Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia
Kodumaine düstoopia. Lähitulevik, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad maailma kiiremini, kui ühiskond jõuab kohaneda, ning annavad valitsejale üha suuremad võimalused inimeste kontrollimiseks ja suunamiseks. Alguses võib see tunduda efektiivse juhtimisena, õigel ajal õiged otsused, andmepõhine valitsemine, aga tegelikult tähendab see süsteemi, kus iga inimese elu on läbipaistev ainult riigi jaoks, samal ajal kui riik ise muutub aina suletumaks. Privaatsus ei ole enam inimõigus, vaid luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kes süsteemist kõrvale jäävad, kui selline võimalus üldse veel eksisteerib. Selles raamatus kirjeldatud ühiskond oli üsnagi tuttav. Mitte otseselt tänapäevane, aga siiski maailm, kuhu ühiskond suundub. Tegelikult oli see ühiskond seal raamatus väga kahvatult välja kirjutatud ja ega see eriti reaalsusest palju ei erinenud. Selles osas autoril fantaasiat nappis. Tulemusena jäi düstoopiline tulevik kahvatuks varjuks ja ebaulmeliseks. Raamatu lõpuosa liikus edasi utoopiasse ja see oli minu jaoks juba pigem ulmeline unenägu. See lahendus jäi ebausutavaks. Samas, kui mul oleks olnud võimalus sinna utoopilisele poolsaarele kolida, siis pigem ma oleksin siiski jäänud kodumaale. Olgu, mingiks ajaks ju oleks võinud puhkama minna, kes ei tahaks vahelduseks keskkonda vahetada ja hingata sisse midagi uut, aga ma ei usu, et need ettevõtjad, kes sinna jõudsid, pikalt sellist jõudeelu viitsisid pidada. Keskealised ettevõtlikud mehed ei ole just see sihtrühm, kes kergesti loobuvad töörutiinist ja saavutustest. Need pigem töötavad ennast segaseks kui viskavad jalad seinale ja kukuvad vaid lõbutsema. Isegi kui neil juba on piisavalt raha, et seda endale lubada. Kui juba on, siis pigem tahab inimene ju rohkem, rohkem mõju, rohkem prestiiži, rohkem tegevust. Passiivne õnn ei rahulda neid, kes on harjunud saavutama. Ja ega see maailm seal nii utoopiliselt õnnelikuks ilma igasuguste reeglite ja seadusteta ju jääda ei saa. Iga kogukond, kui see kasvab ja püsib, vajab mingisugust korrastatust, struktuuri ja kokkuleppeid. Seega mingi aja pärast muutub see ikka mingil määral taas reguleeritud ühiskonnaks, mille eest nad ju sinna põgenesid. Kui loogiliselt edasi mõelda, siis sealne kogukond oleks üsna kiiresti kasvanud uueks süsteemiks, võib-olla küll inimnäolisemaks, kuid siiski süsteemiks.
Üldiselt ei olnud eriti tugev raamat. Palju küsitavust ja kuidagi kunstlik, ei olnud loomulik. Tegelased jäid natuke üheplaaniliseks. Ka ulmelugu võib olla realistlik ja loomulik, eriti selline düstoopiline lugu, kus inimpsühholoogia ja ühiskondlikud protsessid peaksid olema põhjalikult läbi tunnetatud. Plussina peaks märkima, et raamatus olid illustratsioonid. Täiskasvanute raamatutes on neid kahjuks väga harva, justkui oleks visuaalne komponent mõeldud vaid lastele või noortele. Raamatut siiski ei soovita.