumehang sisaldab erinevaid luuletusi ja lühijutte. Lood ise on sõnamängulised, togides ja surkides eesti keelt siit poolt ja sealt poolt ja vaadates, mida kõike võib nendest sõnadest, sünonüümidest ja kõnekäändudest välja võluda. Lõbu ja lusti on nii väikesel kui suuremal lugejal ja tundub, et seda oli küllaga ka autoril, kes neid luuletusi ja tekste välja mõtles, vähemalt raamatust õhkub kirjutamise lõbu, mitte vaevapisarate läbi kokkupingutatut. Lõbus raamat ja soovitan nii lastele kui suurete.

Kuidas vanaemad lõhki lähevad... on autori üheksas sarjas ilmunud raamat, mis räägib kutsika ja kassikese seiklustest ning nende arusaamisest inimeste maailmas. Raamatud tutvustavad loomi ning nende tegevusi, vahel ikka paraja kiiksuga ning ka inimeste maailma tegemisi näevad loomakesed kõverpeeglis sageli. Raamatud on kerge huumoriga, kohati ka musta huumoriga, kergete käänakutega, kergelt absurdikad. Üpris mõnus lugemine. Ja sarja ei pea järjest lugema, saab täiesti aru, kui lugeda ka mõnda raamatut üksikult. Peategelased on toredad sellid, kes oskavad sattuda erinevatesse olukordadess, vahel oma uudishimu või tarkuse tõttu, vahel inimeste tegevuse sunnil. Nad lustivad seal täiega nii, et lugejal on lõbus lugeda. Täiesti soovitan seda sarja lastele ettelugeda, aga sobib ka suurematel inimestel lugeda kui otsivad midagi kergemat ja lahedamat. 

Nootideta laulik 19.sajandi lõpu lastelauludest

15./33. Laste laulik

Autor: Friedrich Kuhlbars

Kirjastus: Trükitud Hermann'i trükikojas 1899 

80lk./3282lk./7638lk.

Lugemise väljakutse: 13. Raamat Eesti Lastekirjanduse Keskuse varasalvest

Valisin sealt nimekirjast kõige varasema teose. Palju raamatuid on tegelikult sealt nimekirjast juba oma lapsepõlves või poja lapsepõlves loetud ning tõesti on tegemist väga heade raamatutega. Tegelikulkt võiks see nimekiri aga olla hulga pikem, sest neid häid raamatuid on eesti kirjanikud ikka hulga enam kirjutanud.

Luulekogu (õigemini küll nootideta laulik) jaguneb seitsmesse temaatilisse osasse. Lisaks aastaaegadest inspireeritud tsüklitele („Kevade- ja suvelaulud“, „Sügise laulud“, „Talvelaulud“, „Jõululaulud“) on kogumiku liigenduse aluseks ka ööpäevaring („Hommikulaulud“, „Õhtulaulud“, „Lahkumise ja rändamise laulud“). Valdavalt sisaldab kogumik loodusluulet. Vahel kirjutab Kuhlbars ka nukramatel teemadel. Surmast, mis toonases lasteluules polnud mingi tabu. Loodustemaatika kõrval iseloomustab Kuhlbarsi luulet tugev kristlik aluspõhi, mis tollasele lasteluulele ka üldisemalt iseloomulik oli. Leidus tuttavaid luuletusi, mida pea igaüks teab ("Teele, teele kurekesed", "Elagu kõik meie armsamad aasad") kui ka täiesti võõraid, mida ma ei ole kunagi varem lugenud. Lugedes üritasin mõelda, et kuna pealkirjaks on laulik, siis peaks neid olema võimalik ka laulda. Mõnikord võttis küll mühatama, et misasja, selline lastelaul, ei kujuta küll tänapäeval enam ette, et võidaks sellist laulda. Surma temaatika oli ka minu jaoks veidi võõrastav, eriti kuna tegemist oli ju laulude, mitte pelgalt luuletustega. Huvitav lugemine oli minu jaoks. Eriti kuna tegemist oli niivõrd vana raamatuga, mida ma küll lugesin pdf-ina arvutis, mitte füüsilise raamatuna. Ja gooti kirjas teosed on minu jaoks alati eriti kutsuvad. Raamat on internetis tasuta kättesaadav: https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=0&module=400&op=3&pid=AR-20357-45373-22176
 

Poesia chilena

 

3./21. Lõunatuuled / Vientos del sur II 

Koostaja Marcelo Gatica Bravo

Autorid 15 Tšiili luuletajat

Tõlkinud Mariliin Vassenin 

Illustreeritud Izak One  

Kirjastanud Marcelo Gatica Bravo 2018

62lk./576lk./4932lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse veebruar:  Hispaaniakeelse kirjaniku luule- või aforismikogu

Miks lugeda ühe luuletaja teost kui saab korraga tutvuda 15 luuletaja loominguga. Tšiilist tean väga vähe ja Tšiili luulest peaaegu üldse mitte. Kõik 15 nime olid täiesti tundmatud. Igalt oli üks luuletus. Paralleelselt hispaania ja eesti keeles. Tunnistan, poole raamatust jätsin lugemata, isegi ei üritanud seda hispaania keelt veerida. Aru ei oleks ikka midagi saanud. Eesti keelsed lugesin ilusti läbi. Mõned ei meeldinud. Mõned panid õlgu kehitama. Mõned meeldisid. Paar tükki meeldis kohe nii väga, et peale raamatu lõpetamist otsisin üles ja lugesin uuesti läbi. Natuke sain nüüd igatahes selle riigi luulest aimu, aga seda pigem nüüdisluule osas, vanemat ja klassikalisemat tuleb mujalt mõnel teisel korral lugeda. Sama palju aega kui luule lugemisele (või isegi rohkem)  kulus aga raamatus olevate piltide vaatamisele. Minu jaoks oligi see pigem kunstiraamat, kus luuletused sees kui luuleraamat, kus pildid sees. Pildid meeldisid väga, kõik olid täpselt luuletustesse ka, mitte ei oldud mingeid suvalisi pilte lihtsalt pandud, vaid olidki maalitud luuletuste alusel. Soovitan. Väga ilus raamat.

TAHES-TAHTMATA

                    Cristina Chain

Tahes-tahtmata

avan ikka sama lehekülje

sama lehe

mis reageerib keelevälistele

signaalidele.

 

See pole luule

see on maastik

mis ei lakka ilmumast

sellesama 

ainsa akna taga.

 

Luulepäkapikk 31.12.

 74./221.Viimane raamat. Poslednjaja kniga

Autor Viktor Krivulin

Tõlkija Ott Arder

Illustraator Leonhard Lapin

Kirjastus Umara 1996

48lk./ 7790lk./38260lk.

Peterburi undergroundi tuntud poeet ja esseist  Viktor Krivulin sündis 1944. aastal marssal Tolbuhhini III Ukraina rindel kindrali ja rindearsti pojana. Nüüd ülemaailmset kuulsust koguva poeedi juured võrsuvad ukraina-valgevene juudi kultuursest kogukonnast. V. Krivulin elas ja kujunes Peterburis «põranda all» Ahmatova, Brodski jt. heas seltskonnas. Vaid Jumal säästis ta emigrandi või vangi karmist saatusest. Perestroika alguseni üksnes läänes ja samizdatis trükitud autorist on tänaseks saanud vast enimtõlgitud ja kuulsaim vene poeet. 

Igal leheküljel siis üks luuletus nii eesti kui vene keeles. Üpris raske lugemine. Mõtlesin, et kas tõlkimisega on muutunud selliseks, aga proovisin paari tükki lugeda lisaks vene keeles - need luuletused ongi sellised raskekahurväe omad. Ei sobinud mulle kuidagi. 

Nagu peakirigi ütles, siis see oli minu advendikalendri ja luulekalendri viimane raamat...

Luulepäkapikk 30.12.

71./218. Lahtised lehed

Autor: Ada Otema

Kirjastus: Huma 2005

62lk./7654lk./38124lk.

Kujutav kunst ja luule on Ada Otema loomingus alati käinud käsikäes. «Lahtised lehed» ilmus esimest korda Stockholmis 1963.a. kunsti- ja luulealbumina. Luuletuste vahel on autori linoollõiked ja tušijoonistused. Luuletused on ka väga head, küllaltki helged, aga samas tõsised. Mulle raamat meeldis.
 

Luulepäkapikk 29.12.

 

68./215. Olla olemas kellegi jaoks 

Autor: Helin Viil

Kirjastus: autor 2017

44lk./7526lk./37996lk.

Südamlik luulekogu. On rütmi, on riimi, on helgust, on tõsidust. Mulle meeldis.

Luulepäkapikk 28.12.

 66./213. Neli keelt ''Vanast kandlest''. Setu rahvalaulud
Autor: Jakob Hurt

Kirjastus: Kunst 1989

110lk./7068lk./37538lk.

Neli pikka Seto rahvalaulu, mida Jakob Hurt on redigeerinud. Lisaks ülevaade tema elust ja tegemistest ning rahvaluule kogumisest. 

Ilulaul

Kalmuneid

Lemmeleht

Jeesuse sõit

Tegelikult ega ma eriti ei teadnudki Hurda elust enne peale seda, et ta aktiivselt kogus rahvalaule ja oli eesti keele kallal ametis. Täitsa huvitav lugemine oli ja väärt mees. Need Setu rahvalaulud on aga sellised, et hommikul hakkavad pihta ja õhtul heal juhul lõpetavad, jube pikad ja kordusi täis. Eks nad rohkem olidki sellised leelotused kui laulmised. Ja aasta lõppu lisaks uuemale luulele ning muule kirjandusele, täitsa sobiv ka arhailisemat ning vanaaegsemat värki juurde lisada.

Luulepäkapikk 27.12.

64./211. Loojanguvälu 

Autor: Elle Eha

Kirjastaja: autor 2005

64lk./6926lk./37396lk.

Mõnusad luuletused. Hästi palju luuletusi emast, sest tundub, et see on periood, kus luuletaja ema lahkus teise ilma ja seetõttu oli vaja see valu endast välja kirjutada. Samas ei ole need luuletused vaid leinaluuletused, on mälestused, armastus ja mõtted ning tunded. Ilus luulekogu, soovitan.

 

Luulepäkapikk 26.12.

 

62./209. Mu isamaa on minu arm
Autor: Lydia Koidula

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

288lk./6824lk./37294lk.

Kogumik «Mu isamaa on minu arm», mis tähistab Koidulauliku 150. sünniaastapäeva, pakub avara ülevaate ta luuleloomingust.

Nagu juba eelmise tema luulekogu juurde sai kirjutatud, ta oli väga hea luuletaja, eriti arvestades aega, millal ta elas ja tema looming võistles meestekeskses kirjandusmaailmas. Kahjuks on suurem osa tema loomingust raskuse, mure, kurbuse, igatsuse pitseri all. Aga eks ikka luuletatakse nii, nagu elu hetkel on. Raske on luua rõõmsaid ja helgeid luuletusi kui ise samal ajal kannatada. Aga ikkagi soovitan tema luulet lugeda. Eriti eredad on tal muidugi isamaalised luuletused.

Luulepäkapikk 25.12.

 60./207. Mu süda laulab

 Autor: Marie Under

Kirjastus: Eesti Raamat 1984

440lk./ 6428lk./36898lk.

Mahukas valikkogu sisaldab üle poole poetessi avaldatud luuletustest eelmise sajandi algusmomendist alates. Valik avab ühe poeedisaatuse - alates noorusõhinast kuni kõrge ea tõsise ja traagilise elutunnetuseni.

Ma ütleks, et seda nooruseõhinat armastusluule ja looduslüürika näol kaua ei olnud, juba tekkis kurbus, raskemeelsus, mure luuletustesse. Minu kõige suuremad lemmikud siin olid kogust Õnnevarjutus, mis sisaldas ballaade ja legenda aastatest 1924 - 1929. Võib olla sellepärast, et ma eelistan pigem sellist jutustavat luulet kui kirjeldavat. Aga Eesti luule klassika ja väga hea luuletaja. Väga rikkaliku sõnavaraga, järjest olid kasutatud vähetuntud sõnad. 

Lasteraamatupäkapikk 25.12.

 

59./206. Luiskelugu

Sari: TEA lasteluule varalaegas 
Autor: Heljo Mänd

Kirjastus: Tea Kirjastus 2009

40lk./5988lk./36458lk.

Lapse mõtte- ja tundemaailma avardavasse värsiraamatusse "Luiskelugu" on armastatud lastekirjanik Heljo Mänd koondanud peamiselt lustakaid luuletusi. Kuid autor pole soovinud üksnes nalja teha ja lapsi naerma ajada, vaid ta pakub lugejale ka järelemõtlemist ja vaagimist – kas iga naer on ikka õige naer?

Sul on peo sees naeruseeme,
mul on jutumugul.
Mis me teeme? Mis me teeme?
Teeme naerulugu!

Kuigi ma olen oma elu jooksul küllaltki palju Männi lasteluuletusi lugendu, siis üllatuseks olid selles kogus enamuses täiesti võõrad lood. Aga toredad luuletused, ilusad ja lõbusad. 

Luulepäkapikk 24.12.

 

58./205. Tulipunane Vihmavari
Autor: Betti Alver

Kirjastus: Tammerraamat 2012

176lk./5948lk./36418lk.

Valik luuletaja Betti Alveri loomingust, kus luuletused on järjestanud kronoloogiliselt ja avaldanud esialgsel kujul. Lisaks Alveri mitmeid originaalkäsikirju ja huvitavaid fotosid Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest. 

Kuna olen nüüd viimastel päevadel lugenud suures hulgas luulet, eriti kolme Eesti naisluuletaja oma - Betti Alver, Marie Under ja Lydia Koidula, siis kui nende kolme hulgast valida, siis vist meeldivaimaks pean tunnistama just Betti Alveri loomingu. Kuigi kõigil on häid ja väga häid asju, siis Betti luuletused nagu kõnetasid mind kõige enam. Soovitan lugeda kõigil, kes vähegi tahavad Eesti luulega kursis olla. Ikka meie luule vaiendamatu klassik koos kahe eelpool nimetatuga, muidugi on neid veel... 

Lasteraamatupäkapikk 24.12.

 57./204. Tuulehobune

Sari: TEA lasteraamatute varalaegas 
Autor: Ira Lember

 Kirjastus: TEA Kirjastus 2009

48lk./5772lk./36242lk.

Ira Lemberi luulevalimiku ”Tuulehobune” mõtte võib võtta kokku kirjaniku enda sõnadega: igas päevas on rõõmu üks sõõm. Rõõmus meel saadab lapsi koolis ja kooliteel, looduses lillede ja lindude keskel. Hea tuju loovad ka sõnamängulised värsid Eesti kohanimedest.

Igas eas lastele lõbusaks lugemiseks, aga kuna on kooliteemalisi luuletusi, siis vist mõeldud algklassi lastele pigem. Mulle väga meeldis.  Lõbus luulekogu, mõnus vaheldus eesti täiskasvanu kurbluulele.