Isiklik väljakutse: Luuleviis mai
Kiri maailmale sisaldab valiku ameerika metafüüsilise luule suurkuju, alles 20. sajandil laialdase tunnustuse võitnud luuletaja Emily Dickinsoni (1830-1886) loomingust. Eluajal ilmus temalt vaid 7 luuletust, kuid 1955.aastal anti välja tema luule kogumik, kus oli 1755 tema luuletust. See on üsna tüüpiline, et kes on oma ajast ees oma loomingiga, see saab kuulsaks alles hulk aega peale oma surma. Minu jaoks oli luuletustes liiga palju surma ja raskuse teemat.
Kuuvalge õhtulaul on Juhan Paju luulelooming läbi aastakümnete. Vägagi erineva looming võrreldes tema kriminaalromaanidega. Kuigi mulle meeldisid mõlemad. Ja tuli mõte, et peaks ikka need Haapsalu krimkad millalgi taas järjest läbi lugema.
Luuletaja neljas kogu Uneskõndija on kammerlik, sisekaemuslik, katse tungida reaalse ja irreaalse piirimaale.Mulle meeldis see kogu kõige vähem.
Valimik maailmakuulsa prantsuse kirjaniku, eeskätt aga Euroopa
valmikirjanduse suurkuju Jean de La Fontaine'i (1621-1695) loomingust. Valmid olid varasemast tuttavad, aga mulle need meeldisid. Aisopose lugu oli proosas ja mulle tundmatu. Samas kui palju seal tegelikku lugu oli, sest ega keegi täpselt ei tea tema elulugu. Loo juurde oli ka ära märgitud, et mõned faktid ei ole kooskõlas ajalooga, just sel ajal elanud valitsejate nimedega. Aga huvitav lugemine oli ikkagi.
«Öö valgus» on 1950. a. sündinud autori kolmas raamat, ühtlasi teine luulekogu. See seisab koos elu- ja kujutlusmaastikest, millest õhkub rõõmu olevast ning äraigatsust. Taas üks luulekogu, mis päris hästi minu maitsega kokku ei läinud.
Seekordsest lugemisest said mu lemmikuteks Juhan Paju luuletused ja Jean de La Fontaine'i valmid.