Jumalatele on kõik lubatud

 16./34. Amfitrüon

 Autor: Molière

 Tõlkija: August Sang

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1962

112lk./3394lk./7750lk.

Lugemise väljakutse: 32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823).

Olen ka varasemalt sama sarja Moliere näidendeid lugenud ja need on meeldinud, seega nähes minu jaoks uut, lugemata raamatukest, võtsin tasuta raamaturiiulist kohe kaasa. Ma isegi ei tea, kumba ma nende näidendite juures rohkem naudin, kas Moliere või August Sanga tõlget. Igatahes nende kahe koostöö on väga nauditav. 

1668.aastal mängiti seda näidendit esmakordselt. Moliere teater oli allakäigus, tal olid erinevad probleemid. Madalseisust aitas välja uus komöödia Amfitrüon, mis osutus väga edukaks ning tõi nii publiku kui kassarekordeid. Moliere loomingus on see aga erandlik teos, kus ta kasutab antiikkirjanduse ainet, pealegi mütoloogilist, mis võimaldas jumalate ilmumisel ja lahkumisel mängu tuua efektse lavamasinavärgi. Muinaskreeka müüt jutustab, kuidas väepealik Amfitrüoni abikaasasse Alkmenesse armunud Zeus (Jupiter) Amfitrüoni sõjasolekul tema kuju võttis ja Alkmene juurde pääses. Nende armuühendusest sündis Herakles. Komöödiaks on kirjutatud olukord kui Amfitrüon ja tema teener Sosia põrkavad kokku nendeks maskeerunud jumalatega ning tekkinud segaduses üritatakse aru saada, kes on kes. Lõbus ja kerge lugemine.

Nootideta laulik 19.sajandi lõpu lastelauludest

15./33. Laste laulik

Autor: Friedrich Kuhlbars

Kirjastus: Trükitud Hermann'i trükikojas 1899 

80lk./3282lk./7638lk.

Lugemise väljakutse: 13. Raamat Eesti Lastekirjanduse Keskuse varasalvest

Valisin sealt nimekirjast kõige varasema teose. Palju raamatuid on tegelikult sealt nimekirjast juba oma lapsepõlves või poja lapsepõlves loetud ning tõesti on tegemist väga heade raamatutega. Tegelikulkt võiks see nimekiri aga olla hulga pikem, sest neid häid raamatuid on eesti kirjanikud ikka hulga enam kirjutanud.

Luulekogu (õigemini küll nootideta laulik) jaguneb seitsmesse temaatilisse osasse. Lisaks aastaaegadest inspireeritud tsüklitele („Kevade- ja suvelaulud“, „Sügise laulud“, „Talvelaulud“, „Jõululaulud“) on kogumiku liigenduse aluseks ka ööpäevaring („Hommikulaulud“, „Õhtulaulud“, „Lahkumise ja rändamise laulud“). Valdavalt sisaldab kogumik loodusluulet. Vahel kirjutab Kuhlbars ka nukramatel teemadel. Surmast, mis toonases lasteluules polnud mingi tabu. Loodustemaatika kõrval iseloomustab Kuhlbarsi luulet tugev kristlik aluspõhi, mis tollasele lasteluulele ka üldisemalt iseloomulik oli. Leidus tuttavaid luuletusi, mida pea igaüks teab ("Teele, teele kurekesed", "Elagu kõik meie armsamad aasad") kui ka täiesti võõraid, mida ma ei ole kunagi varem lugenud. Lugedes üritasin mõelda, et kuna pealkirjaks on laulik, siis peaks neid olema võimalik ka laulda. Mõnikord võttis küll mühatama, et misasja, selline lastelaul, ei kujuta küll tänapäeval enam ette, et võidaks sellist laulda. Surma temaatika oli ka minu jaoks veidi võõrastav, eriti kuna tegemist oli ju laulude, mitte pelgalt luuletustega. Huvitav lugemine oli minu jaoks. Eriti kuna tegemist oli niivõrd vana raamatuga, mida ma küll lugesin pdf-ina arvutis, mitte füüsilise raamatuna. Ja gooti kirjas teosed on minu jaoks alati eriti kutsuvad. Raamat on internetis tasuta kättesaadav: https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=0&module=400&op=3&pid=AR-20357-45373-22176
 

Kas emotsioonid on vaid inimestel või ka loomadel?

14./32. Loomade hingeelu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev  2017

224lk./3202lk./7558lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#7)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Kolm Wohllebeni raamatut peaaegu järjest - hakkas juba veidi korduma. Samas eks need raamatud ju kattusidki osaliselt teemadelt. Selles siis autor uurib ja kirjutab oma kogemuste põhjal loomade käitumist, nende emotsionaalsust, nende tundeid, väljanäitamisi. Mis on oluline inimeste maailmas, kas see on samaväärselt oluline ka loomade seas? Kas loomad tunnevad sarnaseid tundeid? Kas neile on omased ematunded, tänulikkus, argsus, julgus, valetamine, petmine, varastamine, himu, lein, häbi, kahetsus, kaastunne, abivalmidus, kasvatus, mugavus ja veel palju muud. Peatükk peatüki järel saab lugeja selgeks, et loomad ei ole pelgalt loomad, vaid nad täiesti võrdsed olendid inimesega. Ainult mõtlemise osas tundub, et seda oskavad inimesed kõige paremini. Väga meeldis mõttekäik, et kui inimesed on sedavõrd üle loomadest või siis nad vähemalt arvavad seda, siis miks nad üritavad suhtlemiseks õpetada loomadele omi märke ja sõnu, mitte ei õpi ära kasutama seda, mida loomad kasutavad? Kuna paljud loomad on näidanud oma intelligentsi ning õppinud ära inimese keele märkides või sõnade väljaütlemise ning inimese poolsete sõnade tähendustest arusaamise, siis kas hoopis inimene on rumalam, et ta ei suuda loomade keelt selgeks saada? Kui loomade osas autor ei too esile midagi eriti uut ja üllatavat, siis tema suhtumine ja arvamine puude osas oli küll minu jaoks midagi, millele ma pole varasemalt mõelnud. Kindlasti plaanin lugeda veel Wohllebeni ülejäänud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud ka kunagi läbi, hetkel väike paus, ootan ära järgmiste kuude teemad kõigepealt.

Ka väga väike võib ajaloos suuri tegusid teha

Fotod: Pixabay

 

13./31. Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu 

Sari ... muutsid ajalugu  

Autor Eric Chaline 

Tõlkija  Raivo Hool  

Kirjastus Koolibri 2012

224lk./2978lk./7334lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#6)

Taas üks raamat, mida ei plaaninud lugeda, aga mis kätte sattus ja kuna sobis nii kenasti just selle kuu väljakutsesse, siis trügis lugemisse väljaspool järjekorda. Täitsa asjalik raamat. Palju tihedat infot ja oli ka seda, millest polnud varasemalt kuulnud. Seega sain jälle veidi targemaks. Raamat oli ülevaatlik ja muidu kergesti loetav, aga kuna oli väga palju infot, siis väga palju järjest ei olnud võimalik lugeda, aju sai ülekoormuse. Kohati üllatas alguses nende loomade valik sinna, aga iga looma juures oli selgitus, miks just see sinna jõudis ja kuidas ta on mõjutanud inimese eluolu sajandite vältel. Mõni ei olegi otseselt mõjutanud inimtegevust vaid on kaasaaidanud suurel määral looduse mõistmisele ning teaduse arengule. Raamatusse on jõudnud üpris palju putukaid ja seda nende olulisuse pärast ajaloos. Kui mõnel loomaliigil on kunagi peaaegu õnnestunud inimrass maamunalt pühkida, siis on selleks troopiline rotikirp, kes on põhjustanud nii tõsise haiguse epideemiaid, et seda tõbe tuntakse musta surma või suure katku nime all. See laastas maailma 6. ja 20. sajandi vahel nõudes miljoneid inimohvreid ning muutes seeläbi ajaloo kulgu. Suurimatest loomadest, kes esmapilgul tunduvad hirmuäratavad, on aga inimkond pigem jagu saanud ja need on väljasurnud või väljasuremise äärel. Seevastu pisikesed on kanged ja nendest nii kergesti inimene jagu ei saa. Hariv raamat, mida silmaringi avardamiseks soovitaks lugeda küll.

  

 

Eesti Vabariik 105

 Kontsert: Ilus oled, isamaa!

Esineja: Tallinna politseiorkester, Tallinna kammerkoor

Kus: Mustpeade maja

Osaletud: 24.veebruar 2023

Kavas: eesti heliloojate muusika ja laulud

Tutvustus:

𝗧𝗮𝗹𝗹𝗶𝗻𝗻𝗮 𝗽𝗼𝗹𝗶𝘁𝘀𝗲𝗶𝗼𝗿𝗸𝗲𝘀𝘁𝗲𝗿 on Tallinna linna haldusalasse kuuluv 33-liikmeline professionaalsetest muusikutest koosnev kollektiiv, mis kuni 31.12.2021 kandis nime Politsei- ja Piirivalveorkester. Viimane loodi 2010. aastal pärast taasiseseisvumist 1992. aastal asutatud endiste Politseiorkestri ja Eesti Piirivalve Orkestri baasil. Orkestri eelkäijaks on 1928. aastal loodud Tallinna Politseinike Kogu Puhkpilliorkester, mille tegevus peatati 1940. aastal. Orkestri peadirigendid on läbi aegade olnud Johannes Kostabi (1928-1940), Kaido Kodumäe (Politseiorkester 1992-2010), major Arvi Miido (Piirivalveorkester ja Politsei- ja Piirivalveorkester 1992-2014) ja Hando Põldmäe (2014-2021). Tallinna politseiorkestri peadirigent on 𝗥𝗶𝗶𝘃𝗼 𝗝𝗼̃𝗴𝗶.

Orkestri esinemiste ampluaa on lai ja kontserdikalender stiililiselt mitmekülgne, kuhu kuulub esinemisi nii linna kui riiklikel üritustel, kontserte muusikafestivalidel, kontserdisaalides jm avalikel kui ka kinnistel üritustel.
Lisaks täiskoosseisulisele orkestrile on orkestril oma bigbänd, kuhu kuuluvad orkestri džässiarmastajatest muusikud, nt Peedu Kass, Ülo Mälgand, Jaak Oserov, Danel Aljo, Roland Karu, Eno Kollom jpt ning mida juhendab Eesti üks bigbändimuusika eestvedajaid Siim Aimla. Samuti kuuluvad orkestri juurde ka väiksemad instrumentaalansamblid (vaskpillikvintett, puupillikvintett, saksofonikvartett), svingbänd ja dixieland ansambel.

𝗧𝗮𝗹𝗹𝗶𝗻𝗻𝗮 𝗸𝗮𝗺𝗺𝗲𝗿𝗸𝗼𝗼𝗿 kogunes helilooja Uno Naissoo algatusel eksperimentaalkoorina Eesti Heliloojate Liidu juures 1962. aastal. Tegu oli esimese kammerkooriga Eestis ja terves toonases Nõukogude Liidus. Algaastatel oli kokku kutsutud elukutselistest muusikutest koosneva koori ülesanne tutvustada Eesti heliloojate põnevat uudisloomingut ning täiendada Eesti Raadio fonoteeki. Tänapäeval koosneb koor harrastuslauljatest, kelle seast leiab väga erinevate valdkondade ja elualade esindajaid ning keda ühendab armastus kõrgetasemelise koorimuusika vastu. Koor on võitnud mitmeid auhindu kodumaistel ja rahvusvahelistel koorikonkurssidel. Värskeimad neist on 2019. aastal A-kategooria I koht Tuljaku võistulaulmisel ning 2020. aastal XV Eesti Kammerkooride Festivali Grand Prix. 2019. aastast on Tallinna kammerkoori kunstiline juht ja dirigent 𝗛𝗲𝗹𝗶 𝗝𝘂̈𝗿𝗴𝗲𝗻𝘀𝗼𝗻. 

 

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

 

 

Teist aastat järjest Mustpeade majas nende  kahe kollektiivi vabariigi aastapäeva kontserdil käidud. Eelmisel aastal oli rohkem erinevate heliloojate teoseid, seekord kammerkoor suures osas esitas Mart Saare loomingut. Kontsert oli ilus ja tekitas eestimaisuse tunde, oli kohe arusaada, mis pidupäevaga on tegemist. Mõlemad väga head kollektiivid ja esinevad hästi. 

Ja alati ei jäädvustata ka kontserdi kuulajaid. Seekord ka foto, et käisime kontserdil.

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

Maja metsa varjus keset müstilisi kõhedaid sündmusi

12./30. Maja metsa varjus 

Autor Mark Edwards 

Tõlkinud Liina Saarm 

Kirjastus Pegasus 2022

384lk./2754lk./ 7110lk.   

 

Lugemise väljakutse: 19. Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas.

Uurisin seda nimekirja - osa on juba loetud, osa on, et võiks lugeda ja siis on üks, mis on juba tükk aega minu lugemisnimekirja tipus ootel olnud. Eelmine Edwardsi raamat, mida lugesin (Harakad), meeldis väga. Kiire ja väga põnev lugemine mitmete ootamatustega. Täpselt selline oli ka käesolev raamat. Alguses ei osanud lõppu kohe kindlasti ette näha. Vahepeal kippus kole müstiliseks kätte, samas miski kuklas ütles, et kirjanik on siiski realist ja lahendab selle müstika nagu eelmiseski loetud teoses realistlikult ära. Põnevus muudkui keriti üles. Usun, et väga nõrganärvilistel võib see lugu kummitama tulla, eks loos endas oli ka kohati kummitustega tegemist. Sellinne õuduka sugemetega psühholoogiline põnevik.

Kaks aastat tagasi kaotas Julia traagilises õnnetuses pere. Tema abikaasa uppus tütar Lilyt päästa üritades kodu lähedal jões. Aga tüdruku surnukeha jäi leidmata ja Julia usub sisimas, et Lily on endiselt elus. Üksi ja rahahädas, avab Julia kodumaja kirjanike loomemajana. Üks esimesi külalisi on õuduskirjanik Lucas, kellele saab Lilyga juhtunu väljaselgitamine kinnismõtteks. Kuid kõigest mõni päev pärast mehe saabumist toimub majas rida kõhedaid sündmusi.

Hea ja põnev raamat, soovitan lugeda. Raamat, mida on raske käest panna, aga samas tunned, et keset lugemist oleks natuke vaja rahunemispause, et närvid ja vererõhk saaksid veidi rahuneda.

 

99 protsenti maakeral elanud liikidest on väljasurnud

 11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine 

Sari Imeline Teadus 

Autor Lothar Frenz  

Tõlkija Anu Wintschalek

Kirjastus Äripäev  2013

302lk./2370lk./6726lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)

Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida. 

Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud. 

Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud. 

 

Kas puud on sotsiaalsed olendid?

10./28. Puude salapärane elu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Olav Renno

Kirjastus Tänapäev 2016

220lk./2068lk./6424lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#4)

 

Kui eelmine Peter Wohllebeni raamat sattus mulle lugemisse juhuslikult, siis selle raamatu võtsin juba teadlikult kohe ette, kuna esimene raamat sedavõrd meeldis. See raamat meeldis ka, aga kriipsukese ehk vähem, aga väga hea raamat seegi. Puud - seisavad paigal, tuul vahel liigutab oksi või vahel murrab maha, kevadel lähevad lehte ja sügisel kukutavad lehed maha kuni ära kuivavad või maha raiutakse. Aga kas nad on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel, abistavad üksteist, mõtlevad ja tunnevad? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Taas kerge ja huvitav lugemine ning paneb mõtlema nii mitmeski asjas. Pärast selle raamatu lugemist enam nii kergekäeliselt ühtegi oksa enam murdma ei lähe. Saab ka teada puude olulisusest ökosüsteemis ning kuidas nad on seotud nii putukate, loomade kui teiste taimedega. Ja muidugi inimetegvus ning puud... Soovitan lugeda, kel huvi taimede vastu või kes armastavad käia metsas jalutamas. Hea raamat. Nüüd veel juba üks tema kirjutatud raamat lugemise ootel.  

 

 

 

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!

 

Islandlane mängis Estonias klaverit

Kontsert: Mozart ja tema kaasaegsed

Esineja: Víkingur Ólafsson (Island)

Kus: Estonia kontserdisaal

Osaletud: 18.veebruar 2023

Kavas: Mozart, Haydn, C. Ph. E. Bach, Cimarosa, Galuppi

Tutvustus:  Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses. Daily Telegraph on Ólafssoni nimetanud „uue ajastu pianismi superstaariks“, New York Times täiendanud: ​„Icelandi Glenn Gould“; „hingetuksvõtvalt briljantne,“ lisab Gramophone. Ólafsson esineb juhtivate orkestritega ning on resideeriv artist maailma parimates kontserdisaalides ja festivalidel. Ta töötab kõrgelt hinnatud kaasaja heliloojatega, esmaesitab ja salvestab uusi teoseid. Väga hea suhtlejana nii laval kui ka elus on Ólafsson ülisuure jälgijaskonnaga populaarne raadio- ja telesaadete looja. Tema salvestised Reykjavíki erakordselt kaunist, kuid tühjast Harpa kontserdisaalist on leidnud miljoneid vaatajaid-kuulajaid üle maailma. Eestis kõlab Ólafssoni koostatud kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete heliloojate loomingust.

Pianisti Tallinnas kõlav soolokava „Mozart ja tema kaasaegsed“, mille ta on salvestanud ka samanimelisele plaadile (2021, Deutsche Grammophon), viib kuulaja elavale rännakule 18. sajandi lõpu Kesk-Euroopa klahvpillikunsti maailma, avades ehedalt selle ajastu vaimu. „Olen valinud esitlemiseks mõned oma lemmikud Mozarti klahvpilliteosed ühes valikuga tema ajastu juhtivatelt heliloojatelt,“ räägib Ólaffson. Kaks neist, Carl Philipp Emanuel Bach ja Joseph Haydn, olid Mozartiga tihedalt seotud nii muusika kui vaimsuse kaudu. Ülejäänud kaks, Baldassare Galuppi ja Domenico Cimarosa, asetsesid kaugemal, ent kuulusid samasse 18. sajandi muusika ökosüsteemi. „Minu jaoks tähendavad nad omamoodi ajastu kaja,“ ütleb ta.

Mis ma oskan öelda. Mängis hästi. Oli näha kuidas ta selles muusikas hingas, mida mängis. Klaverihelid olid kord vaiksed, kord täiega klaverist välja löödud. Ta oli valinud teosed, mis omavahel kokku sobisid ja seega ta mängis kõik vaid väikeste pausidega. Tekkis tunne nagu ühest heliteosest. Kui ise mängiks klaverit, siis ehk oskaks paremini arvustada virtuoosust. Nüüd oskan vaid öelda, et jah, maailmatasemel mängija, kes mängis väga hästi.  

Foto: Ari Magg

Kontserdi fotod. Publiku pildil oleme meie ka äratuntavad (17.rida).

Fotod: Tiit Mõtus

 

 

Maailmatasemel kontsert tasuta

 

Kontsert: Helin Kapten 70

Esineja: Ain Anger (bass), Janari Jorro (bariton), Ksenia Rossar (sopran), Siim Selis (klaver), Maria Kapten (klaver), Kristi Kapten (klaver), Helin Kapten (klaver)

Kus: EMTA suur saal

Osaletud: 15.veebruar 2023

Kavas: Schubert, Debussy, Chopin, Liszt, Verdi, Gounot jt. 

See oli nüüd küll üks võrratu kontsert. Ja seda mitte ainult maailmatasemel Eesti ooperilaulja esituse pärast. Kristi Kapteni viimasena esitatud Liszti "Hispaania rapsoodia" oli ka väga virtuoosselt esitatud. Ning Maria Kaptenist tuleb ka kindlasti tulevikus väga hea pianist, anne oli hästi märgata. 

EMTA kodulehelt: Professor Helin Kapten on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vokaalkammermuusika ja saateklassi õppejuht.

Helin Kapten lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune EMTA) professor Bruno Luki klaveriklassis ja Rimski-Korsakovi nim. Peterburi Konservatooriumi assistentuurstažuuri professor Sofia Vakmani ansambliklassis. Ta on täiendanud end korrepetitsiooni alal Hamburgi Teatri ja Muusika Kõrgkoolis. On töötanud Rahvusooper Estonias, Vaasa Ooperis ja Jyväskylä Konservatooriumi ooperistuudios, ning teinud loomingulist koostööd paljude lauljate (sh G. Ahrens, J. Anvelt-Skarafoni, Shen-Xiang, L. Agosti. M. Lehttinen, V. Noreika) ja dirigentidega (C. F. Cillario, Zheng Xiao Ying, N. Järvi, A. Volmer, T. Kapten, E. Klas jt.)

Helin Kapten on andnud meistrikursusi Eestis, Soomes, Rootsis, Itaalias, Saksamaal, Valgevenes, Hiinas ning olnud korrepetiitoriks paljudele noortele Eesti lauljatele, kes on edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel, sh Ain Anger, Rauno Elp, Aile Asszonyi, Merle Silmato, Ksenia Rossar jt. On andnud kontserte erinevate solistidega Eestis, Soomes, Rootsis, Hollandis, Belgias, Venemaal, USA-s, Kanadas, Leedus, Valgevenes, Hiinas jm.

Fotod: Rene Jakobson

 

 

Ökosüsteemis on kõik kõigega seotud

 

 

8./26. Looduse salajane võrgustik 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2020

214lk./1528lk./5884lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#2)

See raamat jõudis mu lugemisse täiesti juhuslikult. Tekkis ootamatult passimise aeg ja ühtegi paberraamatut polnud käepärast. Seega pidi digimaailm abiks asuma ja otsisin kiiresti mõnda e-raamatut. Kuna otseselt mingit raamatut lugeda ei tahtnud, siis otsustasin uurida, mis raamatuid elavast teadusest võiks e-raamatuna pakkuda olla ning sattusin juhuslikult sellele raamatule ökosüsteemidest. Ma polegi varem mõelnud kuidas ikkagi kõik on omavahel niivõrd suures seoses. Seda jah, et metskitsede ja huntide arvukus on omavahel seotud. Karmid talved ja metskitsed on seotud. Jahimehed ja loomade arvukus on seotud. Taimed ja putukad on seotud. Aga kuidas on seotud jõgede sängid ja hundid? Esmapilgul tundub, et ei kuidagi, aga raamatus selgus, et vägagi palju. Lihtsalt tuleb märgata neid vahelülisid, mis jäävad nende vahele, kuidas toimib looduses doominoefekt. Kui üks kivi langeb, siis hakkavad järjest langema ka teised või siis mõni kivi hoopis tõuseb ootamatult ning sellega lükkab teise doominokivide rea sassi.

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Raamat jõudis minuni küll täiesti juhuslikult, aga meeldis väga nii autori stiil kui ka see, millest ta kirjutas. Pani mitmetele asjadele mõtlema ja nägema seoseid veidi teise nurga alt. Igatahes lõppes see raamatulugemine sellega, et uurisin, mida autorilt on veel eesti keeles olemas ning samas sarjas on temalt ilmunud veel mitu raamatut. Järgmise raamatu, puude salapärasest elust, võtsin juba täiesti teadlikult lugemisse ning juba esimesed leheküljed taas üllatasid...

   

Gavin Bryars 80

Kontsert: Gavin Bryars 80

Esineja: Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester, Siret Lust

Dirigent: Mikk Üleoja

Kus: Estonia kontserdisaal

Osaletud: 12.veebruar 2023

Kavas: laulud meeskoorile, kontsert kontrabassile, koorile ja orkestrile „Farewell to St Petersburg“

Tutvustusest:

"Inglise helilooja Gavin Bryars tegi endale muusikamaailmas nime ikooniliste teostega „The Sinking of Titanic“ (1969) ning „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ (1971), mille 1990. aastate ülimenukad uussalvestised ja suisa 12 tunnini küündinud elavad esitused tõstsid ta üheks enim müüdud süvamuusika autoriks.

Rahvusmeeskooriga on Bryars töötanud 2006. aastast ning kirjutanud neile kuus laulu. Esimene neist oli „Silva Caledonia“, millele järgnesid 2008. aastal „Memento“ ja „The Summons“. Autor pühendas lood meeskoorile ning selle tollasele peadirigendile ja oma sõbrale Kaspars Putniņšile. Laulude tekstid valis ta šoti poeedi Edwin Morgani (1920–2010) kogumikust „40 sonetti Šotimaalt“, milles luuletaja kasutab Petrarca sonettide ülesehitust. Bryars on toonitanud, et tekstil on tema jaoks eriline tähtsus ning et ta kulutab sobivate tekstide otsimisele ehk rohkemgi aega kui muusika kirjutamisele, kuna need kaks poolt peavad omavahel ideaalselt kokku sobima. Talle hingelähedaste Edwin Morgani sonettide poole pöördus helilooja uuesti meeskoorilauludes „Post-Glacial“, „A Golden Age“ ja „The Mirror“ (kõik aastast 2008), mis kõlavad Eesti kontsertidel esiettekandes.

Koostööst rahvusmeeskooriga on inspireeritud ka lauda 31 „Ogn’om canti“ ja lauda 32 „Omne homo“ (2006), mille tekstid on pärit 13. sajandi itaalia vaimulike laulude kogumikust „Laudario di Cortona“. Mõlemad teosed kõlasid rahvusmeeskoori esiettekandes 6. aprillil 2006 Tallinnas Kaspars Putniņši dirigeerimisel.

Kontserdi teises osas kõlav kontsert kontrabassile, koorile ja orkestrile „Farewell to St Petersburg“ („Hüvastijätt Peterburiga“) valmis 2002. aastal tellimustööna BBC Šoti Sümfooniaorkestrilt inglise kontrabassisolisti Duncan McTieri jaoks ja on viimasele pühendatud. Solistina astub üles Londonis resideeriv kontrabassimängija Siret Lust, kes on tegev pea kõikides sealsetes suurtes orkestrites, samuti mitmesugustes kammerkoosseisudes. Ta osaleb regulaarselt ka Eesti kollektiivide töös."

Esimeses pooles kõlanud laulud ei olnud just selline meeskoorilaul nagu mulle oleks meeldinud, minu maitse on natuke tagasihoidlikum, mitte nii kunstiline. Aga minema ka just ei peletanud. Teises pooles kõlanud kontsert oli üpriski huvitav. Polegi varem kuulnud kontrabassi soolopillina orkestri ja koori taustal. Omapärane ja ka teos ise oli küllaltki huvitav, ei meenutanud mingeid muid teoseid. Kullaltki sünge ja raskepärane aga tundus olema, kontrabassi jäme madalate helidega soolo võimendas seda veelgi. Seda tasakaalustasid ja elavdasid aga vahepeal kõlanud kellahelid, nagu oleks kirikukellad löönud. 

Helilooja oli ise ka oma sünnipäevakontserdil kohal.

Petangi mängimine väib olla vägagi ohtlik tegevus

 7./25. Hunkeler kesk metsikut elu 

Sari Mirabilia

Autor Hansjörg Schneider  

Tõlkinud Kalle Lina 

Kirjastus Eesti Raamat 2020

180lk./1314lk./5670lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse veebruar: 

Jaanuaris lugesin Itaalia naiskirjaniku teost, seega nüüd liikusin põhjapoole ja pidin lugema Šveitsi meesautori raamatut. Šveitsi kirjandusega eriti ei ole kursis, viimastel aastatel ei ole ühtegi sattunud mu lugemislauale, kuigi mäletan, et mingeid selle ma krimisid kunagi olen lugenud. Seekord siis võtsin nimekirja ette Šveitsi autorite eesti keelde tõlgitud raamatutest ning silma jäi meesautori krimi, mis on ilmunud Mirabilia sarjas, mis peaks tähendama, et võiks olla hea raamat. 

Hansjörg Schneider (sünd. 27. märts 1938) on Šveitsi kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud selle poolest, et kasutab aeg-ajalt Mundarti või Šveitsi murret.

Krimiraamat oli, sest laip oli, uurija oli, kurjategija oli (aga ma pole siiani kindel, kes täpselt) aga uurimise osas ma olen siiski skeptiline. Minu arust sellist teadlikku ja suunatud uurimist selles raamatus nüüd küll ei toimunud. Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, tuias Šveitsi ja Prantsusmaa vahet. Mõlemas riigis oli tal elamine, laip oli Šveitsi poolel, kus ta ka kunagi politseis töötas. Hunkeleri suhted endiste kolleegidega ei olnud head. Kuna ta oli laiba avastamise lähedal ning käis esimesena seda tuvastamas, siis pidi ta ootama tunnistuse andmist, aga selle asemel peitis ta ennast Prantsusmaa maamajja ja ignoreeris kõiki. Mõne päeva pärast ikkagi ei saanud rahu ja üritas inkognito midagi välja selgitada. Käis, kohtus inimestega, rääkis, alati küll mitte asjast, läks tülli, kippus kaklema. Lõpuks kuulis Hunkeler  puhtsüdamlikku ülestunnistust, et teine tappis, aga tema oli juures. Sellega oli uurimine lõppenud, aga nojah, ta ikkagi jõudis ju ülestunnistuse teinud isiku juurde välja, ju siis ikka uurimine oli olemas ja piisavalt täiuslik. Hunkeler ise oli mulle täiesti ebasümpaatne vanamees, ennasttäis kakukull. Kujutate endale ette politseiuurijat (olgu endist politseinikku), kes loobib kartulitega teiste inimeste aknaid öösel sisse? Ja tema toimetustest ning maaelust oli pigem rohkem kirjas kui uurimisest. Ja mingi arusaamatu koer toimetas terve raamatu ringi. Tegelikult vist on suures osas süüdi ka see, et mulle meeldivad kiired ja karmid krimid, mitte sellised uinamuina lood. Seega ei oskagi öelda, kas raamat oli kehvapoolne või oli seda lugeja. Igatahes raamatututvustus väidab, et Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased.

Kassike ja koerake seiklevad loomaias

 

6./24. Hambuline portfell ehk loomaaialood 

Sari: ...lood #6

Autor Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija Helle Tiisväli

Illustreeritud Anna Ring 

Kirjastus Argo kirjastus 2019

128lk./1134lk./5490lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse veebruar: Ristsõna vastus (Loomalood)

Kassipoeg ja kutsikas satuvad koos oma peremehega, kes töötab loomaaias, loomaia territooriumile ja kuigi peremees loeb pisikestele tegelastele sõnad peale, et nad auto juurest kuhugi ei läheks, siis tehakse loomaias üks paras pirakas ringkäik ja satutakse kokku erinevate loomadega. Kohtutakse nii sõbralike kui kurjade kavatsustega loomadega ja leitakse üles oma kodumetsast tuttav mõmmik. Läbi selle raamatu saavad lapsed tuttavaks nii mõnegi loomaia asukaga ning teadmisi, mida võib ja mida mitte teha loomaias. Lõbus ja heasüdamlik seiklusjutt kahest väikesest koduloomast ning loomaiaelanikest. Ja nagu lasteraamatus peabki, siis lõppeb kõik ilusti ja õnnelikult ning seiklevad loomalapsed jõuavad kõik ilusti oma koju tagasi. Pildid on ka väga toredad. Soovitan lugeda ja sobib nii eelkooliealistele kui algklassilastele ning ka suurtel täiesti loetav lasteraamat.

   

Pisike muuseum Nõmme ajaloost ja elust

 

Käidud: 05.02.2023

Muuseum: Nõmme muuseum

Kuna tasuta muuseumide nimekirja lisandus ka Nõmme muuseum, kus varem ei olnud käinud, siis võtsime ette pühapäevase rongiretke Nõmmele seda vaatama. Muuseum asub vanas jaamahoones, kus olen lapsepõlves korduvalt olnud, piletit ostnud ja rongi oodanud. Aga see on nüüd sedavõrd muutunud, et tuttavat tunnet seal küll ei tekkinud. Muuseum on ise väga pisike, kaks ruumikest. Ühes oli Nõmme kultuurikeskuse arhitektuuriline näitus fotodest ja majaplaanidest, teise oli kogutud erinevaid vanu fotosid ja esemeid, mis on seotud Nõmme ajalooga. Vaadata oli huvitav, aga liiga kokkukuhjatud liiga väikesele pinnale minu arust ning juures ei olnud ka selgitust mis ja kuidas on Nõmmega seotud. Kohati meenutas veidi vanakraamiturgu. Aga huvitav oli korraks uudistada ikkagi.

Fotod: Daire

Peale muuseumi läksime jalutama mu lapsepõlve radadele, üritasin leida üles majad, kus elasid mu vanatädid, vanaisa õed, kellel sai vahel külas käidud. Viimati nii 40 aastat tagasi. Ühe leidsin kindlalt üles, teise arvan ka, et oli õige maja, vähemalt teised majad ümberringi kohe kindlasti õiged ei saanud olla. Lõppes see tasuta muuseumikülastus koos tasuta rongisõiduga aga 42 eurose arvega kuna otsustasime sööma minna ja teele jäi Snoobi resto. Süüa ei antud palju, aga maitseelamus oli korralik. Üks mõnus pühapäev kokkuvõtteks.

Koroonaromaan

 5./23. Tavaline surm 

 Autor Marje Ernits 

 Kirjastus Eesti Raamat 2022

 144lk./1006lk./5362lk.

 

Eesti Raamatu väljakutse veebruar: Eesti autori raamat

Olen Marje Ernitsa Ira Teveri krimisarja kõik raamatud läbi lugenud ja need mulle meeldisid. Nii otsustasin seekord tutvuda mõne tema teise raamatuga, sest ta on ju üks produktiivsemaid eesti kirjanikke, tuvastasin, et tal on ilmunud 46 raamatut. Näppu sattus see koroonast inspireeritud raamat. 

Raamatus on tegev tavaline perekond: ema, isa, tütar ja poeg. Tütar õpib gümnaasiumi viimases klassis, poeg Kultuuriakadeemias, ema on stjuardess ja isa börsimaakler. Perekond, mis teoreetiliselt elab koos ja on üks, kuid praktiliselt elab igaüks oma elu ning vaid ööbitakse ühise katuse all. Isegi puhkusel käidi viimati koos kuus aastat tagasi. Ja siis tuleb koroona ning suured koroonapiirangud, mis paiskavad pereelu sassi ning sunnivad kõik koos pidevalt ühe maja raamisesse. Lapsed lähevad distantsõppele, isa teeb magamistoast kodukontori, kust ei välju oma ekraanide tagant isegi söögiaegadeks ning ema koondatakse kuna lennuliiklus seiskub. Omavahelised suhted lähevad teravateks ning depressioon võtab maad. Ja siis tabab perekonda surm ning kõik veel teravneb. Kes suudab vastu pidada ja kes murdub? Kas väljapääsmatust olukorrast on väljapääse? Kes on sõbrad ka halbadel aegadel? See on lugu meie endi keskelt, ühe tänapäevase perekonna lugu. Lugu, mille tegelasi tahaks aegajalt raputada, et nad tuleks mõistusele ja hakkas normaalselt käituma. Aga mis on alati normaalne käitumine? Kuidas suudaksid ise lahendada probleeme, kas alati õigesti ja mõistlikult? Suutlikus eluraskustega toime tulla on erinevatel inimestel erinev. Ja alati ei ole kõik must valge, elus on enamuses hoopis mingid pooltoonid, hallide erinevad varjundid. See on nüüd ilustamata romaan elust enesest. Algus tundus igavana ja vahepeal oli tahtmine kellele üks nätakas anda, et tule nüüd mõistusele. Aga kokkuvõttes oli mõtlemapanev lugu, sest see koroona lõigi paljude inimeste elud täiega sassi ning depressioon hävitas mõistuse ning tõi selguse, kes olid perekonnad ka hingeliselt ja kes vaid formaalselt.

 

Evolutsioon pani lendama nii linnud, loomad kui inimesed

 4./22. Lennud unes ja ilmsi. Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle 

 Autor Richard Dawkins 

 Tõlkinud Kadri Koik 

 Illustreeritud Jana Lenzová 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

286lk./862lk./5218lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#1)

 

Selle raamatu panin juba eelmisel aastal lugemise nimekirja, aga nendel populaarteaduslikel ja ajaloo raamatutel on viimastel  aastatel veidi raskusi niisama lugemisse jõudmisega - igaks juhuks tuleb ju Argo väljakutse jaoks hoida, järsku läheb just seda teemat mõnel järgneval kuul vaja... Õnneks selle raamatu lugemise järg jõudis üpris kiiresti kätte. Ja see oli üks sedavõrd hea raamat, ei peaaegu sain läbi ühe vaba päevaga, täiesti neelasin seda, ei saanud kuidagi käest nagu oleks mingi põnevikuga tegemist. Tegelikult oligi. Autor suutis teha teema väga põnevaks seda samal ajal väga lihtsalt ja arusaadavalt seletades. Kui pahatihti populaarteaduslike raamatute juures tuleb ohata, et oli jah huvitav, aga kohati pidi suurte raskustega läbi närima, sest autor on küll väga tark ja teemat valdav, aga ei oska lihtsate inimeste jaoks lihtsalt ja arusaadavalt seda kirjutada. Eks mõned teemad on keerulisemad selgitada võhikutele kui teised. Aga selle raamatu puhul seda probleemi ei olnud. Autor valdas teemat ja suutis seda väga ladusalt ja kergelt ka lugejale selgeks teha ning teda selle teemaga haarata. Jah, me teame, et linnud, putukad ja mõned loomad lendavad või lendlevad ja inimene on leiutanud erinevaid lennumasinaid. Ja mõned linnud ei lenda kuigi neil on tiivad. Aga kuidas linnud lendavad ja kas nad on seda alati teinud? Miks mõned linnud ei lenda. Kuidas on evolutsioon siin rolli mänginud? Putukate tohutu maailm ja kuidas taimed lendavad või teiste lendamist ära kasutavad? Ja kas evolutsioon on ka lennumasinate juures? Väga põnev ja huvitav raamat, soovitan kõigile lugeda.

 

Poesia chilena

 

3./21. Lõunatuuled / Vientos del sur II 

Koostaja Marcelo Gatica Bravo

Autorid 15 Tšiili luuletajat

Tõlkinud Mariliin Vassenin 

Illustreeritud Izak One  

Kirjastanud Marcelo Gatica Bravo 2018

62lk./576lk./4932lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse veebruar:  Hispaaniakeelse kirjaniku luule- või aforismikogu

Miks lugeda ühe luuletaja teost kui saab korraga tutvuda 15 luuletaja loominguga. Tšiilist tean väga vähe ja Tšiili luulest peaaegu üldse mitte. Kõik 15 nime olid täiesti tundmatud. Igalt oli üks luuletus. Paralleelselt hispaania ja eesti keeles. Tunnistan, poole raamatust jätsin lugemata, isegi ei üritanud seda hispaania keelt veerida. Aru ei oleks ikka midagi saanud. Eesti keelsed lugesin ilusti läbi. Mõned ei meeldinud. Mõned panid õlgu kehitama. Mõned meeldisid. Paar tükki meeldis kohe nii väga, et peale raamatu lõpetamist otsisin üles ja lugesin uuesti läbi. Natuke sain nüüd igatahes selle riigi luulest aimu, aga seda pigem nüüdisluule osas, vanemat ja klassikalisemat tuleb mujalt mõnel teisel korral lugeda. Sama palju aega kui luule lugemisele (või isegi rohkem)  kulus aga raamatus olevate piltide vaatamisele. Minu jaoks oligi see pigem kunstiraamat, kus luuletused sees kui luuleraamat, kus pildid sees. Pildid meeldisid väga, kõik olid täpselt luuletustesse ka, mitte ei oldud mingeid suvalisi pilte lihtsalt pandud, vaid olidki maalitud luuletuste alusel. Soovitan. Väga ilus raamat.

TAHES-TAHTMATA

                    Cristina Chain

Tahes-tahtmata

avan ikka sama lehekülje

sama lehe

mis reageerib keelevälistele

signaalidele.

 

See pole luule

see on maastik

mis ei lakka ilmumast

sellesama 

ainsa akna taga.

 

Kui maailm oli loodud arbuusisuhkrust, puust ja kivist...

 

2./20. Arbuusisuhkrus 

Sari 20/21 

Autor Richard Brautigan 

Tõlkinud Enn Soosaar

Kirjastus Hotger 2003

 

164lk./514lk./4870lk.

Ulmekirjanduse väljakutse veebruar: Marge Nelk soovitab

 

Kuidas oleks elada kui kõik ümberringi oleks tehtud arbuusisuhkrust? Alguses võttis raamat äh? möh? tuurid üles, aga mida edasi, seda rohkem hakkas meeldima. Tegelikult pole ju vahet, millest on tehtud ümbritsev maailm, loeb ikka see, kes selles maailmas elab ja tegutseb. Ja kui selle arbuusinduse kõrvale jätta, siis võib sarnase elu paigutada ka täiesti tavalisse maailma. Kuigi täiesti huvitav oleks ehk elada kui igal nädalapäeval oleks taevas erinevat värvi päike. Ei peaks üldse hakkama nuputama silmi lahti tehes, mis päev siis nüüd on. Vaatad, mis värvi on päike ja arbuusid ning kohe teadki. Samas halli ja musta päikesega oleks vist liiga hall ja pime elada, need päevad jätaks vahele, tukuks maha. Lisaks ulmele on see ka armastusjutt, inimsuhete vaagija, ka protestiraamat. Kas on parem maailm, mis pidevalt muutub või maailm, mis on stabiilne ja tuttav, kus pole mingeid erilisi sündmusi, kõik kulgeb oma tavalises rütmis ja rutiinis? Kindlasti oli see nüüd raamat, mida ma ilma väljakutseta ei oleks lugenud, aga miski selles raamatus köitis mind, ei oskagi selgelt öelda, mis see oli, sest loos eneses ei olnud nagu midagi väga fantastilist.

 

Muinasajal Saaremaal

 1./19. Urikivist ristimisastjani

 Autor: Tiina Tuvikene

 Kirjastus: Orto 1961

350lk./350lk./4706lk.

Lugemise väljakutse: 15. Raamat kirjanikult, kelle eesnimi on Tiina. 

12.-13.sajandi Eesti, põhitegevuskohana Saaremaa, aga tegelased satuvad ka Ojamaale, Novgorodi, Lübeckisse, Taani, Riiga ja veel mõnda paika Eestimaal või Liivimaal. Raamatu jooksul siis muutub elu väga tugevalt, Saksa ja Taani ristirüütlid vallutavad maa raamatu lõpuks. Raamatu alguses on põhirõhk kaubandusel ja võitlustel kaubandusõiguste nimel, et liiga palju konkurente põhjarahvastele ja eestlastele ei tekiks kaubavahetusel Novgorodiga. Lõppeb aga saksa kaupmeeste õhutusel ristirüütlite vallutustega, et nad kaupmehed pääseksid magusatele kaubandusteedele ligi. Tähtsal kohal raamatus on usk, seda nii maarahva oma maausul kui ristiusul. Hästi loetav raamat kaugest ajaloost, eestlaste eluolust, kaubandusest, võitlustest. Kuid ei puudu raamatust ka armastus, sõprus, armukadedus, vihkamine, kättemaks, kaalutletud tegevus ning impulsiivne käitumine. Tegelastel on tänapäeval väga imelikud nimed, aga ehk leiaks mõni noor lapsevanem oma lapsele mõne haruldase nime sealt. Ma pole küll kindel, palju neist nimedest võis nii ammusel ajal esineda ja palju on kirjaniku enda fantaasia vili. Üks oluline tegelane raamatus oli Siim, raamatu alguses poisike, kelle eluolu viib kaugele maale võõra rahva sekka ning raamatu lõpus jõuab ta tagasi kodustele maadele ning temani jõuab arusaam, kes ta siis tegelikult on. Ajaloo huvilisena mulle see raamat väga meeldis. Ladusalt kirjutatud ning ilukirjandusliku loo taustal on piisavalt tegelikku ajaloo käiku, et mõista, mis ja kuidas tol ammusel ajal asjad olid.