etendus: Tsaari mõrsja
teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 28.oktoober 2022
helilooja: Rimski-Korsakov
Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas
Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019
Dirigent: Kaspar Mänd
Lavastaja: Juri Aleksandrov
Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.
Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on
sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises
riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides
aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks
inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises.
Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata
oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle
hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga
ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja
väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle
surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja
abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi
on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud
Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion
Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“
Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks.
Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.