Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #6 (populaarkirjandus)
Esmalt lugedes raamatu pealkirja mõtlesin, et ohoo kas jälle mõni uhuuteadlane kirjutab imevetest, mis kõiki ja kõige ravib. Aga ei, raamatu autoriks osutus keemik, Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogilise Instituudi) õppejõud, teaduskonna dekaan, professor ja raamatu kirjutamise ajal emeriitprofessor. Hergi Kariku (1929-2012) sulest on ilmunud mitmeid keemia alaseid raamatuid.
Asusin siis lugema ja teine mõte tuli, et kuidas ikka erineb "hea õpetaja" staatus kooliõpilase ja hilisema täiskasvanu vaates. Keskkooli aja keemiaõpetaja oli hea õpetaja, st. meie ei seganud teda ja tema ei seganud meid. Vähemalt enamuse ajast. Minu puhul väljendus koolikotti pakkides keemia tund seda, et tuli juturaamat kotti pakkida. Kas keemia raamat ja vihik ka said, see polnud enam üldiselt oluline. Hinde saamiseks oli igas tunnis mõned õpilased, kes said teha eelmise tunni materjali peale tunnikontrolli ja lahendada mingeid ülesandeid. Oli võimalik minna vabatahtlikult või siis juba said ise aru, millal järg sinu kätte hakkab jõudma. Seega igaks tunniks õppima ei pidanud. Millegi pärast mulle tundub, et igatahes vett käsitleva tunni kohta ma vastamas ei ole käinud. Tegelikult kui ausalt tunnistada, siis ega ma sellest keemiast üldse eriti midagi ei mäleta. Juturaamatud olid hulga põnevamad. Seega lugema asudes oli korra juba mõte, et ei, see raamat ei ole nüüd küll mulle, sest mu olematud keemiaalased teadmised ei abista raamatu lugemisel. Kohati tõesti jäigi mulle selle raamatu lugemisel tekst sama arusaamatuks kui ma oleks seda hiina keeles lugenud. Kuid siis enne kui ma lõpliku loobumise oleks teostanud (no ma ei oska ikka raamatuid pooleli jätta kuidagi), läks asi põnevaks ja huvitavamaks ja ma hakkasin asjadest üha rohkem aru saama. Ei, mitte mu keemia alased teadmised ei muutunud korraga hulga paremateks, vaid autor jõudiski nende igasuguste hämmastavate vete juurde. Ja need olid nüüd kirjutatud ka lihtinimesele enamvähem arusaadavas keeles. Et millal ja kus ja kuidas need avastati. Mida need endast kujutavad. Miks need on keemikute jaoks huvitavad ja hämmastavad. Kes tõsiteadlastest on neid uurinud ja mis tulemusi saavutanud. Mida väidetakse nende vete raviomaduste kohta ja kui palju sellest on ka teaduslikult ära tõestatud. Ja mida vastupidist oskavad teadlased selle kohta öelda. Sageli pidi autor siiski tõdema: efekt on küll avastatud, kuid probleem on täpisteaduslikult läbi töötlemata. Nii mõnedki järeldused ja katsetulemused on siin ebaselged ja põhjendused pole piisavad. Millistest hämmastavatest imevetest siis oli juttu siin raamatus: kerge vesi, raske vesi, üliraske vesi, nullvesi, hõbevesi, kuldvesi, vaskvesi, magnetvesi, eluvesi, surmavesi, eritingimustel aktiveeritud vesi, degaseeritud vesi, ülivoolav vesi, o-vitamiin, jäävesi, Nariwa imevesi. Mõnest veest olin kuulnud, enamikest mitte või siis polnud aimu, mis selle nime taga täpselt on. Paljud vee omadused on ebaharilikud. Nüüdisajal tuntakse enam kui 40
anomaalset vee omadust, millest mõnigi ei tundu tõepärane, näiteks
Mpemba efekt, mille kohaselt soe vesi jäätub kiiremini kui külm vesi.
Ent ometi on see nii. Ja huvitav oli teada saada, kes oli see Mpemba, kes selle efekti avastas (oh ei see polnud üldse kuulus teadlane vaid lihtne koolipoiss). Ma sain jupp maad targemaks kuigi sama palju jäi ka segaseks. Seega pigem ikka soovitaks vaid sellisele lugemisemasohhistile või siis heade keemiateadmiste ja huviga inimesele. Ainus, mis raamatust läbi kuvas oli, et autori viljakad uurimisaastad olid jäänud nõukaaega ja seega allikad, mida ta kasutas, olid väga suures määras just kaldu venekeelse koolkonna poole.