2./101. Obscuritas
Sari: Rekke/Vargas krimisari #1
Autor: David Lagercrantz
Tõlkija: Kadri Papp
Kirjastus: Varrak 2021
408lk./ 648lk./ 24602lk.
Lapiteki väljakutse juuni: suur väljakutse 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on
Üks mõrv, mis paistab esmapilgul lihtne ja peaaegu lahendatud, hakkab üsna kiiresti muutuma millekski märksa suuremaks. Midagi ei klapi. See tunne tekib üsna varakult, no vähemalt edasijõudnud krimilugejatel. Liiga palju asju tundub olevat omal kohal. Liiga palju küsimusi jääb vastuseta. Siis astub mängu tegelane, kes pöörab kogu uurimise pea peale. Selle asemel, et püüda aidata kahtlusaluselt ülestunnistust välja pressida, hakkab ta kahtluse alla seadma seda, mida teised on juba tõeks pidanud. Juhtum, mis näis olevat lõpetatud, muutub taas lahtiseks ning koos tegelastega peab ka lugeja alustama peaaegu otsast peale. Mis siis, kui kõik seni tehtud järeldused on valed? Mis siis, kui tõde peitub hoopis seal, kuhu keegi pole vaadanud?
Romaani keskmes on kaks väga erinevat peategelast. Üks neist on erakordselt terava mõistusega mees, kes samal ajal on iseenda vang. Depressioon ja sõltuvus ei ole siin lihtsalt karakterile lisatud taustadetailid, vaid jõud, mis mõjutavad tema mõtteid, otsuseid ja suhteid ümbritsevatega. Tema kõrval tegutseb noor latiino päritolu naispolitseinik, kelle tugevuseks ei ole mitte geniaalsed teooriad, vaid visadus, tähelepanelikkus ja oskus inimesi mõista. Samas saadavad teda pidevalt kahtlused iseenda võimete suhtes ning soov tõestada, et ta väärib oma kohta. Eks seda süvendavad ka teiste eelarvamused tema päritolu suhtes. Nende koostöö ei kulge algusest peale sujuvalt. Ometi hakkavad nad tasapisi mõistma, et ainult koos on võimalik killud tervikuks kokku panna. Mida rohkem tõde peidab end varjude taha, seda rohkem vajavad nad teineteise oskusi.
See raamat ei piirdu mõrvaloo jutustamisega. Raamat vaatab julgelt ühiskonna varjualadesse, näidates, kui kergesti võivad eelarvamused hakata asendama fakte. Kui inimene on kord sobitatud kindlasse mustrisse, siis näib sageli, et rohkem küsimusi polegi vaja esitada. Aga kas muster vastab alati tõele? Ja kui palju mõjutavad meie hinnanguid hirmud, eeldused ja valmis kujutlused? Taustal kumab rahvusvaheline poliitika. Suured otsused sünnivad kaugel, kabinetivaikuses, kuid nende tagajärjed jõuavad lõpuks tavaliste inimeste ellu. Mõnikord vaikselt, mõnikord laastavalt. Raamat puudutab ka Talibani võimu ja selle ohvreid, näidates, kuidas vägivald ning pidev hirm võivad muuta inimeste valikuid, mõtteviisi ja kogu edasist elu.
Kohati liigub lugu aeglaselt ning nõuab kannatlikkust. Samas muutub pinge iga peatükiga suuremaks. Väikesed detailid, mis alguses näivad tähtsusetud, hakkavad omavahel seostuma ning pusle võtab järk järgult kuju. See ei paku üksnes vastust küsimusele, kes tappis. Pigem sunnib see mõtlema, kuidas tõde üldse sünnib. Kellel on õigus otsustada, mis on tõde? Kellel on võim seda tõena kehtestada? Kui kergesti võib õiglus muutuda kättemaksuks? Ning kui palju on omakohtul kohta riigis, mis peab ennast õigusriigiks?
Romaani keskmes on kaks väga erinevat peategelast. Üks neist on erakordselt terava mõistusega mees, kes samal ajal on iseenda vang. Depressioon ja sõltuvus ei ole siin lihtsalt karakterile lisatud taustadetailid, vaid jõud, mis mõjutavad tema mõtteid, otsuseid ja suhteid ümbritsevatega. Tema kõrval tegutseb noor latiino päritolu naispolitseinik, kelle tugevuseks ei ole mitte geniaalsed teooriad, vaid visadus, tähelepanelikkus ja oskus inimesi mõista. Samas saadavad teda pidevalt kahtlused iseenda võimete suhtes ning soov tõestada, et ta väärib oma kohta. Eks seda süvendavad ka teiste eelarvamused tema päritolu suhtes. Nende koostöö ei kulge algusest peale sujuvalt. Ometi hakkavad nad tasapisi mõistma, et ainult koos on võimalik killud tervikuks kokku panna. Mida rohkem tõde peidab end varjude taha, seda rohkem vajavad nad teineteise oskusi.
See raamat ei piirdu mõrvaloo jutustamisega. Raamat vaatab julgelt ühiskonna varjualadesse, näidates, kui kergesti võivad eelarvamused hakata asendama fakte. Kui inimene on kord sobitatud kindlasse mustrisse, siis näib sageli, et rohkem küsimusi polegi vaja esitada. Aga kas muster vastab alati tõele? Ja kui palju mõjutavad meie hinnanguid hirmud, eeldused ja valmis kujutlused? Taustal kumab rahvusvaheline poliitika. Suured otsused sünnivad kaugel, kabinetivaikuses, kuid nende tagajärjed jõuavad lõpuks tavaliste inimeste ellu. Mõnikord vaikselt, mõnikord laastavalt. Raamat puudutab ka Talibani võimu ja selle ohvreid, näidates, kuidas vägivald ning pidev hirm võivad muuta inimeste valikuid, mõtteviisi ja kogu edasist elu.
Kohati liigub lugu aeglaselt ning nõuab kannatlikkust. Samas muutub pinge iga peatükiga suuremaks. Väikesed detailid, mis alguses näivad tähtsusetud, hakkavad omavahel seostuma ning pusle võtab järk järgult kuju. See ei paku üksnes vastust küsimusele, kes tappis. Pigem sunnib see mõtlema, kuidas tõde üldse sünnib. Kellel on õigus otsustada, mis on tõde? Kellel on võim seda tõena kehtestada? Kui kergesti võib õiglus muutuda kättemaksuks? Ning kui palju on omakohtul kohta riigis, mis peab ennast õigusriigiks?
Mulle täitsa meeldis, kuigi vähem kui kolmas osa, mille ma kogemata esimesena läbi lugesin. Aga kindlasti loen veel ka teise osa läbi.