Eesti raha läbi ajaloo

2./261. Eesti raha margast kroonini

Kujundaja:  Urmas Raidma

Kirjastus: Eesti Panga Muuseum 2017

49lk./174lk./45332lk.

Eesti ajaloo väljakutse november:  Eesti raha ja ärimehed

Loetud digarist e-raamatuna. Täitsa tasuta seal kättesaadav, kel huvi võib lugeda ja erinevaid Eestis käibel olnud rahatähti uudistada. Olen küll Eesti Panga muuseumis käinud ja seal erinevaid näinud, aga sellegi poolest suur hulk rahatähti olid täiesti võõrad, nagu oleksin esmakordselt näinud. Samas paari rahatähe/mündi juures oli hea mõelda, et see on meil omal kodus olemas, esivanemad on säilitanud need läbi pika nõukogude aja. Millest siis raamatukeses oli juttu? Eks ikka rahast, selle saamisloost, tegijatest ja palju pilte müntidest ning paberrahast.

Eesti ajalugu on olnud väga kirju ja siin on käibinud erakordselt palju vääringuid. Ent omavääringuid on meil olnud kõigest kolm: mark, mis tähistas meie iseolemise algust; kroon, mis oli ringluses kuni 1940. aastani; teine kroon, mis tuli käibele 1992. aastal. Eesti Pank asutati 24. veebruaril 1919. Tema peaülesandeks sai raharingluse korraldamine ja selleks anti talle pangatähtede käibele laskmise ainuõigus. Esimese oma rahana võeti samal aastal kasutusele mark. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Kehtestati uus vääring – kroon, mis vastas 100 margale. Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928 ka igapäevastes tehingutes. Kroonid jäid lühikeseks ajaks käibele ka pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris. Iseseisva Eesti oma raha kuulutati kehtetuks 25. märtsil 1941. Välja arvatud Teise maailmasõja aastad 1941–1944, mil Eestis kehtisid nii Saksa okupatsioonimargad kui ka NSVL-i rublad-tšervoonetsid, käibis meil kuni 1991. aastani ametlikult vaid Nõukogude raha.  1987. aastal, kui Eesti oli teel taasiseseisvuse poole, oli õhus mõte oma rahast ning kaks aastat hiljem võetigi ametlikult kurss oma rahale. 1. jaanuaril 1990 taasasutati Eesti Pank. Rahareformi komitee 17. juuni 1992. aasta dekreedi „Rahareformi läbiviimisest” kohaselt sai alates kella neljast sama aasta 20. juuni hommikul ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon. Kuni Eestis võeti kasutusele 01.jaanuaril 2011. aastal euro, millel on ka oma kujundusega sendid.

Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks.