Öös sünnib õõvastavaid tegusid

19./64. Pime õnnis öö

Sari: Uurija Renée Ballardi krimisari 2 

Autor: Michael Connelly 

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2024

455lk./ 4287lk./ 15684lk.

Nagu eelmiseski osas on Los Angelese politseiuurija Renee Ballard taas öises vahetuses tööl. Ta paarimees on naise surma järel puhkusel ning Renee peab üksi tegutsema. Ja öistel tundidel neid pahategusid või muid juhtumeid ikka leidub. Nagu eelmiseski osas on lisaks peamisele uurimisele, mis ei ole otseselt Renee tööga seotud, mitmeid väiksemaid kõrvallugusid. Pealugu on siis niinimetud hobiuurimine. Seekordne lugu saab alguse ühest ööst, kui Renee leiab jaoskonnas võõra mehe, kes osutub endiseks uurijaks Harry Boschiks. Ta on alustanud kunagise lapsprostituudi mõrva uuesti uurimist. Renee on muidugi piisavalt uudishimulik, et hakata ka ise seda uurima ja nii saavadki neist partnerid. Boschil on teises jaoskonnas käsil veel üks vana kunagi lahenduseta jäänud mõrva uurimine. Lugu ise on tempokam kui esimene osa, pigem on need tööülesannetes ette tulevad lood, sellised tempot aeglustavad. Raamatus on kordamööda nii Renee kui Harry tegevused. Goodreadsi alusel saan aru, et tegemist on küll Renee juhtumite teise raamatuga, aga samal ajal Harry juhtumite kahekümne esimese raamatuga. 

Raamat oli minu jaoks põnevam kui esimene osa, haaras kaasa ja kogu aeg midagi toimus, mitu liini oli tegevuses ja pidid paralleelselt jälgima kõiki, samas mõeldes, et kas, kus ja kuidas need liinid või detailid liinidelt kokku põrkavad. Renee oli selles osas sümpaatsem kuidagi kui eelmises raamatus. Ja Harry pani soovima, et need tema lood oleks ka eesti keelde tõlgitud. Soovitan täiesti neile, kellele meeldivad krimid. See on selline vahepealne, ei ole väga verine ega ka väga mitteverine. Ja lugemine läheb üsna tempokalt ja ladusalt. 
 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Kurikaelad öösel ei maga

12. Öine vahetus

Sari: Renée Ballardi krimisari 1  

Autor: Michael Connelly

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2024

400lk./3234lk.

Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat

Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.

Liiva ajavool

9. Liivakell

Autor: Gareth Rubin

Tõlkija: Inna Feldbach

Kirjastus: Hea Lugu 2024

544lk./2518lk.

Lugemise väljakutse 2025: 49. Aeg - raamatu kaanel on kell

See on tête-bêche romaan, 19. sajandi raamatumeistrite armastatud köitmisviis. Siin köites on koos kaks raamatut: kaks põimuvat lugu, mis on trükitud, seljad vastamisi. Alustad lugemist, loed ära ühe (krimi)loo, jõuad omaarust lahenduseni ja raamatu keskkohta, siis pöörad raamatu ringi ning alustad uue looga. Mida rohkem loed, seda rohkem tekib seotud niite esimese looga ja siis hakkad aru saama, et tegelikult see esimene lugu polnud ikka päris see, mida sa arvasid ennast arvavat. Ja siis jõuad teise (krimi)loo lõppu, aga kas sellega on mõlemad pooled raamatud saanud ikka lõpliku lahenduse või on midagi veel jäämas saladuseks. Detailid on selles loos väga olulised ja esimese osa detailid ei kaota oma olulisust kui keerad raamatu teistpidi. tegelikult need esimese loo detailid on teise loo juures veel ehk isegi olulisemad rollimängijad. Ja teise loo detailid aitavad lahendada ja paika panna esimese loo lugu, ehkki sa esimese loo lõpus arvasid juba kõike teadvat. See on selline tugeva pöördega lugu, aga nutikalt lahendatud nagu kahe raamatu stiilis. Ehk veidi sarnasust on Horowitzi haraka- ja kuulille mõrvade raamatutega, kus ühte raamatusse (reaalsuses toimuvasse) oli peidetud teine raamat (tegelase kirjutatud raamat), mis siis andis vihjeid reaalsuses toimunud mõrvade kohta. See raamat nõudis tähelepanu ja kui olin juba teise küljeni jõudnud, siis tuli mitmeid kordi mõte, et ups, miks ma esimeses pooles sellele asjale ei osanud tähelepanu pöörata või oot, mis rolli tema seal esimeses loos nüüd täpselt mängiski, kuidas see seal täpselt oligi? Seega, kes pole veel lugenud, soovitan soojalt ja lugege esimest poolt tähelepanelikult, see pole pelgalt üks lugu, vaid teise poole vihjed. Mulle raamat meeldis väga. Pehmemat sorti pigem psühholoogiline krimi, mis paneb aju piisavalt kaasa mõtlema ja ise lahendust leidma. Mitmed vihjed küll sai üles leitud ja mõned otsad ka ise kokkuviidud, aga oli ka seda, mis jäigi mu eest saladuseks enne kui kirjanik selle avaldas. Ma arvan, et selle aasta esimene kanditaat lemmikute top nimekirja on loetud. 

Oma advokaadi usaldamine on kindlasti keelatud!

26./256. Sihvakasääreliste modellide juhtum

Sari: Perry Masoni lood

Sari: Meisterdetektiivid  

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Aino Jõgi

Kirjastus: Kuldsulg 1995

173lk./4344lk./44578lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 oktoober: raamat, mis on kollaste või oranžide kaantega

Minu jaoks oli sel korral tegu ühe nõrgema Perry Masoni looga, kuid huvitav oli ikkagi. Kuidagi ehk liiga klitšilikud tegelased olid seekord mängu toodud. Perekonna lugu, kus kõik arvasid, et keegi on süüdi ja siis lavastasid asja nii, nagu paistaks, et hoopis nemad on süüdi. Ja ära mitte kunagi usalda oma advokaati, mis sellest, et ta üritab sind võllast või vangist päästa! See on kohe rangelt keelatud, vähemalt Perry Masoni lugudes küll. Samuti, kui sa midagi arvad ja kahtlustad, siis viimane asi, mida teha on maha istuda ja asjaosaliste vahel asi selgeks rääkida. Loomulikult ei saa seda teha, sest siis poleks ju lugejal midagi lugeda, kõik laheneks iseenesest juba paari lehekülje jooksul ära. Neid sihvakasäärelisi modelle oli loos kolm, kõik riburadapidi ühe mehe armumised. Kuritegu sai ka muidugi lahenduse, sedakorda taas kohtus, kus viimasel lõunal jõudis viimane killuke infost Masonini ja ta selle loo puzzle kokku pani. Ja politsei jäi taas lolliks, nagu nendes lugudes ikka. Kiire, kerge lugu, põnevust ikka veidi ka. 

Suhtumine ajaloosündmustesse muutub ajaga

8./163. Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma

Autorid: Chris Wallace, Mitch Weiss

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

336lk./1738lk./27239lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. 

Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel. 

Kuidas tappa terroristi

7./162.  Droonisõdalane

Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  

Tõlkija: Lauri Liiders

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019

307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Džunglisse eksinud maailm

6./161. Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika

Sari: Postimehe raamat  

Autor: Robert Kagan

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimees 2020

136lk./ 1095lk./26596lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #1 (teadus)

See raamat ilmus 2020 eesti keeles ja 2018 inglise keeles. Täna oleks see raamat kindlasti kirjutatud hoopis teisiti. Raamatus on küll kajastatud Venemaa oht, aga sel hetkel ei osanud veel autor aimata, et paari aasta pärast on taas täielik sõda Euroopa pinnal. Nagu paljud teised, alahindas ka autor Putini ambitsioone Suur-Venemaa rajamisel. Samas on autor üpris hästi ära tabanud nii Venemaa kui Hiina ambitsioonid ja miks nad mingis olukorras nii käituvad. Robert Kagani sõnul tuleb tunnistada, et läbi inimajaloo on eksisteerinud tung kaose poole. Maailmas leidub küllalt neid, kel on soovi ja võimalust olukorda hullemaks muuta – nad võtavad siis taas võimust. Nagu džungel, mis kasvab alati tagasi. 

Raamatus vaadeldakse USA rolli läbi ajaloo. Kuidas sellest riigist sai ülemailme rahu ja liberaalsuse, demokraatia kaitsja. Mis võib juhtuda, kui USA loobub üleilmse rahu ja korra tagamisest ning keskendub oma siseasjadele? Mis juhtuks, kui USA lahkuks Lähis-Idast ja Euroopast täielikult? Kas maailm oleks juba hävinud, valitseks üleilmne radikaalne islamism? Karta on, et Eesti kuuluks siis Suur-Venemaa koosseisu taas ja seekord radikaalsem totalitarism. Tegelikult maailm käärib igast otsast, ei saada rahulikult elada külg külje kõrval. Autor vaatab USA sõjalist kohalolekut läbi aastasaja, esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani. Kuidas ameeriklased ise suhtuvad sellesse ning mis on maailmas juhtunud juhul kui USA riigipea on oma sõjalist kohalolekut Euroopas või Lähis-Idas vähendanud rahva survel. Kus on USA eksinud ja kus oleks võinud veel agressiivsemalt tegutseda. 

Raamat oli üsna mõtlemapanev, sest igapäeva elus me tavainimestena sellistele asjadele eriti ei mõtle. Võib olla nüüd tänu Ukraina sõjale mõtleme rohkem ja tunnetame rahu haprust maailmas. Mõnes kohas oli autor ka üsna terav Euroopa, eriti Suurbritannia valitsuse tegutsemise suhtes. Ma pole veel sattunud lugema ühtegi kehva raamatut selles sarjas. Mõni on huvitavam, mõni igavam sõltuvalt enda huvidest, aga mõtlemapanevad on kõik. 

Ühed suurimad mõrtsukad, keda ei panda aga vangi

20. Kurjad taimed

Sari: Looduse lood

Autor: Amy Stewart

Tõlkija: Krista Kallis

Kirjastus: Tänapäev 2017

268lk./4051lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  22. Raamat, mis räägib puudest, metsast, taimedest

Taimed pole ju kurjad? Või ikka on? Igal aastal saab taimede poolt kahjustada või siis surma ligi 70tuhat inimest USAs. Tõsi küll, ega siis pole taim selles süüdi, ikka inimene. Seega neid suuri mõrtsukaid ei panda vangi, aeg ajalt küll üritatakse mõnda eriti mürgist liiki, mis laiutama kukub, välja juurida, aga ega see väga ei õnnestu, eks seda tea eestlasedki, kes karuputketega on maid jaganud. Ja millegi pärast need invasiivsed võõrliigid, millest jagu ei saada, ei ole sugugi kasulikud, vaid just need kurjad ja mürgised taimed. 

Raamat tutvustas mürgiseid taimi üle maailma. Kuid samas olid seal sees ka sellised taimed nagu mais, rabarber, aeduba, kartul, mida saab ju pidevalt söödud. Aga eks nii mitmedki taimed ole vahel mürgised ja vahel mitte. Palju taimi, milles jutt, olid mulle üsna võõrad, kuna pole õnneks nendega kunagi kokkupuutunud, sest need elavad kusagil kaugetel maadel vaid. Kõik teimed ei olnud ka otseselt surmavad, kuid mingil moel siiski inimesele, tema puudutusele või söömisele kurjad. Aga kes siis käsib iga tundmatut taime suhu pista või siis neid pihku võtta. Kuigi, eks eksimine on inimlik ja sageli on ka nälg olnud see, mis on inimeste vaenlaseks osutunud. 

Selle sarja raamatud on kõik mulle meeldinud, kuid see oli üks kuivemaid, faktilisemaid. Siiski sai lisaks faktidele ka teada nii mõnegi tõestisündinud loo või õnnetuse, mis peaks olema õpetuseks. Soovitan lugeda eriti neil, kes kusagile kaugemale loodusesse plaanib reisida.

Peale laulurästa tapmist või siis enne?

Taustapilt tehisintellekt

18./242. Mine, pane vahimees välja 

Autor Harper Lee
Tõlkinud Matti Piirimaa 

Kirjastus Pegasus 2017

248lk./2940lk./51990lk.

Lugemise väljakutse 2023: 27. Juhus aitab valida järgmise raamatu: https://www.bestrandoms.com/random-book-generator 

 

Juhusel õnnestus nimekirja panna täpselt see raamat, mis mul riiulis oma aega ootas ja kui juba juhus nii otsustas, eks tuli sellele alluda ja raamat lõpuks läbi lugeda. Ma natuke kartsin seda lugeda, sest Tappa laulurästast meeldis mulle väga ning selle raamatu kohta olen lugenud pigem kriitilisi arvustusi. Lugesin ka, et tegelikult olla see raamat enne kirjutatud kui laulurästa raamat ning sellest inspireerituna olla hoopis too kirjutatud. Kuid mulle meeldis ka see vahimehe raamat. Kohati natuke oli segane, aga seda pigem seetõttu, et mul olid puudulikud taustateadmisel tolleaegsest USA eluolust, seadustest ja rassismist. Alguses läkski lugemine kiiresti, eriti seal, kus meenutati lapsepõlve. Keerulisemaks ja aeglasemaks läks mu jaoks lõpus, kus see rassismi teema taas tugevalt kõne alla tuli ning kus tekkisid vastuolud isa ja tütre mõttemaailma vahel. Samas oli ka huvitav aru saada, mida siis kumbki tegelikult arvas ja kuidas tegutses, sest siin tuli välja, et alati me ei näita avalikult välja, mida mõtleme. Meie sõnad ja teod ei pruugi olla vastavuses, ümbritsev ühiskond on küllaltki suur mõjutaja, mida me välja näitame vaatamata sellele, mida arvame. Lugedes peab kindlasti ka arvestama, et meie rassistlik kokkupuude on hoopis midagi muud kui raamatus kirjeldatud aeg Ameerika lõunaosariikides, kus valitses kunagi orjanduslik ühiskond ja mis oli selleks hetkeks sunnitult likvideeritud. Mulle meeldis ja võib olla isegi just selle tõttu, et pani mõtlema ajaloo ja rassismi teemadel just teisest vaatekohast kui mu tavapärane. Tappa laulurästast meeldis siiski veidi rohkem. Ehk seda ka tänu Vanemuise kunagi nähtud etendusele, mida ma senini mäletan, kuigi nägin seda kümme aastat tagasi (kaugeltki mitte igat etendust ei mäleta ma nii kaua).

Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"

VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES

Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.

Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.

Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).

USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)

Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)

Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)

Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)

Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)

Kasutatud allikad:

Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144

Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024

Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/

Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y

 

Lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust

 

                                                                                                                                fotod Priit Loog, Endla teater

Etendus:Abort

Teater: Pärnu Endla

vaadatud: 29.oktoober 2022

autor: Richard Brautigan

lavastaja: Kaili Viidas

Esietendus 23. oktoobril 2020 Endla Teatri Küünis  

Näitlejad:Nils Mattias Steinberg, Jane Napp, Ago Anderson, Carmen Mikiver, Sten Karpov

"Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …

See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …

Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?"

Ühest küljest komöödia, teisest tragöödia. Esimene vaatus ikka naerutas publikut kõvasti. Ja pani ahhetama. Taustal rääkisid oma loo nii raamatukoguhoidja kui ilus tüdruk, kes saabus oma raamatuga. See raamatukogu ei olnud tavaline, kus inimesed tulevad, laenutavad, loevad ja tagastavad. See raamatukogu oli avatud 24/7. Kõik said sinna tuua oma raamatud ja panna need just sinna riiulisse, kuhu ise tahtsid. 

 

Raamatud, mida mitte kunagi mitte keegi sealt ei võtnud ega lugenud. Raamatud, mille autorid kirjutasid ennast raamatusse, eelkõige enda üksinduse, teistmoodi olemise, tunded. Raamtuid toonud autorid olid väga karikatuursed ja üle võlli, aga väga hästi mängitud Carmen Mikiveri ja Sten Karpovi poolt. 

 Eriti Carmen Mikiver hiilgas oma osades. Võrratu kehastumise võime, sest kahe karakteri ilmumise vahel oli vaid mõned loetud minutid. Riideid said näitlejad selga ja seljast ära võtta küll palju. Lisaks sellele, et nad mängisid erinevaid osi, markeeris tüdruku riietumine aja kulgu selles loos. Lisaks olid mõned stseenid ikka väga naturaalsed, pea kõik näitlejad ilmusid mingil hetkel rohkem või vähem alasti lavale. Ühest küljest ergutas publikut, teisest andis loole naturaalsust juurde, eriti kuna teises vaatuses mindi raskete teemade juurde. 

Teine vaatus rääkis abordist, abordi keelustamise tagajärgedest, aborditurismist. Lugu leidis aset USAs ja abordi jaoks reisiti Mehhikosse. Kas abordi tegemine oli mängitud vägagi naturaalselt, vaatajate eest küll kilesirmiga varjatult, aga ma arvan, et kõigi kujutlusvõime oli piisav selleks, et ettekujutada, mida ja kuidas seal tehti. Ja koos näitlejatega oli ka publik koos lennukis, istusid nende kõrval - taga... Ainus, mis mulle segaseks jäi oli lugu, miks oli üldse vaja minna aborti tegema? Ja lõpp jäi ka veidi segaseks. Aga üldiselt mulle meeldis see lugu ja ma tänan väga Endla teatrit, kes need piletid just mulle loosis, nii, et sain tasuta (ok, autosõidu kuluga) taas Pärnusse teatrisse. Kaks ja pool aastat ei ole seal käinud, enne seda sai paar aastat pea iga kuu korra või kaks käidud. Siiani mu lemmikteater ja palju lemmiknäitlejaid.