Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest.