Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat
Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte.