|
Fotod: internet |
|
Ballett: Tramm nimega iha
Teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 26.mai 2023
autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel
koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)
lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)
Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)
Esietendus 4.november 2017 Rahvusooperis Estonia
Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis
Osades:
Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson
"Tennessee Williamsi
Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65.
ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon.
Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt
tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör
Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.
Eve Mutso:
„Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid
koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt,
vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige
keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur
väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks –
Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin
nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“
Nancy Meckler:
„Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma
näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda
peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast
noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni –
kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis
avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett
annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame
Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste
sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole
kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda,
mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks
ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles
jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja
väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu
pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja
ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist
läbi tantsu.“"
Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.