Kui pillid vaikisid ja muusika hääbus

2./101. Obscuritas

Sari: Rekke/Vargas krimisari #1

Autor: David Lagercrantz 

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2021

408lk./ 648lk./ 24602lk.

Lapiteki väljakutse juuni:  suur väljakutse 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on

Üks mõrv, mis paistab esmapilgul lihtne ja peaaegu lahendatud, hakkab üsna kiiresti muutuma millekski märksa suuremaks. Midagi ei klapi. See tunne tekib üsna varakult, no vähemalt edasijõudnud krimilugejatel. Liiga palju asju tundub olevat omal kohal. Liiga palju küsimusi jääb vastuseta. Siis astub mängu tegelane, kes pöörab kogu uurimise pea peale. Selle asemel, et püüda aidata kahtlusaluselt ülestunnistust välja pressida, hakkab ta kahtluse alla seadma seda, mida teised on juba tõeks pidanud. Juhtum, mis näis olevat lõpetatud, muutub taas lahtiseks ning koos tegelastega peab ka lugeja alustama peaaegu otsast peale. Mis siis, kui kõik seni tehtud järeldused on valed? Mis siis, kui tõde peitub hoopis seal, kuhu keegi pole vaadanud?
Romaani keskmes on kaks väga erinevat peategelast. Üks neist on erakordselt terava mõistusega mees, kes samal ajal on iseenda vang. Depressioon ja sõltuvus ei ole siin lihtsalt karakterile lisatud taustadetailid, vaid jõud, mis mõjutavad tema mõtteid, otsuseid ja suhteid ümbritsevatega. Tema kõrval tegutseb noor latiino päritolu naispolitseinik, kelle tugevuseks ei ole mitte geniaalsed teooriad, vaid visadus, tähelepanelikkus ja oskus inimesi mõista. Samas saadavad teda pidevalt kahtlused iseenda võimete suhtes ning soov tõestada, et ta väärib oma kohta. Eks seda süvendavad ka teiste eelarvamused tema päritolu suhtes. Nende koostöö ei kulge algusest peale sujuvalt. Ometi hakkavad nad tasapisi mõistma, et ainult koos on võimalik killud tervikuks kokku panna. Mida rohkem tõde peidab end varjude taha, seda rohkem vajavad nad teineteise oskusi.
See raamat ei piirdu mõrvaloo jutustamisega. Raamat vaatab julgelt ühiskonna varjualadesse, näidates, kui kergesti võivad eelarvamused hakata asendama fakte. Kui inimene on kord sobitatud kindlasse mustrisse, siis näib sageli, et rohkem küsimusi polegi vaja esitada. Aga kas muster vastab alati tõele? Ja kui palju mõjutavad meie hinnanguid hirmud, eeldused ja valmis kujutlused? Taustal kumab rahvusvaheline poliitika. Suured otsused sünnivad kaugel, kabinetivaikuses, kuid nende tagajärjed jõuavad lõpuks tavaliste inimeste ellu. Mõnikord vaikselt, mõnikord laastavalt. Raamat puudutab ka Talibani võimu ja selle ohvreid, näidates, kuidas vägivald ning pidev hirm võivad muuta inimeste valikuid, mõtteviisi ja kogu edasist elu.
Kohati liigub lugu aeglaselt ning nõuab kannatlikkust. Samas muutub pinge iga peatükiga suuremaks. Väikesed detailid, mis alguses näivad tähtsusetud, hakkavad omavahel seostuma ning pusle võtab järk järgult kuju. See ei paku üksnes vastust küsimusele, kes tappis. Pigem sunnib see mõtlema, kuidas tõde üldse sünnib. Kellel on õigus otsustada, mis on tõde? Kellel on võim seda tõena kehtestada? Kui kergesti võib õiglus muutuda kättemaksuks? Ning kui palju on omakohtul kohta riigis, mis peab ennast õigusriigiks? 

Mulle täitsa meeldis, kuigi vähem kui kolmas osa, mille ma kogemata esimesena läbi lugesin. Aga kindlasti loen veel ka teise osa läbi. 

Pärast surma on ühel kanda süü, teisel häbi

16./75. Post Mortem

Sari: Rekke/Vargase krimisari #3

Autor: David Lagercrantz

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2026

328lk./3964lk./18148lk.

Lugema hakates sain aru, et tegu on sarja kolmanda raamatuga. Lugemist see otseselt ei takistanud, sest toimis ka iseseisvalt. Küll jäi uurijapaari taust kohati veidi segaseks, mitte küll nii, et see oleks segama hakanud, pigem, et tekkis tahtmine rohkem teada saada. Just seetõttu plaanin nüüd ka kaks esimest osa ette võtta, siis saab kogu pilt paremini kokku ja selgemaks.

Professor Hans Rekke lauale jõuab vana lahendamata juhtum. Kakskümmend aastat tagasi Baskimaal peksti noor naine jõhkralt surnuks ja tema kehale jäeti kummaline märk. Rekke ja tema paariline Micaela Vargas hakkavad seda juhtumit lahti harutama ning üsna ruttu ilmneb, et üksik juhtum ei pruugi olla sugugi nii üksik. Uurimise käigus tekivad seosed naiste tapmistega Taanis ja Soomes ning õhku jääb küsimus, kas nad on sattunud sarimõrvari jäljele või on tegu millegi veel keerulisemaga. Jäljed viivad üllatavalt otse Stockholmi kirjanduselu siseringi. Uurimise käigus hakkatakse erinevaid niite kokku sõlmima, samal ajal tekib tunne, kas ikka kõik on tõmmatud õigest kohast ja kas sellesse võrku jääb lõpuks õige inimene. Keerdkäike on piisavalt ning need ei tundunud mulle pelga trikina, vaid hoidsid pinget üleval ja sundisid ise kaasa mõtlema.

Lugu jookseb paralleelselt kahes ajas. Üks liin viib kakskümmend aastat tagasi Hispaaniasse ja teine püsib olevikus Rootsis. Paljud detailid ja vihjed jäid siiski varju kuni üsna lõpuni. Kes on kes ja mis on mis, eriti ühe salapärase tegelase puhul, kelle kohta kasutati Hispaanias hüüdnime, mitte pärisnime. Ei saadudki anda, sest siis oleks ju kohe selge pilt olnud ja süüdlane teada, vähemalt lugejal, aga arvatavasti ka uurijatel. Mulle täitsa meeldis see raamat. Minu jaoks oli tunduvalt parem kui need teosed, millega Lagercrantz proovis „Lohetätoveeringuga tüdruku“ maailma edasi kirjutada. Siin oli tal selgelt rohkem ruumi teha oma asja ja see mõjus loole hästi, sest kui autor saab algusest peale ise oma tegelased ja süžeeliinid üles ehitada, siis tundub tervik loetavam ja kindlam. Küllaltki põnev krimi, mis hoidis pinget ja nüüd on siis vaja ka kaks esimest raamatut läbi lugeda. Nagu neid vaja lugeda raamatuid veel vähe ootel oleks. Raske on see lugemise sõltlase elu ikka.