Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Fantaasia 2016

344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka. 

Tartu botaanikaaeda on peidetud suur varandus!!!

18./173. Peidetud hõbedane aardelaegas

Sari: Salaselts Ramps 2. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2009

117lk./ 3737lk./29238lk.

Lugemise väljakutse 2024: 28. Kultuuripealinn Tartu - raamatu tegevus toimub (peamiselt) Tartus

Seekord otsivad rampslased peidetud varandust. Mari vanaisa Peeter Haljandi leiab oma riiulist vana raamatu vahelt 1944. aastast pärit avamata kirja, milles tema ema vend Kristjan teatab, et lahkub Eestist ja on matnud Tartu Botaanikaaeda maha oma varanduse. Kuhu täpselt – see tuleb rampslastel nappide juhtnööride ja saladuslike vihjete põhjal välja uurida. Ja ega siis nutikad lapsed ometi jänni jää, ikka läbi raskuste varanduse poole! Kas nad aarde ka üles leidsid ning mis seal sees oli, see jäägu igaühe enda lugeda.

See on neljas raamat, mida ma salaseltsi tegemistest lugenud olen ja ausalt öeldes senistest kõige kehvem ja ebausutavam. Nii see, mille nad lõpuks leidsid kui ka kokkupõrked erinevate inimestega, no ei olnud minu jaoks reaalne see. Aga ega siis kõik raamatud ei saagi parimad olla, mõni peab ikka kehvem ka olema ning sarjades on alati kõikumisi parema ja kehvema vahel. Taaskord mõnus lugeda Tartu kohta ja ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas olen üldse Tartu Botaanikaaias kunagi käinud, vist lapsena ikka olen. Peaks nüüd suurena ka uuesti ära käima kui Tartu sattumist ja vaatama üle, kus see varandus ikka asus. 

Supilinna Salaselts alustab tegevust

16./171. Varastatud oranž jalgratas

Sari: Salaselts Ramps 1. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2008

88lk./ 3524lk./29025lk.

Soome kirjanduse väljakutse juuli: krimka

Esiteks küsin kohe, kas keegi teab mõnda Soome laste krimkat? Sellist, mille tegevus ikka Soomes toimub, mitte vaid eestistunud soomlase oma? Mina kahjuks ei leidnud ühtegi, mis oleks eesti keelde tõlgitud ja nii võtsin siis taas Keräneni abiks kuna on plaanis see väljakutse endiselt vaid lasteraamatutega katta. Aga kui keegi annaks vihje, et midagi olemas on, siis loeks lisaks ka selle läbi.

Laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule. Olen varasemalt lugenud viimaseid salaseltsi tegemisi, seekord siis alustasin täitsa algusest, esimesest loost. Lastepärane, lõbus, veidi põnev, seikluslik. Ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, täitsa võiks selline lugu ka päriselt olla olemas. Tartu on küll ka tihedalt minu lapsepõlvega seotud kui ma vanaema-vanaisa juures palju olin, aga Supilinn on võõras, sinna ma lapsena ei sattunud. Minu lapsepõlve Tartu rajad on Tammelinnas. Aga meeldib, et tegevuskohaks on päris olemasolev Tartu, seega Tartu ja eriti Supilinna lastele peaks see lugedes veel suureks boonuseks olema. Igatahes mulle on küll alati suureks plussiks, mida enam ma selle piirkonnaga seotud olen, millest hetkel loen ja mis on reaalselt äratuntava koha järgi kirjutatud. 

Apteeker tegutseb taas

Tehisintellekti arvamus Tallinna raeapteegist ja Melchiorist

1./29. Apteeker Melchiori apokrüüfid

Sari: Kriminaalne raamatukogu 3

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Raudhargla OÜ

266lk./266lk./5262lk.

Lugemise väljakutse 2024: 13. Raamat, mis oli Apolli või Rahva Raamatu 2023.aasta top 10-s

Kogumikus on kolm keskaegset mõrvalugu, milles tegutseb Tallinna apteeker Melchior Wakenstede. Esimene lugu toimub Tallinnas, teise ajaks on ta pagenud Tartu ning kolmandal poja otsingutel sattunud Gotlandi saarele. Esimeses loos „Kolm tilka verd“ Melchiori kohtub ühe kummalise noormehega, kelle kohta paljud arvavad, et ta on Saatana teener. Lühiromaanis „Pesunaiste tsunfti emand“ on tema lahendada vana aadlisuguvõsade vaenu saladus. Kolmandas loos „Taani printsi vaim“ on Melchior Kalmari uniooni kuninga Eriku õukonnas, ja peab lahendama mõistatuse, kas tõesti on ammusurnud printsi kummitus tapnud ühe kuninga nõuniku. Peale filmide vaatamist raamatut lugedes mu peas tekkivas filmis räägib Melchior millegipärast Märten Metsaviiru häälega ja kõigele lisaks näeb kangesti tema moodi välja ka veel. Kuigi ma filmides paljude asjadega ei nõustunud, siis peaosalise valik on minu jaoks küll täiesti täkkesse, ta sobitub selleks tegelaseks ka minu peas lugedes tekkivatesse piltidesse/filmi. Lühilood ei olnud minu jaoks just need päris oodatud lood, jäid kuidagi kahvatuteks, aga vähemalt on kirjalik lubadus nüüd, et 8.osa raamatusarjast on ilmumise poole teel. 

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud.