Saja aasta vanune krimilugu

3./33. Roheline kütt

Autor: Edgar Wallace

Tõlkija:  nimetu

Kirjastus: Kuldsulg 2003

158lk./906lk./8521lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 aprill:  Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja.

No see mingi maja osutus Garre rüütlilossiks, kus üks roheline mees kummitamas käib. Ameerika miljonär on Inglismaale elama kolinud ja ostnud endale iidse Garre rüütlilossi. Ta elab seal tagasitõmbunult, salapärase erakuna. Ootamatult hakkab lossis kummitama Roheline Kütt - vanasti ümbrust hirmul hoidnud lossivaim, keda vahepeal pole aastasadu nähtud. Toimuvad mõistatuslikud mõrvad, neid kutsutakse lahendama Scotland Yard. Päevavalgele ilmuvad minevikuvarjud. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1923 ja eesti keeles viis aastat hiljem. Saan aru, et selles raamatus on kasutatud esimese eesti keelse raamatu tõlget. Seetõttu on raamatu stiilist tunda, et tegu saja aasta taguse looga.

Üks läbivaid motiive on õiguse ja õigluse otsing. Roheline kütt justkui kehastab õiglust, mis tegutseb väljaspool seadusi. Siin võib märgata sarnasusi Robini Hoodi legendiga. Lisaks käsitletakse usaldamatust, võimu kuritarvitamist ja seda, kuidas varjatud minevik võib inimest kummitada ka aastakümnete pärast. Tehtud tasumata kurjuse eest ei õnnestu põgeneda ei ajas ega ruumis. „Roheline kütt“ on näide klassikalisest 20. sajandi alguse inglise kriminaalromaanist, milles on nii müsteeriumi kui ka seiklusromaani. See ei ole ainult detektiivilugu, vaid ka mõistatuslugu, kus iga tegelane võib olla süüdi ja iga vihje viib järjest sügavamale intriigide võrku. See sobib neile, keda köidavad gooti elemendid, salapärased lossid ja kummituslikud lood, kuid kes soovivad nende taga näha siiski inimlikke motiive ja selgitusi. Pinget pakkuv kuid samas mitte ülemäära vägivaldne või, laipu ikka on omajagu, aga pole verd ja soolikaid nagu viimase aja paljudes krimiromaanides. Loetav, aga peab arvestama sellega, et tegemist saja aastase looga, mis ei pruugi tänapäevasele inimesele enam nii kaasahaarav olla, samas ei ole tegemist ka otseselt ajaloolise krimigi vaid ainult ajaloolise taustaga tänapäeva lugejale. 

Edgar Wallace raamatuid on mul kodus üksjagu, sest mul õnnestus sattuda Haapsalu raamatukogust väljavisatud ja tasuta jagatavate raamatute riiuli juurde ükskord, kui nad olid teinud just puhastuse W tähega kirjanike raamatute hulgas.

Kas õuduskirjanduse lugemisel peab hakkama õudne?

3./27. Dracula külaline

Sari: Ulmeguru ulmesari 

Autorid: Ambrose Bierce, Robert Louis Stevenson, H. G. Wells, Artur Machen, Jack London, Arthur Conan Doyle, Lafcadio Hearn, F. Marion Crawford, John Buchan, Algernon Blackwood, E. F. Benson, William Hope Hogdson, Bram Stoker, Henry S. Whitehead, H. P. Lovecraft.

Tõlkija: Silver Sära

Kirjastus: MTÜ Gururaamat 2025

380lk./ 916lk./6997lk.

Lugemise väljakutse 2025: 52. Paljutõotav pealkiri

Tänan Ulmeguru Jüri Kallast, et võitsin selle raamatu loosiga omale. 

Dracula on kõigile tuttav tegelane, ka neile, kes pole kunagi raamat Bram Stokeri lugenud. Kui temaga tegemist, siis järelikult õudusjutt. Õudusjutt - järelikult peab olema ju õudne! No ei hakka õudne, kohe üldse ei hakka, ehk mõne jutu juures veidi kõhe, aga mitte õudne. Ja siis jõudsin looni, mis mulle selles raamatus tegelikult isegi kõige rohkem meeldis - järelsõnani. Ja ma sain aru, mis mul viga on, seal oli just räägitud täpselt minust. Miks ma ootan, et oleks õudne ja miks ma pärast taas tõden, et ei olnud ju. Psühholoogiliselt harjub aju ehmatavate või häirivate elementidega ning need ei tekita enam tugevat emotsionaalset reaktsiooni kui on piisavalt palju õuduslugusid elu jooksul loetud. Pole lihtsalt enam seda lugemisnärvi, mida näitab ka see, kui veriseid krimisid inimene loeb ja ma eelistan juba ikka neid verisemaid. Pealegi on minu arust väga hästi öeldud juba eessõnas: "Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.". Kui tekst ei aktiveeri lugeja kujutlusvõimet piisavalt, jääb hirmureaktsioon nõrgaks. Kuna mina ei ole tegelane seal loos ja õudusjutte lugedes ma jään alati kuidagi aknast sisse piilujaks, mitte ei lähe täiesti loosse sisse, siis ei saagi mul ju õudne hakata. Need lood, kus ma suudan veidi enam loos sees olla, tunnetada lugu, need on just need, mis tekitavad veidi kõhedust. Selletõttu ma tunnetan ka kõige õudsamatena just reaalelu kirjeldavaid raamatuid, sest ma suudan neid piisavalt jubedalt ettekujutada, neisse siseneda. Aga neid õudusjutte ma võtan oma peas kui väljamõeldud üleloomulikke lugusid ja seega ma jään neist lugudest ka väljapoole. Pealegi loen ma oma turvalises keskkonnas tänu millele on turvatunne suurem ja hirmureaktsioon nõrgem, pealegi enamus lugusid ei haaku minu isiklike hirmude ja foobiatega, mistõttu jääb ka mõju nõrgemaks. Tänu sellele raamatule ma sain nüüd need asjad paika ja ehk edaspidi oskan ka õuduslugusid paremini nautida, neisse sisse minna, mitte jääda kõõluma lävepaku taha. 

Selles raamatus oli tegelikult üks lugu, millesse ma juba enamvähem sisse vupsatasin ja üsna hästi tunnetasin ning see oli ka lugu, mis tekitas kõige enam kõhedust. Päris õudust mitte, sest ma siiski jäin oma turvalisse keskkonda ja vaid varbad ja näpud ületasid selle maagilise piiri ning puutusid hüljatud õuduslaeva kusagil kaugel ookeanil. Tegemist oli siis looga William Hope Hogdsonilt "Hüljatud laev". Teine lugu, mis mulle rohkem sobis oli Ambrose Bierce "Kummitusmaja", seda suutsin ka oma vaimusilmas rohkem ettekujutada realistlikumalt, st. õudsamalt. Aga no ei ole mul võimalik kõikidesse lugudesse sisseminna tegelase kingades. Midagi ei ole teha, kui tegelane on lihtsalt niivõrd ohmu. Kui ikka mitmed inimesed räägivad ja keelavad vampiiri lossi minna, tegelane ise ka saab aru, et tegemist on vampiiriga, siis ta ikka läheb lihtsameelselt sinna ja siis loodab, et keegi ta nüüd ära päästab, mingi ülim ime. No ei suuda mina sellise jäärapäise isiku kingadesse astuda, ma oleks ammu sealt kadunud nagu tuul. 

Üldsiselt oli aga hea raamat, mulle sellised klassikalised vanemad õuduslood meeldivad rohkem kui mingid tehnoloogilised uuemad lood. Ja nüüd ma tean, et õuduskirjanduse nautimine ei eelda tingimata hirmutunnet, vaid võib võtta kui meelelahutust või põnevuslugusid. Seega loen ja naudin neid ka edaspidi ilma otsese õudustundeta.

Ajalooline põnevik, gooti õudusromaan või romantiline armastuslugu?

2./26. Kuningas Stahhi ajujaht

Sari: Mirabilia  

Autor: Vladimir Karatkevitš

Tõlkija: Laine Soe

Kirjastus: Eesti Raamat 1983

192lk./536lk./6617lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Lauri kirjutas: "Kellele ajalooline põnevik, on isegi mingeid ajaloolise kriminulli sugemeid, kellele aga sünge stiilipuhas gooti õudusromaan kummitavate mõisade, hirmuäratavate üleloomulike sajanditetaguste kättemaksjate ja piinatud mõisapreilidega, taustaks Valgevene/Poola maa-aadli allakäik kuskil XIX sajandi lõpus.". Minu jaoks ei olnud see hetkel kumbki. Hoopis üks ajalooline armastuslugu Valgevene maamõisast, mõisapreili ja tudengi armumise lugu taustaks maa-aadli allakäik ja ikka need igavesed rahaahnus ja kättemaksuiha. Seega, saab sellest raamatust väga mitmeid asju välja lugeda olenevalt lugejast. Judinaid see lugu mulle peale ei ajanud ja lugemine läks üsna vaevaliselt. No ei olnud kohe minu raamat. Ajalooline taust oli seal kõige huvitavam, sest mul polnud aimugi Valgevene aadelkonnast ja mis seal aladel on üldse kunagi toimunud. See kummitava ajujahi seltskond võis ju kohalikule mõisapreilile hirmu nahka ajada, aga ma olin täitsa kindel algusest peale, et mingeid kummitusi seal nüüd küll mängus ei ole. Ei tundunud sedasorti raamat olema. Pigem ikka selline lugu, kus vapper prints päästab kurja lohe käest õrna printsessi ja nad elavad õnnelikult edasi kuni nad surnud ei ole. Surnuid ikka jagus omajagu sellesse raamatusse ja ikka oli inimkäsi selles süüdi, et nad elu jätsid, mitte müütilised olendid ega kummitused. Nüüd on see raamat igatahes lõpuks loetud (peale 40+ aastat oma järjekorra ootamist riiulis) ja saab võimaluse mõne tasuta riiuli kaudu kellegi teise riiulisse liikuda. Lauri soovitustest on mul varasemalt vaid üks raamat loetud (Jaam üksteist), aga lisaks loetud ajujahile on veel üks raamat, mis kodus olemas. Kui ma 28.veebruaril oma raamaturiiulit vaatasin, siis jäi see raamat silma ja mõtlesin, et keegi võiks seda soovitada, saaks lugemata raamatute riiulisse tükk maad tühja ruumi juurde...

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka.