Draakon lendab Berliini kohal!

11./56. Draakoni ärkamine

Autor: Valija Zinck 

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Kirjastus Karrup 2019

256lk./1995lk./13392lk.

 

12./57. Draakoni valgus

Autor: Valija Zinck 

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Kirjastus Karrup 2020

231lk./2226lk./13623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Keset Berliini, suures korrusmajas sünnib midagi enneolematut. Ühes korteris koorub draankonibeebi. Beebiks ta muidugi ei jää. Aga kuidas sattus draakonimuna sinna korterisse ja kes tema omanik on. Mida draakoniga ühes korteris peale hakata kui ta muudkui kasvab. Ja siis tulevad pahad, kelle oma see muna tegelikult on ning metsikud seiklused saavad alguse. Loo peategelasteks on muidugi veel kaks last, õde ja vend, kes nendesse seiklustesse kaasa kistakse või siis, kes nendest seiklustest kuidagi kõrvale ei jää. Et päästa draakon pahade käest, ei jää nutikal arvutikasutajal Johannil muud üle kui lähetada draakon koos sõpradega ühte pealtnäha ohutusse arvutimängu. Kuid selgub, et mängude fantaasiamaailm on hoopis ohtlikum, kui arvata võis. Ja pealegi on sealt vaja lõpuks ka välja saada. 

Üks lugu kahes raamatus. Põnevust oli küll, samas rääkis see pigem väärtustest elus, mis on oluline. Ladus kiire lugemine, mõeldud küll lastele, aga täiesti loetav ka suurematel. Ehk suured loevad veidi muud välja sealt kui lapsed. Aga need olid sellised raamatud, mida võib täiesti soovitada ka lastele, kellele muidu fantaasiamaailm peale eriti ei lähe. Eriti esimene osa oli üpris realistlik, kui nüüd see draakon välja arvata muidugi. Teine osa, kui nad seal arvutimängudes seiklema hakkasid ning mängu- ja reaalelu vahet ruumisid, see oli juba rohkem uskumatu fantaasiamaailmaga seotud. Mulle meeldisid ja tegelikult oli täiesti juhus, et ma neid raamatuid lugema sattusid. Lihtsalt sattusin ühele lapsele, kes fantaasiaraamatut otsis, seda soovitama ja siis mõtlesin, et ups, peaks ise ka läbi lugema, et teada, mida ma siis soovitasin. Igatahes tundub, et ei olnud halb soovitus, vähemalt minu maitse jaoks.  

Kuulsaimad kuningate seas

2. Kuningad ja kuningannad

Koostaja: Imeline Ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

97lk./420lk.

Lugemise väljakutse 2024: 23. Raamat mõnest kuningapere liikmest

Eelmise aasta väljakutsest jäi lugemata 6 teemat 7 raamatuga. Eks ikka need teemad, mis köitsid vähem ja mille lugemine oli suurem väljakutse. Tuleb nüüd uuel aastal järellugemist siis teha. Esimene teema saigi loetud. Kuningapered pole mind kunagi eriti huvitanud, kuigi olen kaks korda praegust Rootsi kuningat üsna lähedalt näinud. Esimesel korral lihtsalt ootamatult meie teed Haapsalus ristusid, teisel korral käisin lapsele kuningat näitamas, samuti Haapsalus. Teemasse leidsin Imelise ajaloo poolt avaldatud ja siis kokkukogutud artiklid erinevatest kuulsamatest kuningatest ja kuningannadest läbi ajaloo. Eks neid ole veel, kelle nime igaüks kuulnud on. Siin siis valik pigem kaugemast kui uuemast ajaloost.  10 kuningat ja 2 kuningannat, või siis 12 isevalitsejat, sest Venemaal olid ikka tsaarid, mitte kuningad ja mujal vist ka mõned olid keisrid nime järgi. Karl Suur, Friedrich Suur, Edward I, Philippe IV, Henry VIII, Ivan Julm, Louis XIV, Peeter I, August II, Katariina II, Marie Antoinette, Nikolai II. Targad, õilsad ja ettenägelikud valitsejad on oma rahvastele toonud rahu ja jõukust, samal ajal kui võimuhullud ja vägivaldsed türannid on Euroopas läitnud sõdu, mis on hävitanud linnu ja toonud surma tuhandetele inimestele. Ajaloo õpikutest ja muust kirjandusest on ikka kõik need isikud tuttavad, ehk August II, kellest sai Poola kuningas, olin kõige vähem teadlik. Lood olid kõik teadmata, sest ma ei viitsi ajakirju lugeda, kuigi Imeline Ajalugu käis meil ikka palju aastaid kodus, nüüd nad on isegi lootuse kaotanud ja ei helista enam, et moosida edasi tellima. Eks need artiklid olid üsna kuivad ja faktilised, nagu ikka ühed populaarteadusliku ajakirja artiklid, nii, et ma ei saanud kuidagi ka selle raamatuga kuningate meeldimise lainele. Eks ma nendega kohtu ka edaspidi paratamatult erinevates ajaloo raamatutes, sest ajalugu ilma kuningateta paraku ei ole võimalik. Lugemissoovitus - no ega see nüüd nii hull lugemine ka polnud, kellel kuningate ja ajaloo vastu huvi, neil ikka soovitan lugeda. Kellel pigem kuningapere intriigide ja skandaalide vastu huvi, siis neile polnud siin raamatus küll eriti midagi huvitavat.

Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse

Autor: René Nyberg

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Argo 2017

182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Spioonikrimi

19./249. V või W

Sari: Öölane 61 

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Maia Planhof

Kirjastus: Elmatar 2001

240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Tallinnas juhtub nii mõndagi

35./155. Tallinna intsidendid

Autorid: Thomas Hoeps ja Jac Toes

Tõlkija: Andrus Simsel

Kirjastus: Tänapäev 2022

253lk./ 5189lk./ 25501lk.

Lugemise väljakutse 2024: 27. Saksa (või Austria) kirjaniku teos

Lugema hakates küll selgus, et üks autoritest on sakslane, teine on hoopis hollandlane, aga näppu jäi see teos mulle rahvusraamatukogus Saksa kirjanduse riiulist ning tõlgitud on ka saksa keelest. Seega ikka läheb siia teemasse. Muidugi jäi see raamat näppu just Tallinna tõttu, et mis need sakslased siis Tallinnas korda saadavad, mis intsidendid neil siin toimuvad. Marie Vos töötab Brüsselis Euroopa Liidu julgeolekuosakonnas. Talle tehakse ülesandeks uurida spionaažijuhtumit, mis ohustab tähtsa lepingu sõlmimist Tallinnas. Vos lendab rahvusvahelise töögrupi koosseisus Tallinna ja asub toimuvat uurima. Märksõnadeks Tallinna Vesi, ärastamine, venelased, varifirmad, korruptsioon, altkäemaks, tapmine, autohangeldus, armastus, poliitiline meelsus, äärmuslus, ümber sõrme keeramine, valskus, pettus jne. Neid märksõnasid seal raamatus tuli ikka ette. Natuke Eesti ajalugu ja Tallinna linna ka. Tegelikult oleks neist viimastest ikka veidi rohkem isegi tahtnud lugeda, mitte ainult sellest väljamõeldud korruptsiooni ja spionaažijuhtumist. Raamat oli loetav, aga algus venis ja venis, lõpuks sai küll korraliku hoo sisse, aga siis tuli lõpp. Kusjuures see lõpp jättis otsad sedavõrd lahti, et mulle tundub, autorid plaanisid sellele järge kirjutada. Hetkel küll ei tuvastanud, et oleks kirjutatud.

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?

11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Jaan Kross

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud

 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Gaasikambrite tärin

 

11./121. Timukas ja tema maagiline ihuarst. Himmleri ja Felix Kersteni lugu 

Autor Tapio Tamminen  

Tõlkinud Katrin Kurmiste 

Kirjastus Varrak 2019

288lk./2462lk./26498lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#4)

Teine maailmasõda. Aeg, mil tärisesid relvad väga intensiivselt. Aeg, millal tapeti mitte ainult sõjaväljal vaid ka tagalas. Seal tärisesid ka teistsugused relvad - gaasikambrid, mürgitamised, näljutamine jne. Koonduslaagrite aeg. Ja üks väikest kasvu äbariku olemisega mees, kes tappis käskides, kelle tõttu koonduslaagrid olid suures osas sellised, nagu nad tollel ajal olid. Selle mehe nime teavad ka tänapäeval vist kõik, kes vähegi ajalugu õppinud. Aga kes oli Felix Kersten, seda teavad vähesed. Eestis sündinud, aga mitte eestlane. Arst, kes pole lõpetanud arstiteaduskonda. Imeravitseja, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Mees, kes oma massažidega vaieldamatult abistas inimesi. 

"Kas Kersten oli seikleja, šarlatan ja fantaseerija või hoopis tõsiseltvõetav ravitseja, suure rahvusvahelise poliitika mõjutaja ja kümnete tuhandete elude päästja? Ilmselt oli ta natuke kõike. Kuigi tal puudus arstidiplom, doktorikraadist rääkimata, suutis ta massööri ja ravitsejana aidata paljusid inimesi, alates Hollandi kuningakoja liikmetest ja lõpetades Heinrich Himmleriga. Kuivõrd ta mõjutas rahvusvahelist poliitikat, jääb osaliselt saladuseks, kuid asjaolu, et temale ei pööranud tähelepanu mitte ainult ajalooraamatute autorid, vaid ka mitme riigi salateenistused, räägib tema kui taustamõjutaja kasuks. Tõsi, salateenistuste argipäevas polnud Kersteni-taolised avantüristid või lihtsalt sündmuste keerisesse sattunud inimesed sugugi haruldased ning isiklike kontaktide kaudu saadud kahtlase väärtusega teabekübemete või lihtsalt kuulduste abil tervikpildi kokkupanek oli osa luureteenistuste tööst. Kindel on, et ta päästis hulga inimelusid Hitleri režiimi tapamasina küüsist – Kersteni tegevust selles vallas tunnustasid juudiorganisatsioonid ning märkisid mitme riigi kõrged autasud"

Tegelikult ei saa ka selle raamatuga vastuseid, kes siis Felix Kersten oli, ajalugu ei ole paraku jäädvustatud dokfilm, et kerid õigesse kohta ja vaatad järgi. Mitte ainult suulised mälestused ei pruugi valetada, valetavad tihti ka kirjalikud allikad, sest kirja panija võis olla kallutatud mingis suunas ja segasel ajal ei pruukinud õigesti kirja pandagi kuna sellest võis sõltuda mitte ainult ühe vaid ka väga paljude elud. Kindlasti oli ta aga mees, kes tõmbas niite sellel kurjal ajal kui väga palju mitmesuguseid relvi tärises ja inimesed massiliselt hukkusid või hukati.