Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab
Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov.
Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees.
Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar