Patuga või patuta merel seilamas

19./230. Patud merel

Autor: Klaus Hympendahl

Tõlkija: Peeter Rast

Kirjastus: Tammerraamat 2007

248lk./3640lk./40234lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #8 (ajalugu)

Taas üks raamat, mis ise parajal hetkel täiesti juhuslikult (ma ei mõelnud sellel hetkel üldse lugemisele, rääkimata sellest teemast) ennast mulle näppu sättis ja vaatasin - ohoo meri! seetähendab ju siis vett! Tutvustus tundus ka sedavõrd huvitav, et võtsin kähku lugemisse. Väga huvitav raamat. Pani nii mõnelegi asjale mõtlema, millele ei ole varasemalt mõelnudki selliselt. 

Teame ju kõik, et omal ajal kestsid merereisid kuid ja isegi aastaid, mitte ei liikunud laevad kaks korda päevas edasi-tagasi sadamate vahel. Ja eks ka tänapäeval on neid laevu, mis kuude kaupa merel. Nüüd ehk pole enam siiski nii, et meremehi üldse kaldale merereisi ajal ei lubata isegi kui laev on kusagil sadamas, sest muidu lasevad mehed jalga. Seda siis eriti sõjalaevade puhul, kus mehi ei lastud maa ligidalegi. Aga mis siis juhtus seal laeval, naisteta maailmas. Kui laev oli täis elujõus noori seksuaalselt aktiivseid mehi. Polnud ju võimalik oma seksuaalvajadusi kuhugi sadamasse maha jätta ja siis aasta pärast tagasi tulles neid sealt üles korjata ning jätkata katkenud kohalt. Muidugi olid kohati sadamad oma teenindava personaliga. Raamatus oli välja toodud sadamalinn, kus 60 tuhande elaniku seas elas ka 20 tuhat prostituuti. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Mida üks meremees ikka tegi, kui vahel harva kusagil sadamas maale sai. Enamus läks kõrtsi ja ... Kusjuures, et asi ikka kombeline oleks, siis paljudel meremeestel olidki oma niinimetatud naised sadmates, kellega nad olid "abielus" niikaua kuni maal viibisid. Siis nad läksid ja järgmisel maabunud meremehel oli võimalus naisega "abielluda". Öeldaksegi ju, et meremehel on naine igas sadamas. Raamatus oli ka rõhutatud, et sel ajal ei olnud seks mingi tabu teema, et ainult pimedas ja teki all salaja. Kõik kõis ikka enamasti avalikult, hea kui veidi privaatsemas nurgas. Häda ei andnud häbeneda, kui ikka privaatset kohta polnud, siis polnud ja ära sellepärast midagi ei jäänud. Mitmed peatükid olid ka meremeeste ja pärismaalannade vahelisest läbikäimisest. Kuidas läbi ajaloo on aegajalt merel purjetanud ka ujuvad bordellid. Ning siis muidugi kui pikkade kuude kaupa ei olnud muud kui vaid meeste omavaheline seltskond, siis kui palju tekkis neil omavahelisi suhteid, millal see oli karistatav ja millal täiesti igapäevane normaalsus. Mitmed peatükid olid piraatidest ja sealjuures piraatlannadest. Kui meheriietes naised jõudsid meremeeste maailma ja sageli hakkasid neid meestevägesid ka juhtima. Miski pole selles veepealses maailmas olnud võõras ja kordasaatmatu. Keda selline ajalooline teema huvitab, selle soovitaks lugeda küll. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Igapäevane vesi hämmastab teadlasi!

17./228. Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed

Autor: Hergi Karik

Kirjastus: Koolibri 2006

144lk./3154lk./39748lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #6 (populaarkirjandus)

Esmalt lugedes raamatu pealkirja mõtlesin, et ohoo kas jälle mõni uhuuteadlane kirjutab imevetest, mis kõiki ja kõige ravib. Aga ei, raamatu autoriks osutus keemik, Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogilise Instituudi) õppejõud, teaduskonna dekaan, professor ja raamatu kirjutamise ajal emeriitprofessor. Hergi Kariku (1929-2012) sulest on ilmunud mitmeid keemia alaseid raamatuid.   

Asusin siis lugema ja teine mõte tuli, et kuidas ikka erineb "hea õpetaja" staatus kooliõpilase ja hilisema täiskasvanu vaates. Keskkooli aja keemiaõpetaja oli hea õpetaja, st. meie ei seganud teda ja tema ei seganud meid. Vähemalt enamuse ajast. Minu puhul väljendus koolikotti pakkides keemia tund seda, et tuli juturaamat kotti pakkida. Kas keemia raamat ja vihik ka said, see polnud enam üldiselt oluline. Hinde saamiseks oli igas tunnis mõned õpilased, kes said teha eelmise tunni materjali peale tunnikontrolli ja lahendada mingeid ülesandeid. Oli võimalik minna vabatahtlikult või siis juba said ise aru, millal järg sinu kätte hakkab jõudma. Seega igaks tunniks õppima ei pidanud. Millegi pärast mulle tundub, et igatahes vett käsitleva tunni kohta ma vastamas ei ole käinud. Tegelikult kui ausalt tunnistada, siis ega ma sellest keemiast üldse eriti midagi ei mäleta. Juturaamatud olid hulga põnevamad. Seega lugema asudes oli korra juba mõte, et ei, see raamat ei ole nüüd küll mulle, sest mu olematud keemiaalased teadmised ei abista raamatu lugemisel. Kohati tõesti jäigi mulle selle raamatu lugemisel tekst sama arusaamatuks kui ma oleks seda hiina keeles lugenud. Kuid siis enne kui ma lõpliku loobumise oleks teostanud (no ma ei oska ikka raamatuid pooleli jätta kuidagi), läks asi põnevaks ja huvitavamaks ja ma hakkasin asjadest üha rohkem aru saama. Ei, mitte mu keemia alased teadmised ei muutunud korraga hulga paremateks, vaid autor jõudiski nende igasuguste hämmastavate vete juurde. Ja need olid nüüd kirjutatud ka lihtinimesele enamvähem arusaadavas keeles. Et millal ja kus ja kuidas need avastati. Mida need endast kujutavad. Miks need on keemikute jaoks huvitavad ja hämmastavad. Kes tõsiteadlastest on neid uurinud ja mis tulemusi saavutanud. Mida väidetakse nende vete raviomaduste kohta ja kui palju sellest on ka teaduslikult ära tõestatud. Ja mida vastupidist oskavad teadlased selle kohta öelda. Sageli pidi autor siiski tõdema: efekt on küll avastatud, kuid probleem on täpisteaduslikult läbi töötlemata. Nii mõnedki järeldused ja katsetulemused on siin ebaselged ja põhjendused pole piisavad. Millistest hämmastavatest imevetest siis oli juttu siin raamatus: kerge vesi, raske vesi, üliraske vesi, nullvesi, hõbevesi, kuldvesi, vaskvesi, magnetvesi, eluvesi, surmavesi, eritingimustel aktiveeritud vesi, degaseeritud vesi, ülivoolav vesi, o-vitamiin, jäävesi, Nariwa imevesi. Mõnest veest olin kuulnud, enamikest mitte või siis polnud aimu, mis selle nime taga täpselt on. Paljud vee omadused on ebaharilikud. Nüüdisajal tuntakse enam kui 40 anomaalset vee omadust, millest mõnigi ei tundu tõepärane, näiteks Mpemba efekt, mille kohaselt soe vesi jäätub kiiremini kui külm vesi. Ent ometi on see nii. Ja huvitav oli teada saada, kes oli see Mpemba, kes selle efekti avastas (oh ei see polnud üldse kuulus teadlane vaid lihtne koolipoiss). Ma sain jupp maad targemaks kuigi sama palju jäi ka segaseks. Seega pigem ikka soovitaks vaid sellisele lugemisemasohhistile või siis heade keemiateadmiste ja huviga inimesele. Ainus, mis raamatust läbi kuvas oli, et autori viljakad uurimisaastad olid jäänud nõukaaega ja seega allikad, mida ta kasutas, olid väga suures määras just kaldu venekeelse koolkonna poole.

Mered ja ookeanid sisaldavad vett

14./225. Mered ja ookeanid

Autor: Elizabeth Cranford

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2020

63lk./2624lk./39218lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #5 (lastekirjandus)

Rohkete illustratsioonidega raamat annab ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale. Suur osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele, nagu ookeanipõhja mustad tossutajad, korallrahud, mangroovisood. Aga ka inimtegevus neis paigus. See on nüüd selline raamat, mis räägib kõigest ja kokkuvõttes väga vähe millestki. Minu jaoks tundus see info olema liiga hüplik, kaootiline ja vähene, et sellest oleks saanud tulla mingi korralik teadmine. Samas lastele muidugi võis ta just olla sobilik, et saada mingitki aimu mereteemast. Võib olla lihtsalt lugesin ka vales järjekorras, need eelmised sama teemalised lasteraamatud olid lihtsalt sedavõrd asjalikud ja tugevad ees ja seepärast tundus see raamat jääma nõrgaks. Kuid piltide peal oli väga palju uudistamist ja vaatamist. Raamatukogu raamat, mis minu kätte lugeda jõudis oli küll laste poolt lausa ribadeks loetud, seega tundub, et see raamat on huvi tekitanud ja seda on põhjalikult uuritud. Lihtsalt mina sain eelnevatest juba sedavõrd suured teadmised, et see enam ei suutnud mind üllatada ega vaimustada. 
 

Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik

Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin

Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020

252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Vesi kui meie elu allikas ja oluline ressurss

12./223. Vesi. Raamat maailma tähtsaimast ainest

Autorid: Laura Ertimo ja Satu Kontinen

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat OÜ 2021

152lk./2309lk./38903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #3 (lastekirjandus)

Raamat avab vee tähtsuse kogu planeedi ja inimkonna kontekstis. Raamat sobib nii noorematele lugejatele kui ka täiskasvanutele, kes on huvitatud vee olulisusest keskkonnas ja elus üldiselt. Kuna tekst on üsna tihe ja mitte just väga lastepärane, siis mitu korda tuli isegi mõte, et kui seal mõned kohad ära muuta, siis võib see olla ikka suurte või vähemalt suurematele lastele mõeldud raamat. Samas meeldis ka see, et lasteraamatuna ei olnud see ninnu nännuks kirjutatud, vaid oli kirjutatud asjalikult ja sügavamalt teavet jagavana. Kui jätta ära need paar kohta, kus lugejale öeldi, et sinu vanavanemate lapsepõlve ajal, siis muidu oli täiesti ok. No mind ajas jah see vanavanemate lapsepõlve jutt nati naerma, kuna sel juhul oleks esimene kosmosereis toimunud juba eelmise sajandi alguses. 

Raamat käsitleb vee teekonda kogu selle erinevates vormides – pilvedest ookeanideni, külmunud jääpankadest vihmapiiskadeni. Teose fookuses on vee unikaalsed omadused ja see, kuidas vesi mängib keskset rolli looduse ökosüsteemides, kliimas ja inimühiskondades.Kuidas vee molekulaarne koostis mõjutab elu Maal.Kliimamuutuste mõju vee tsüklile ja veevarudele. Inimtegevuse mõju mageveevarudele ja ookeanidele.Vee seos energiaga. Miks siis ikka sel meie veekeral, vabandust, maakeral, siis vesi ikka on oluline. Raamat "Vesi.Elu alus" ja see raamat olid üsna sarnased oma sisult, lihtsalt selles raamatus oli üritatud seda teha lastele kergemalt arusaadavamas vormis. Ja veel üks väga huvitav asi selle raamatu juures - selles raamatus oli kõik sinine! Kogu tekst ja pilt, kas sinine valgel või valge sinisel. Vaid üks värv läbivalt kogu raamatus. Kerge sinise mürgitus muidugi tuli, aga sellegi poolest vahva kujunduse mõte.

Vesi, see üks kõige olulisemaid maakeral

9./220. Vesi. Elu alus

Autor: Mark Niemeyer

Tõlkija: Kersti Lossmann

Kirjastus: Sinisukk 2009

192lk./1632lk./38226lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #2 (populaarteadus)

Vesi. Me kõik teame, mis see on. Samas, kas ikka teame? Kust tuleb vesi, see meie igapäevaselt kasutatav asi? Kui palju seda üldse maakeral on ja kuidas see tekib? Ah, et ei tekigi, vaid ainult ringleb? Aga siis ei tohiks seda ju niisama raisata, sest ühel hetkel see võib ju niimoodi otsa saada! See on väga hea raamat, annab väga täiusliku ülevaate sellest, mis asi see vesi on, kus teda leida võib, mis saab, kui see peaks otsa saama, kuidas elu muutub, kui meil enam seda igapäevast vett kusagilt võtta pole, mis saab, kui vee tase ja temperatuur seoses kliimamuutusega muutub. Vee erinevad olekud ja tsüklid. Maa all, maa peal ja taevas. Kes ei saa kuidagi elada ilma veeta. Kui palju vett kannab inimene iga päev endaga kaasa ilma ühegi nõuta. Kuidas inimene on vee pannud enda kasuks tööle ja kui hea peremees ta on olnud. Kas vesi aga laseb ennast alati orjastada, või on ta ikka inimesest tugevam ja osavam ning teeb mida tahab?

Minu arust oli väga põhjalikult selle raamatu kirjutamisel kõik kohad ja asjad läbi mõeldud ja ma küll ei suutnud välja mõelda midagi, millest oleks võinud veel kirjutada, et kus või milline vesi veel olla võiks. Ja nagu pealkirigi ütleb, vesi on elu alus. Kui pole enam vett, pole ka enam mitte mingit elu. Seega peame olema veele tänulikud, et maakeral üldse elu tekkis. Ka inimesi ei oleks ilma veeta. Seega peaks inimesed rohkem mõtlema vee hoidmisele, et seda ka tulevikus ikka olemas oleks, et elu saaks jätkuda.
 

30 sekundit ja kõik teada ookeanidest

6./217. Ookeanid 30 sekundiga

Sari: Teadmised 30 sekundiga  

Autor: Jen Green

Tõlkija: Helje Heinoja

Kirjastus: Pikoprint 2016

95lk./1138lk./37732lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #1 (lastekirjandus)

Ei tahtnud alguses uskuda, et 30 sekundiga on võimalik midagi ookeanidest teada saada, aga 30 korda 30 sekundiga küll. 30 peatükki, iga 30 sekundiga. Tegelikult kui kõrvallehe pilte ka uurisid, siis kulus ikka rohkem kui 30 sekundit peatükile. Ja kõik oluline ookeanidest sai tõepoolest käsitletud. Nii vees, vee peal kui vee ääres. Nii hea kui halb. Nii minevik, olevik kui tulevik. Lastele hea lihtne sissejuhatus teemasse. Kui esmased teadmised olemas ja huvi tekkinud, siis saab ju alati sügavamalt uurima hakata. Raamat on kirjutatud lihtsalt ja ladusalt, kergesti loetav. Suured pildid teisel lehel on heaks selgituseks teksti juurde. Visuaalne pool annab alati tekstile palju juurde, eriti laste raamatutes ja teemades, mis ei ole veel hästi selged. Peaaegu iga peatüki juures on ka väike eksperiment, mis kindlasti lasele veel selgemaks teeb, kuidas ja miks miski ikka toimub. Mulle midagi eriti uut teadmist juurde ei tulnud, aga hea teema alustuseks väike kordamine.