Vesi, see üks kõige olulisemaid maakeral

9./220. Vesi. Elu alus

Autor: Mark Niemeyer

Tõlkija: Kersti Lossmann

Kirjastus: Sinisukk 2009

192lk./1632lk./38226lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #2 (populaarteadus)

Vesi. Me kõik teame, mis see on. Samas, kas ikka teame? Kust tuleb vesi, see meie igapäevaselt kasutatav asi? Kui palju seda üldse maakeral on ja kuidas see tekib? Ah, et ei tekigi, vaid ainult ringleb? Aga siis ei tohiks seda ju niisama raisata, sest ühel hetkel see võib ju niimoodi otsa saada! See on väga hea raamat, annab väga täiusliku ülevaate sellest, mis asi see vesi on, kus teda leida võib, mis saab, kui see peaks otsa saama, kuidas elu muutub, kui meil enam seda igapäevast vett kusagilt võtta pole, mis saab, kui vee tase ja temperatuur seoses kliimamuutusega muutub. Vee erinevad olekud ja tsüklid. Maa all, maa peal ja taevas. Kes ei saa kuidagi elada ilma veeta. Kui palju vett kannab inimene iga päev endaga kaasa ilma ühegi nõuta. Kuidas inimene on vee pannud enda kasuks tööle ja kui hea peremees ta on olnud. Kas vesi aga laseb ennast alati orjastada, või on ta ikka inimesest tugevam ja osavam ning teeb mida tahab?

Minu arust oli väga põhjalikult selle raamatu kirjutamisel kõik kohad ja asjad läbi mõeldud ja ma küll ei suutnud välja mõelda midagi, millest oleks võinud veel kirjutada, et kus või milline vesi veel olla võiks. Ja nagu pealkirigi ütleb, vesi on elu alus. Kui pole enam vett, pole ka enam mitte mingit elu. Seega peame olema veele tänulikud, et maakeral üldse elu tekkis. Ka inimesi ei oleks ilma veeta. Seega peaks inimesed rohkem mõtlema vee hoidmisele, et seda ka tulevikus ikka olemas oleks, et elu saaks jätkuda.
 

Äike on äge! või hoopis ohtlik?

1./187. Välk ja pauk

Sari: Elav teadus 

Autor: Sven-Erik Enno

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

367lk./367lk./31444lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #8 (populaarteadus)

Eelmine kuu sai ootamatult kiiresti läbi ja nii jäi üks ohtlik väljakutseraamat pooleli. Sai siis augustis see võlg lõpetatud.

Tegelikult ma pole siiani seda ohtu õieti tajunud. Äike on mind lapsepõlvest saadik lummanud ja on raske olnud mind akna juurest eemale saada, eriti mida tugevam äike just parajasti kohal on. Öösiti on veel eriti lahe seda vaadata. Mida rohkem välku ja mürtsu seda põnevam ja ägedam. Kui otseselt ise õues äikese käes ei ole, siis mujal ma pole ohtu tajunud, kuigi kuhugi sisse löömise pauke olen kuulnud küll. Aga see on alati tundunud kusagil eemal millegi muuna kui otsese ohuna. Peale selle raamatu lugemist, siiski hakkasin rohkem ohu peale mõtlema, samas ma ei usu, et mind endiselt äikese ajal kuhugi akende lähedusest eemale saab ajada. Eriti kui olla kusagil kodust kaugemal, mingis lõunapoolsemas riigis.

Raamat algab ülevaatega äikeseprotsessi taustast – kuidas ja miks ühinevad meie igapäevased kaaslased õhk, veeaur ja päikesesoojus laastavaks äikesetormiks. Teises peatükis on juttu piksepilve elutsüklist, ehitusest ja liikumisest, samuti saab selgemaks äikesepilvest algavate tormituulte, rahe, paduvihma ja tornaadode olemus. Kolmandast peatükist leiab vastuse välguga seotud küsimustele, alustades sellest, kuidas saab elekter äikesepilve ja lõpetades salapärase keravälguga. Neljas peatükk tutvustab äikese ja välgu uurimise ajalugu ning tänapäeva, viies aga kirjeldab äikest maailma, Euroopa ja Eesti kontekstis. Kuues peatükk annab põhjaliku ülevaate välgu ohtudest ja õpetab ennast ja oma kodu selle eest kaitsma. Viimane peatükk on mõeldud neile, keda huvitavad äikesevaatlused. Selle viimase peatüki ma lugesin küll üsna diagonaalselt läbi, sest vaadata mulle meeldib, aga vaadelda kindlasti ei viitsi.

Raamatust sai palju uut teada, sest siiani oli minu jaoks äike ikka üks äike, ei mingeid erinevaid välkude ega äikeste liike.  Natuke igavam oligi minu jaoks need tehnilised kirjeldused, kuidas see protsess toimub mingil juhul, millal mingisugune välk täpselt tekib. Samas kõik oli üpris lihtsalt kirja pandud, nii, et ka koolifüüsika täiesti ära unustanu, saab asjale pihta, kui vähegi süveneda ja üritada aru saada. Üldiselt oli väga huvitav ja hariv raamat. Kellele äike meeldib, võib rahulikult lugeda. Kes äikest aga paaniliselt kardab, talle võib aga see raamat veel enam hirmu peale ajavam olla, sest kuigi seal õpetatakse ka kuidas ennast ja kodu kaitsta, siis minu jaoks oli see osa hoopis enam hirmutekitav kui rahustav. Samas ma arvan, et minu puhul jääb siiski äike mind lummama ja äikesekartust ei teki. Samas kui ma satuks äikese kätte kusagil metsasemal alal või üksikus maamajas üksinda, siis ma ei tea. Linnas suures majas küll kartust ei teki, aga eks seal olegi üpris ohutu olla. Raamatus olid ka kirjas, kus on äikese ajal ohtlik või ohutum olla. 

Katastroofidest õppimiseks ei tohi neid unustada

30./185. Katastroofid

Sari: Imelise ajaloo raamat

Autorid: Imeline ajalugu

Kirjastus: Äripäev 2024

90lk./5296lk./30797lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #7 (ajalugu)

Suured õnnetused ja hävitavad loodusnähtused.

• Tšornobõl: ajaloo suurim tuumakatastroof
• Antiikaja ökokatastroofid
• Kaksiktornide 15. korruselt kukkunu jäi ellu
• Väljasuremised on Maad tabanud vähemalt 5 korda
• Tšiili kaevurid 69 päeva lõksus
• Piibli 10 nuhtluse teaduslikud seletused
• Orkaan Katrina külvas surma ja kaost
• Eesti viimased näljahädad
• Haitil järgnes maavärinale kooleraepideemia
• Ajaloo suurim lennukatastroof
• Lennuõnnetused parandavad turvalisust
• Mis juhtuks, kui inimesed Maa pealt kaoksid?

Läbi ajaloo on inimesi tabanud erinevad ohud, mille tagajärjeks on suured katastroofid, kus on hukkunud palju elavat, mitte vaid inimesi, vaid ka loomi. Juba enne inimese siia maailma tekkimist tabas maakera mitu sedavõrd gigantset katastroofi, mille puhul enamus tol hetkel elanud loomariigist lihtsalt suri välja. Kuid kellelgi ikka õnnestus siiski ellu jääda ja uued liigid vallutasid maakera. Ka hiljem on loodus üritanud inimesest lahti saada, suurte looduskatastroofidega, siiani pole see õnnestunud veel. Kuid paljudes suurtes õnnetustes on süüdi inimesed ise, keegi, kes ei kannata oodata, keegi, kes ei usu, et midagi saaks valesti minna, keegi, kellel ongi pahatahtlikud kavatsused, keegi, kes enesele teadmata tekitab ohu. Sageli ka looduskatastroofidel oleks väiksemad hävituslikud tagajärjed, kui need toimuksid puutumatus looduses, mitte seal, kuhu inimese käsi on sekkunud, kuhu on ehitatud linnad, kus pole arvestatud looduse eripärasid. Kui inimene üritab olla looduse kroon ja selle allutada, mõtlemata looduse toimimisele, siis varem või hiljem midagi juhtub ja süüdi jääb ikka loodus, mitte inimene, kes vallutas looduselt maad, mida ei oleks pidanud muutma. Enamik nendest lugudest selles raamatus olid juba tuttavad, neist on palju kirjutatud-loetud. Raamatusse on koondatud erinevad artiklid katastroofidest ja näebki välja nagu kõvakaaneline üheteemaline Imelise ajaloo ajakiri. Minu jaoks olid kõige huvitavamad lood piibli nuhtluste teaduslikest seletustest ja sellest, mis juhtuks kui ühel heal päeval kõik muu jääks alles, peale inimese.

See ohtlik kosmose maailm

12./167. Asteroidid. Kuidas arm, hirm ja ahnus otsustavad meie tuleviku kosmoses

Sari: Elav teadus #42

Autor: Martin Elvis

Tõlkija: Vahur Lokk

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

328lk./2682lk./28183lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #4 (teadus)

Me oleme küll asteroididest kuulnud, aga igapäevaselt me ei mõtle neile, või vähemalt suurem osa planeedi elanikkonnast ei mõtle. Astrofüüsikud ja teised kosmose uurijad muidugi välja arvata, sest kõik kosmosega seonduv, ka asteroidid on nende igapäevane töö, nende uurimisvaldkond. Mis ajendab inimesi asteroide uurima? Selleks on inimkonnal kolm olulist põhjust: hirm, arm ja ahnus. 

Me kardame asteroide, sest nad võivad hävitada elu Maal. Hirm huku ees sunnib üles otsima kõik tapjaasteroidid, mis võiksid koduplaneeti tabada.
Me armastame asteroide, sest nad on teadusele hindamatu infoallikas, mille uurimine võib anda teavet Päikesesüsteemi ehituse ja elu alguse kohta.
Me himustame asteroide, sest seal leidub suuri varandusi, mis võiksid tuua kasu kogu maailmale. 

See raamat räägib, mis asjad need asteroidid on, miks peaks neid kartma ja armastama. Mida saaks asteroididelt inimene omale kaevandada, mida seal leiduda võiks ja kuidas seda kätte saada nii, et kaevandamine ise ei läheks kallimaks kui saadu.

Minu jaoks jäi veidi liiga igavaks, sest liiga suur osa oli asteroidide kaevandamisele, st. ahnusele suunatud ja vähem hirmu ja armastuse osa. Muidugi pole ma vist päris õige lugeja ka, sest öisesse taevasse ei vaata tihti, tähti ei uuri, kosmosesse ei plaani lennata ning kaevandamine jätab mind külmaks. Ohust - tapjaasteroididest, kes juba on kunagi ammu kukkunud Maale (vaesed dinosaurused), kukuvad tänasel päeval (2013 Tšeljabinsk) või tulevikus, olen ka varasemalt lugenud ja see osa oligi minu jaoks kõige huvitavam. Kuidas saaks seda ohtu ära hoida, sest üks on, kui see kukub Siberisse, teine kui tiheasustatud linnade piirkonda. Kõige jamam on, et ega kõiki ei teatagi, et need olemas on ja puudub veel oskus neid tapjaasteroide Maast eemale kihutada. Aga teadus ja oskused arenevad pidevalt ning eks teadlased ole ühed, kes unistavad tulevikust ning teevad kõik selleks, et see tulevik varsti kätte jõuaks.

 

Oli siis Atlantis olemas või ei olnud?

15./135.  Viimane inimene Atlantisest

Sari: Orpheuse raamatukogu 1/2013

Autor: Aleksander Beljajev

Tõlkija: Kati Karu

Kirjastus: Fantaasia 2013

128lk./2550lk./22862lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Atlantise hukust rääkivas romaanis on kaks erinevat ajaplaani: Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamine Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul ja põnev ja dramaatiline lugu Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. Raamatu lõpus saab teada veel lisaks, millistes raamatutes on Atlantise teemat käsitletud. Tundub, et see teema on ikka üsnagi populaarne olnud ja neid raamatuid ikka omajagu. Sellest müstilisest Atlantisest on ikka kõik midagi kuulnud, kui palju selle olemasolusse keegi usub on iseasi. Ja keegi ei tea, kus ta täpselt kunagi asus, kui ta olemas oli, kui oli. Aga lugeda sellest on täitsa huvitav, kuidas erinevad kirjanikud on suutnud seda omale ettekujutada ning vägagi detaiselt ja realistlikult lugejateni tuua. 

Raamat oli täis verd ja vägivalda, aga sai üsna kiiresti loetud. Huvitav oli just, et ei olnud vaid üks lugu, see Atlantise huku oma, vaid ka selle otsingu lugu oli ilusti teise loo sissejuhatuseks kirjas. Loetav, põnevust oli, aga jah, ma eelistan siiski natuke helgemaid ja positiivsemaid raamatuid.