Kuvatud on postitused sildiga sport. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sport. Kuva kõik postitused

Raudmees jookseb maratoni


1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu
Autor: Janek Oblikas 
Kirjastus: Marathon100 2024
192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.


18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail
Sari: Imeline Ajalugu 
Toimetaja: Kadri Bank
Kirjastus: Äripäev 2022
352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  
Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 
Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Kui Soome president Eestis käis


18./151. Urho Kekkonen ja Eesti
Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig
Tõlkija: Ene Kaaber
Kirjastus: K & K Kirjastus 2007
260lk./4622lk./33674lk.
 
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.

Taasiseseisvunud Eesti esimene olümpisangar


 9./73. Erika Salumäe

Sari: Olümpiavõitjad 
Koostaja Tiit Lääne
Kirjastus: Eesti Olümpiakomitee 2006
144lk./2042lk./15680lk.
 
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#4)
 
Kindlalt üks Eesti kõige aegade kuulsamaid sportlasi. Kahte olümpiavõitu ja kahte maailmameistri tiitlit pole paljudel sportlastel ette näidata. Ja arvestama peab ka aega, millal ta võistles. Selleks, et jõuda maailma pidi olema parem Nõukogude Liidu ehk Venemaa sportlastest. Ja mitte lihtsalt parem, aga mäekõrguselt parem, sest muidu lükati ta ikka kõrvale ja soositi omi. Samas ilma selle suure olelusvõitluseta, kas ta jälle oleks nii tugevaks saanud, kas oleks paremates tingimustes olnud motivatsiooni sedavõrd palju treenida? Ka Eesti vabaks saamise järgsed aastad ei soosinud sporti, oli ju suuri vajadusi mujalgi ning ka spordiringkondade juhtide jaoks polnud üks pidevalt Venemaal treeniv sportlane esikohal. Raamat annab ülevaate Erika sportlaskarjäärist, kronoloogiliselt tema võitudest koos asjakohaste väljavõtetega tolleaegsetest ajalehtedest. Lisaks ka telgitagustest põhiliselt tema elulooraamatu katkete toel, aga ka mõned katked treeningupäevikust. Lisaks Erikast kui sportlasest on ka kirjeldused tema lapsepõlvest ja elust pärast sporti. Selline pigem lühike faktiline kokkuvõte ühe eduka sportlase elust. Omal ajal sai tema võitudele kaasa elatud ja mäletan isegi praegu neid olümpiasõitude ärevusi teleri taga. Ja rõõmu kui esimest korda sini-must-valge tõusis Eesti sportlase auks, tõsi küll tagurpidi. Raamat oli heaks meeldetuletuseks ning värskenduseks, kui raske tulid siiski need võidud.