Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#5)
See reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile
Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari;
tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel;
maailma peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel,
vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja
veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse.
Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud
moodsa maailma kõrval – küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba
lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides
paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi
või trendikat kassikohvikut. Raamat kohtadest, kuhu naljalt üks tavaline turist ei satu. Raamat kohalikest, kellega tavaline turist enamasti ei suhtle. Lugeda on huvitav, aga samas ma ikka armastan sedavõrd mugavust, et ma oma reisidel sellistesse paikadesse ei roni. Seega on väga tervitatav, et on inimesi, keda sellised kohad võluvad ning nad tahavad ja viitsivad seda ka teistele jagada. Neile, kes turvaliselt seda raamatut oma kodus diivanil loevad ja siis autoriga koos kusagil maailma lõpus kaasa seiklevad. Olen lugenud sama autori teist reisiraamatut ja mulle ta kirjutamise stiil meeldib. Parajas tasakaalus on tema enda seiklused ning reisitava paiga tutvustust. Maailma lõppu ma igaks juhuks siiski ei rända, mine tea, kukub veel üle serva alla. 😃