Rottide hirm jõetunnelis

9./54.  Elukas

Autor: Silja Aldudóttir 

Tõlkija: Andry Arro

Kirjastus: Nordur 2024

156lk./ 1547lk./12944lk.

 

See raamat oli nüüd küll üks paras laste õudukas. Tekst isegi mitte niivõrd kui need pildid. Aga ega siis kõik lasteraamatud ei peagi olema roosavahulised. Just need lastaraamatud, mis mõeldud tüdrukutele ja see raamat oli tüdrukute raamat. Peategelaseks tüdruk, mitte elukas, nagu pealkirjast võiks järeldada. Üks üsna üksiklane tüdruk, kes kogeb koolikiusamist. Tüdruk, kes pigem põgeneb oma sisemaailma ja raamatumaailma. Elukas oli ka, aga tema ei tundunud kohe mitte üks raas realistlik tegelane olema ja realistlikult käituma. Suuremas osas siis. Tegelikult mulle tundub, et see on pigem selline raamat, mille lugedes on ühed mõtted ja tunded ja ehk isegi ei tundu väga köitev olema, aga hiljem kisub ikka mõtlema ning kusagilt sisemisest kihist hakkab midagi rohkem köitma ja järele mõtlema panema. Täiskasvanute ja laste maailmade kokkupõrge, asjade paremaks pidamine läbi erinevate ajastute ja arusaamade, laste omavahelised suhted ja kokkupõrked, loodus ja loodushoid, erinevad inimesed ja elukad meie maailmas. Üldiselt mulle pigem see raamat meeldis, kui ainult neid jubedaid joonistusi seal poleks olnud. 

Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv

5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1

Autor: Ali Standish

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak 2024

328lk./843lk./12 240lk.

 

6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025

320lk./1163lk./12 560lk.

 

Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)

Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 

 

Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Aegumatu lasteulme raamat

20./175. Pan Kleksi akadeemia

Autor: Jan Brzechwa

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Illustreerija: Jan Marcin Szancer

Kirjastus: Tänapäev 2020

150lk./4079lk./29580lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. Hea, et keegi soovitas ka lasteulmet, sest nii sain ühe lapsepõlve puudujäägi likvideeritud. Kuigi see raamat oli eesti keeles juba minu lapsepõlves olemas, siis ma sellega kokku ei põrganud. Hiljem olen küll palju kuulnud/lugenud, et selline raamat on olemas ja lugemine plaanigi võetud, aga ei ole kuidagi jõudnud lugemiseni. Nüüd hea põhjus see läbi lugeda. Samas võib olla ma hetkel nautisin isegi seda raamatut rohkem kui ma oleks osanud seda teha lapsena. Seikluslik ja muinasjutulik lugu koolist. Koolist, kus käisid ainult A tähega algavate nimedega poisid. Ja seal juhtus ikka palju, vahel sattusid lapsed ka erinevatesse muinasjuttudesse, mis asusid nende kooli müüri taga. Selline reaalsuse ja müstika, reaalsuse ja fantastika segu raamatud mulle meeldivad ja nautisin seda lugemist täiega. 

Tehisintellekt joonistas täiesti ise pildi, andsin ette vaid raamatu pealkirja ilma igasuguste kommentaarideta. Järelikult väga popp raamat, isegi AI on seda lugenud, või noh vähemalt kuulnud sellest, lugedes oleks ehk veidi täpsem pilt olnud.

Mis on piiriks oma lapse kaitsmisel kiusaja eest?

14./134. Paari kättemaks

Autor: Daniel Hurst

Tõlkija: Ülle Jälle

Kirjastus: Ersen 2024

216lk./2422lk./22734lk.

Vahel satuvad iseenesest mõned raamatud kätte, ilma et oleks plaan neid lugeda või keegi soovitaks. Juhtus, et oli vaja tunnike aega parajaks teha kedagi oodates ning kõige paremaks kohaks selleks oli rahvusraamatukogu. Uudiskirjanduse riiulit uurides nägin kohe seda raamatut, vaatasin, et koolikiusamisest ja panin tagasi. Kui olin kõik läbi vaadanud, siis võtsin uuesti kätte - no ikka põnevik on, mitte ainult kiusamine, no vaatame - hakkasin kohapeal lugema, siis tuli see minuga koju kaasa ja samal õhtul sai kohe ka lõpuni loetud. Raamat aga kummitab mind siiani. Mitte selle pärast, et väga hästi oleks kirjutatud, aga teema oli sedavõrd mõtlemapanev. Eriti kui sul on laps (olenemata tema hetke vanusest). Võib-olla oled ka mingil hetkel (kooli)kiusamisega kokkupuutunud. Tänapäeval räägitakse sellest üsna palju, nii, et kujutage ette, et teil on laps, kes tuleb koju ja te saate aru, et keegi on teda kiusama hakanud, füüsiliselt kiusama. Ja te teate, et see kiusaja ei ole algaja, tal on varemgi ohvreid olnud ning selletõttu on ta ka kooli vahetanud ja hetkel käib teie lapsega koos ühes koolis. Ja nüüd on ta teie lapse oma sihtpunktiks valinud, kelle kallal oma võimu näidata. Mida te teete, mida ette võtate, kui kaugele olete valmis minema, et oma last tema käest päästa? Kas on veel mingit muud võimalust kui kättemaks? Ja kui ei, siis mis oleks sedavõrd mõjus, et oma laps päästa? Väga psühholoogiline põnevik, paneb tihti mõtlema ja võrdlema endaga oma peas. Raamatut on raske käest panna, aga samas ongi ühe päeva lugemise maht tal. Lõpp läks küll minu jaoks usutamatuks, aga sain aru, et kirjanikul oli ju vaja kuidagi see serveerida, et tõde välja tuleks. Tavalistes kriminullides saab lõpuks detektiiv kokku kutsuda kõik ühte ruumi ning siis loo ja tegelaste tegevuse üksipulki lahti rääkida, selles loos seda võimalust ei olnud, seega kirjanik pidi leidma mingi muu lahenduse, aga kas kõige usutavama, see on iseasi. Psühholoogiliste põnevike austajatele soovitan lugeda, aga lahendusena koolikiusamistele kindlasti mitte.

Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal

11./131. Eesti kooli ajalugu

Sari: Tartu Üliõpilaskonna toimetised 5
Autor: Peeter Põld

Kirjastus: Akadeemiline Kooperatiiv 1933

164lk./1480lk./21792lk.

Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad

Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.

Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.  

Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"

 

Kas mõistusel on piirid või mahub sinna lõpmatus?

27./120. Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta

Autor: Jo Boaler

Tõlkija: Raul Kilgas

Kirjastus: AS Äripäev 2021

240lk./4371lk./20312lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #6 (populaarteadus)

Raamat sai loetud küll mai viimastel tundidel, kuid kohe postitust tegema ei suutnud hakata.  Eelmisel aastal lugesin üsna mitmeid aju ja mõistusega seotud raamatuid ja seetõttu kohati tundus see raamat juba tuttavana. Oi, sellest ma juba lugesin, jah, see tundub küll nii olema! Sellised mõtted tekkisid tihti keset lugemist. Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Raamat oli suures osas keskendunud matemaatika õppimisele, aga selgitas, et seda on võimalik üldistada ka näiteks kunstile ja muusikale. No matemaatika osas ma võin nõustuda, aga kunsti ja muusika osas siiski mitte. Jah, kuidagi võid sa ju need asjad ka ära õppida, aga no tippmuusikuks sa ikka kuidagi ei saa kui sul täielikult puudub muusikaline kuulmine ja rütmitunne. Võid ju neid ka õppida ja neis paremaks muutuda, aga mitte tipptasemel. Hetkel oskab tehisintellekt igatahes minust hulga paremini muusikat kirjutada, laulda ja joonistada. Seega ma endiselt ei kipu selles valdkonnas tema ega kunstnike-heliloojate-lauljatega võistlema. Matemaatika oli mul koolis alati väga kerge kuni gümnaasiumi lõpuosani. Siis õpetaja kasutas gümnaasiumi õpiku asemel ülikooli ülesande raamatut ja matemaatika ei olnud enam midagi, mis oleks tulnud ilma vaeva nägemata, pingutamata. Mul tuli piir ette ja kahjuks ei osanud siis keegi panna mind mõistma, et mõistusel ei ole piire, mõistus areneb edasi vaid pingutades. Uuringud näitavad, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. Ma arvan, et mul otseselt ei aktiveerunud hirmukeskus, pigem ütleks, et see oli tülgastuskeskus. Ei olnud piisavalt huvi enam, korraga oli matemaatikat liiga palju ja liiga rasket, ei viitsinud pingutada piisavalt. Aga see muutis minu elu, sest kui enne gümnaasiumit oli huvi minna matemaatikat edasi õppima, siis tänu gümnaasiumi aegsele matemaatikaõpetajale läksin matemaatikast hästi kauget asja proovima õppida ja kukkusin läbi. Raamat aga lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime. Kahjuks mina neid võluvõtmeid omal ajal ei tundnud ja ka paljude meesõpetajate endi suhtumine oli, et osade õpilaste pea reaalaineid ei võta ja no nende hulka kuuluvad 100% tüdrukud, või vähemalt 99%. Mäletan siiani oma esimest füüsikaõpetajat, kes kohe esimesele tunnil tegi selgeks, et tema aines tüdrukutel pole võimalustki üle nelja ja kuidas ta siis esimese veerandi hindeid välja pannes (siis tohtis seda veel teha avalikult terve klassi ees) pidi oma sõnu sööma, sest ta pidi mulle hinnet pannes ütlema: "Siin ei ole midagi teha, viis" kuna mul ei olnud veerandi jooksul ühtegi teist hinnet. Edaspidi muidugi ta enam nii lahke ei olnud või siis ma enam nii väga ei viitsinud pingutada õppimisega. Raamatus on küllalt palju just selliseid minuga sarnaseid näiteid, kus meesõpetajad või õppejõud viivadki naistudengid sinnani, et need lahkuvad koolist või tugevamad saavutavad oma eesmärgi peale seda, kui on saanud kelleltki tuge, et nad on võimelised ikkagi, neil on potentsiaali. Raamat on väga huvitav ja soovitan lugeda või anda lugeda oma teismelistele/üliõpilastele, kellel on raskused ning kes ütlevad, et nende pea ei võta ja tahavad midagi katki jätta.

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956

Autor: Aare Laanemäe

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Digiõppe digihüpe

 2./66. Digipöörane kool 

 Autor Ilmar Tomusk 

 Kirjastus Tammerraamat 2019

174lk./470lk./14108lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse aprill: Ristsõna vastus  (Käime koolis)

See raamat on esmakordselt ilmunud aastal 2015 kui keegi veel isegi oma õudusunenägudes ei osanud näha, et tegelikult lähebki mõne aasta pärast digiõpe lahti ning lapsed klassiruumi ei pääsegi tavaõpet tegema. Ma arvan, et need, kes seda raamatut lugesid siis ja kes loevad nüüd, loevad seda hoopis erinevalt. Pakun et nüüdseks pole see raamat enam sugugi nii humoorikas kui võis tunduda toona sest digiõpe on muutunud meie igapäevaseks eluks ja kogemuseks. Kõik digiõppe probleemid ja edukused on nüüdseks kõikides koolides oma nahal ja ekraanidel läbi elatud, mitte ainult raamatu koolis. Raamat oli väga realistlik ja lastepärane ning veidi pöörane. Aga raamat oli ka õpetlik, samas mitte otseselt moraali lugev. Usun, et lastele jääb sedasi paremini meelde internetiohud. 

Välismaa ärimehed leiavad kooli arvutiklassist ürgvanad arvutid, mis viiakse Jaapani arvutimuuseumi. Vastutasuks saab kool kõige kaasaegsema digikooli sisustuse. Pikemalt mõtlemata hakkab direktor Margus Metsavaht koolis täielikku digiõpet korraldama. Esimese klassi lapsed saavad tavalise aabitsa asemel tahvelarvuti koos digitaalse aabitsaga, vanemates klassides loobutakse vihikutest ja raamatutest ning kogu õppetöö hakkab käima ainult arvuti ja interneti abil. Direktor, kes ennast digimaailmas veel päris kindlalt ei tunne, teeb endale Facebooki konto. Koolijuht on digipöördest vaimustuses ja õpilased on rahul, sest internet on lausa põhjatu tarkuseallikas.