 |
| Fotod: Siim Vahur VATteater |
Etendus: Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud
Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.
Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.
Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.
Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.
Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.
Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.
1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"
Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja
Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli.