Graafilises disainis kehtib gestalt psühholoogia printsiip, mis ütleb, et tervik on suurem kui üksikosade summa. Sama kehtib ka kogukonna kohta. Kogukond on enamat, kui selle liikmete ja varade summa. Iga kogukond on ainulaadne, koosnedes erineva taustaga inimestest, ressurssidest, vajadustest ja piirkonna eripäradest.
Ressursipõhine kogukonna arendamine toob esile kohalike elanike rolli oma piirkonna eestvedajatena. See keskendub olemasolevatele ressurssidele ja tugevustele, mitte probleemidele ja puudustele. Tugev kogukond on selline, kus tegutsemisvõime ja algatus tärkavad seestpoolt. Kogukonna elanikud ise teavad ja tunnevad kõige paremini oma vajadusi ja probleeme. Seega on neil parim võimekus oma piirkonda paremaks muuta. Iseasi on muidugi, kas elanikud suudavad ühineda toimivaks tegutsevaks kogukonnaks, mitte vaid puudustele osutavaks virisemiskonnaks.
Kogukonna areng sõltub suuresti omavaheliste suhete tugevusest. Usaldus, koostöö ja üksteise toetamine on iga eduka kogukonna alus. Oluline on ära kasutada ja väärtustada kogukonnas juba olemasolevaid ressursse ja tugevusi. See hõlmab nii materiaalseid vahendeid, oskusi, teadmisi kui ka inimressursse. Edukasse kogukonda kaasatakse kõik elanikud, olenemata taustast või oskustest. Igaühel on midagi väärtuslikku panustada ja igaühe panust hinnatakse. Kui liikmed on kaasatud oma kogukonda puudutavate otsuste tegemisse, siis on nad rohkem motiveeritud tegutsema. Kuid kogukond vajab siiski eestvedajaid, kes selle kogukonna kokku tooks, liikmed kaasaks, et kogukond hakkaks üldse toimima. Eestvedajad toovad paratamatult kaasa oma suhtumised ja eelarvamused, mille tõttu ei pruugita kaasata võrdväärselt kõiki inimesi.
See, mis toimib ühes kohas, ei pruugi toimida teises. Seetõttu võib tekkida probleeme kogukonnas, kui välised instantsid suruvad peale mingi lahenduse kui ainuõige. Välised otsustajad peaksid toetama nende algatusi, mitte sundima peale enda omi, kuid bürokraatidel on raske lasta võimu käest. Kogukondade toetamine ja usaldamine on oluline, sest see aitab neil oma sisemist potentsiaali rakendada. Oma tugevusi ja ressursse tundev kogukond suudab leida nutikaid lahendusi ettetulevatele probleemidele ja paremini toime tulla ootamatute kriisidega, nagu looduskatastroofid või majanduslangus. Kui igaühe panust hinnatakse, tunnevad inimesed end väärtustatuna ja on motiveeritud panustama veelgi enam.
Kogukonna arendamine toimib paremini väikestes piirkondades, kus inimesed tunnevad üksteist. Kahjuks on tänapäeval levinud enesekesksed hoiakud ja anonüümne elustiil. Inimesed on kaotanud sideme oma naabruskonnaga ja keskendunud tarbimisele, püüdes leida õnne asjadest. Nad ostavad tooteid ja teenuseid mitte vajadusest, vaid soovidest ajendatuna, olles manipuleerimisele vastuvõtlikud. See probleem ei ole vaid linnades, vaid esineb ka külades, kus traditsioonilised kogukonnad on hääbunud. Sageli inimesed on ükskõiksed, ei märka teisi enda kõrval ning ei hooli, mis nende ümber toimub. See süvendab üksildust ja probleemide laienemist ühiskonnas tervikuna.