Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata
Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.
See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.
Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.
Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada.
Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.
Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976.