Väga köitev arstiromaan

 

12./147. Tsitadell

Autor: Archibald Joseph Cronin

Tõlkija: Mati Soomre

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

352lk./2692lk./30470lk.

Lugemise väljakutse: 6. Raamat, mis ilmus aastal, kui su laps sündis

Täiesti ilmetu välimusega raamat, ma isegi ei mäleta kuidas see üldse minu riiulisse on sattunud. Aga nüüd kui oli vaja leida siia teemasse raamatut, siis see oli ainus sellel aastal trükitud raamat mu riiulis. Seega läks käiku.

Inglise romaanikirjaniku A. J. Cronini (1896-1981) tähtteos, mille tegevus toimub eelmise sajandi 20-ndate aastate Inglismaal. Peategelane on noor arst Andrew Manson, kelle tõusu, langust ja armastuslugu kujutatakse autorile omases paeluvas stiilis. Lugu oli tõesti paeluv. Väga hästi kirjutatud. Elasid täiesti sisse ja vahel vaid tõmbasid paralleele saja aasta taguse arstiabi ja tänapäevase vahele. Tegevust raamatus jätkub pikemaks, saab peategelase tõusud ja mõõnad ning võitlused kõik läbi elada. See raamat vääriks küll palju ilmekamat kaant. Kellele sellised psühholoogilised romaanid meeldivad, neile soovitan väga. Ja saja aasta tagusest meditsiinisüsteemist Inglismaal saab ka ühte ja teist teada, lisaks inimeste eluolust tol ajal.

Mõrvaklubi

 

11./146. Neljas juuli

Sari: Naiste mõrvaklubi #4

Autorid: James Patterson, Maxine Paetro

Tõlkija: Ketlin Tamm

Kirjastus: Ersen 2005

368lk./2340lk./30118lk.

Lugemise väljakutse: 17. Raamat, millel on mitu autorit

Ma pole eelmisi selle sarja raamatuid lugenud, aga üldse ei seganud. Korra jäi mõte, et huvitav, mis siis selle ühe naisega juhtus, aga see oli ka kõik. Täiesti iseseisev lugu oma kurjategijate ja uurijatega. Tegelikult sisaldas paralleelselt kahte lugu, mis peategelasega seotud. Mingil määral olid ka omavahel seotud. Hariliku arreteerimise käigus hukkub teismeline tütarlaps ja leitnant Lindsay Boxer peab kaitsma ennast süüdistuste eest, mis tembeldavad ta jõhkardist politseinikuks. Lindsay on sunnitud oma töökoha ning vaimse tervise nimel võitlema. Kohtuprotsessi algust oodates põgeneb Lindsay imeilusa Half Moon Bay väikelinna rahu keskele, kuid kohapeal selgub, et pealtnäha rahulik asula kubiseb seletamatutest mõrvadest. Lindsay leiab seose praeguste tapmiste ning oma kunagise mõrvajuhtumi vahel, mis jäi tookord lahendamata ja on teda tänapäevani kummitanud. No ei ole kellelgi raske ära arvata, et ta lahendab need mõrvad. Tegelikult oli lõpp üpriski ootamatu tegelaste suhtes, kuigi motiivi osas ma juba midagi sellist kahtlustasingi. Kiire lugemine ülilühikesed peatükid, seega muudkui keera lehti. Lugeda võis ja põnevust mingil määral oli ka, aga mitte just hiilgav kriminull, selline keskmine, aga kiireks uneeelseks lõõgastuseks täiesti kõlbulik.

Tütarlaps ja tenor

Fotod: Facebook Jose Curo lehelt

 

etendus: Tütarlaps kuldsest läänest

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.november 2022

helilooja: Giacomo Puccini

Maailmaesiettekanne 10. detsembril 1910 Metropolitan Opera

Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Jose Cura

Osades: Jose Cura, Olga Mykytenko, Rauno Elp, Mehis Tiits, Märt Jakobson, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Mart Madiste, Janari Jorro, Aare Kodasma, Yixuan Wang jt. 

Viimane selle ooperi etendus Estonias ja selleks puhuks oli kohale sõitnud lavastaja, maailmakuulus tenor Argentiinast, kes laulis ise ka ühte peaosa. Kullakaevurite ja vaesuse lugu. 

Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu. 

Etendus oli hea, aga midagi oleks nagu veel tahtnud... seda just libreto ja muusika seisukohast, mitte lauljate. Algus oli ka liiga pikaks venitatud, polegi harjunud, et näitlejad/lauljad tegutsevad ooperilaval minuteid ilma mingi muusika või laulmiseta. 

Jose Cura oli muidugi väga tasemel, kuigi roll mu arust oleks eeldanud veidi nooremat osatäitjat. Ja need emotsioonid, mis teda lõpus valdasid. Igatahes hea etendus ja kahjuks ei saa enam soovitada. 

 

10./145. Attolia kuninganna

Sari Kuninganna varas #2

Autor Megan Whalen Turner

Tõlkinud Eva Luts

Kirjastus Fantaasia 2017

300lk./1972lk./29750lk.

Noortekirjanduse väljakutse: Fantaasiaromaan noortele

Tegelikult on see mitte ainult noortele, kõlbab lugeda ka vanematel. Esteris on märksõnade all noorsookirjandus ja fantaasiaromaanid, nii, et täiesti sobilik siia teemasse. Selle sarja esimese raamatu lugesin juba kaks aastat tagasi. Sedavõrd meeldis, et raamaturiiulis on ootel kõik sama sarja järgnevad osad, aga kuidagi ei ole õnnestunud lugemisse sokutada, pole haakunud teemadega, mida olen selles suures hulgas väljakutsetes, mille endale olen võtnud, kokku haakunud. Nüüd siis järgmine osa loetud ja ehk ikka jõuan kunagi järgmise nelja osani ka.

Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas ei suuda kolm väikest kuningriiki kokku leppida, et astuda vastu suurele impeeriumile, mis ähvardab neid kõiki alla neelata. Nende riikide valitsejad, kelleks on kaks verinoort kuningannat ja üks väiklane ja ahne kuningas, sõltuvad äärmiselt oma nõuandjatest, kes on mõnel lihtsalt kavalad või targad, mõnel aga manipuleerivamad ja hämaramate eesmärkidega.

Võtmetegelane on jälle Eddise kuninganna varas Eugenides., kellel paraku selles osas kõik ideaalselt ei lähe, aga loo jaoks on seda muidugi vaja. Ideaalne elu kõigile ühes fantaasiaromaanis - no see oleks alles igav raamat ma arvan. Raamatus saame tuttavamaks Attolia kuningannaga, kelle kohta lugeja muudab arvamust (ok, ka kaastegelased raamatus) jõudes raamatuga lõpupoole. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul paistab. Aga ka see on tüüpiline ühe fantaasiajutu või põneviku juures. Ja paebki nii olema, et huvitav oleks. Lugu läks küll teises raamatus sujuvalt edasi, aga samas oli sedavõrd kompaktne oma alguse ja lõpuga, et võis lugeda nagu eraldi raamatut, ei tekkinud tunnet, et appi, ma nüüd seda detaili ei mäleta kahe aasta tagusest lugemisest või ma ei saa rahu enne kui olen järge lugema hakanud, ei tohi nii põneva koha peal pooleli jätta... Kokkuvõtteks võib öelda, et ladusalt loetav, piisavalt põnevust, piisavalt keerdkäike, osalt selliseid, mida lugeja ei oska oodata ja tegelikult ikka tahaks kangesti teada, mis nüüd edasi saab... Palun mõnesse väljakutsesse nüüd sobivaid teemasid...

Eestlased ja soomlased laulsid vägevalt Saksa reekviemi

Kontsert: Saksa reekviem

Esineja: Tallinna Kammerkoor, Lõuna-Karjala klassikakoor, Johanna Nylund, Kristian Lindroos

Dirigent: Toomas Kapten

Kus: Jaani kirik, Tallinn

Osaletud: 19.november 2022

Kavas: Johannes Brahms "Saksa reekviem"

Tutvustusest:

Kooriklassika üks tähtteoseid - Johannes Brahmsi Saksa reekviem - valmis 1868 aastal, mil helilooja oli 34-aastane. See on sügavalt läbitunnetatud muusika surmast, leinast, lootusest ja lohutusest.

Missa traditsiooniliste ladinakeelsete osade asemel valis Brahms reekviemile tekstid oma emakeeles, saksakeelsest Lutheri piiblist. Brahms soovis luua eelkõige humanistlikku teost meie elust siin maa peal ja nõnda sai sellest reekviem pigem leinajate kui surnute jaoks. Helilooja asetas rõhu elu ajutisele olemusele siin maa peal ja sellele, kuidas saame leida lootust, kuigi meile kõigile on antud vaid loetud päevad.

Lõuna-Karjala Klassikakoor on kõrgetasemeline amatöörsegakoor Lappeenrantast. Koori repertuaari põhirõhk on kirikumuusika suurteostel ning nende ettekandmisel tehakse koostööd mitmete erinevate orkestritega. Läbi aastate on koori tegevuse tuumaks olnud jõulukontserdid ja vaiksel nädalal peetavad lihavõttekontserdid, mil kavas on mõni tuntud oratoorium, missa või passioon, kuid aeg-ajalt tuuakse Lõuna-Karjala publiku ette ka vähemtuntud klassikat.

Tallinna Kammerkoor kogunes helilooja Uno Naissoo algatusel eksperimentaalkoorina Eesti Heliloojate Liidu juures 1962. aastal. Tegu oli esimese kammerkooriga Eestis ja terves toonases Nõukogude Liidus.
Algaastatel oli kokku kutsutud elukutselistest muusikutest koosneva koori ülesanne tutvustada Eesti heliloojate põnevat uudisloomingut ning täiendada Eesti Raadio fonoteeki. Tänapäeval koosneb koor
harrastuslauljatest, kelle seas leiab väga erinevate valdkondade ja elualade esindajaid ning keda ühendab armastus kõrgetasemelise koorimuusika vastu. Koor on võitnud auhindu kodumaistel ja rahvusvahelistel koorikonkurssidel. Värskeimad neist on 2019. aastal A-kategooria I koht Tuljaku võistulaulmisel ning 2020. aastal XV Eesti Kammerkooride Festivali Grand Prix.

Toomas Kapten on Lõuna-Karjala Klassikakoori kunstiline juht, kes on juhatanud koori 1994. aastast. Ta on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dirigeerimisosakonna juhataja ja orkestridirigeerimise professor. Oma muusikukarjääri jooksul on Kapten muuhulgas asutanud Tallinna Konservatooriumi Sümfooniaorkestri ja Tallinna Noorte Filharmoonia Sinfonietta. Ta on töötanud ka Eesti Laulupeo ja Eesti Raadio koori juhina, pidanud koorijuhtimise meistrikursusi Euroopas ning dirigendina juhatanud sümfooniaorkestreid mitmetes erinevates riikides.

 

Väga vägev kontsert oli. Kuna mu enda mees laulis seal kammerkoori ridades, siis kuulsin seda arvuti kaudu mitmed kuud, ei jätnud kõige võimsamat muljet, tundus liiga raske olema minu maitsele. Kuid kohapeal kirikus tuli see võimsalt esile ja oli võimas kuulata. Meessolist oli ka võrratu, väga hea hääl. Ainus, mida oleks tahtnud - nagu Estionia ooperis on - kui võõrkeelne, siis lastakse tõlge samaaegselt ekraanile. Tõlge oli küll lisatud kavalehele, aga parema elamuse saamiseks ei tahtnud ninapidi samal ajal kavas istuda. 

 

Kõndimine on parim, tee seda!

 

9./144. Samm. Tee meeleteadlikuma elu poole

Autor Sholto Radford

Tõlkinud Kristiina Kirss

Kirjastus Sinisukk 2020

144lk./1672lk./29450lk.

Lugemise väljakutse: 51. Raamat, milles kirjutatakse jooksmisest, käimisest, matkamisest

Kõndimine avaldab head mõju nii meie kehale kui vaimule. Kõikidest viisidest, kuidas me, inimesed, liigume, on aja maha võtmiseks kõndimine kõige parem. Raamat „Samm“ sisaldab harjutusi ja näpunäiteid, mis aitavad meil läheneda jalutamisele teadlikult.

Jalutamas saab ikka käidud, sageli ka just ainult jalutamise pärast, mitte liikumiseks ühest punktist teise. Samas vaatan, et see ühest punktist teise liikumine jala on paljus just peas kinni. Kui Haapsalus ei tule mõttessegi bussiga sõita, siis Tallinnas ei tule nagu mõttesse jala minna. Kui Haapsalus on teekond 2-4 km - see ju siinsamas, siis Tallinnas on samad kilomeetrid - see ju kaugel. Antud raamat aga soovitab ja õpetab just kõndima spetsiaalselt kõndima minemise pärast, tervise, nii füüsilise kui vaimse, tervendamise jaoks. Jalutades tuleb üritada igasugused mõtted panna luku taha ja keskenduda just nimelt jalutamisele, selle tunnetamisele, looduse tunnetamisele enda ümber. Eks seal raamatus oli nii mõndagi, millega nõustun, aga ka minu jaoks liigset. Minu arust ongi jalutamine just hea aeg oma mõtete mõtlemiseks. Samas mulle meeldis selle raamatu juures, et autor ei surunud ennast peale, et vat just nii ja ei kuidagi teisiti, ainult nii on õige kuidas mina ütlen. Vastupidi, ta soovitas kohaldada just vastavalt endale seda kõike, lihtsalt teha kõigepealt see esimene samm kõndima minekuks. Aga kui raske seda esimest sammu toast välja teha on...

"Tavaliselt peavad inimesed imeks vee peal või õhus kõndimist. Ent mina arvan, et tõeline ime pole mitte vee peal ega ka õhus , vaid maapinnal kõndimine. Saamata sellest ise aru, kogeme imesid iga päev: sinist taevast, valgeid pilvi, rohetavaid lehti, tumedaid, uudishimulikke lapsesilmi - meie endi silmi. Kõik on ime." Thich Nhat Hahn

"Kui proovid igas olukorras näha midagi head, avastad, et äkitselt on su elu täidetud tänulikkusega, tundega, mis on hingetoiduks." Rabi Harold Kushner

"Probleemidele ei saa leida lahendusi samade teadmistega, mis need loonud on." Albert Einstein

"Tõeline avastusretk ei seisne uute maastike otsingus, vaid oskuses vaadata vanu värske pilguga," Marcel Proust

Ilves linnas!

 Seda uudist kohe pidin jagama. 1979. aastal sai minu elukohaks maja Haapsalus Tamme tänaval...

Arheoloogia ja piibel

 

7./142. Koobas Surnumere ääres

Sari: Maailm ja mõnda

Autor: Heinrich Alexander Stoll

Tõlkija: Jüri Selirand

Kirjastus: Olion 1992

304lk./1400lk./29178lk.

8./143. Arheoloogia

Sari Põgus sissejuhatus

Autor Paul Bahn

Tõlkinud Maria Drevs

Kirjastus Kupar 2002

128lk./1528lk./29306lk.

Reis ümber maailma ehk argonaut november: Kirka ja kühvliga. Kõik, mis maa sees, madalamal või sügavamal, ise tekkinud või sinna pandud.

Arheoloogide kohta on mitmeid selgitusi saadud lugeda. Üks neist on, et need on inimesed, kes kaevavad maa seest välja asju, millest kellelegi vähimtki kasu pole. Nojah, kas teadmised ajaloost annavad kellelegi kasu või mitte, see on muidugi küsitav. Samas beduiinid, kes leidsid Surnumere koobastest kasutuid asju, neil lõpuks osutusid need ikka vägagi kasulikeks. Nendega küll kuidagi ei õnnestunud oma jalanõusid paiagata kuid riik ja uurimisasutused ostsid need pihta pandud nahale kirjutatud käsikirjad suure raha eest sentimeetrite kaupa neilt tagasi omale. Ning sellest sai neile elatusallikas - leida uus koobas enne teadlasi ja jõuda sealt kõik väärtuslik minema viia ning siis hiljem teadlastele ja riigile maha müüa. Samas nenditi raamatus, et kui nad ei oleks tänu sellele, et raha neid ahvatles, nii hoolega antud koopaid otsinud, siis oleks palju leidmata jäänud, kuna teadlaste võimalused olid piiratud. Ja leidmata väärtustega oleks juhtunud sama, mis ühes koopas, kus väärtuslikud käsikirjad olid saanud pesamaterjaliks rottidele ja muudele loomadele/lindudele.

Põgus sissejuhatus arheoloogiasse oli tõesti hästi põgus ja ümar jutt, ega sealt midagi teada õieti ei saanudki, ajaloost huvitatuna oli juba kõike varasemalt loetud - kuuldud. Samas inimesele, kes sellest eriti midagi ei tea, mingi ettekujutuse kindlasti andis. Kerge kiire lugemine, üpriski humoorikalt kirja pandud ka.

Surnumere koobaste lugemine oli tunduvalt keerukam, et sotti saada, mis siis tegelikult sealt leiti. 20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikaandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et need käsikirjad ikka nii väikeste fragmentidena tegelikult teadlaste juurde jõudsid ja et nad suutsid sellest ikka sedavõrd palju teksti taastada. Lisaks koobastest leitule ja koobaste kultuurkihi kaevamisteni kaljuni välja, leiti ka kloostri varemed ning teostati seal arheoloogilised väljakaevamised. Samuti üllatas kuidas neil õnnestus vundamendist mingi meetrikese säilinud müüri ja selle väljakaevamisel ümberringi olnud pinnasekihist leitud esemete või jälgede järgi kirjeldada, mis toimus antud kloostri teisel korrusel, kuidas seal üldse elati ja mis ruum asus milliste müürijuppide vahel. Üpris huvitav lugemine. Natuke liiga palju ehk oli leitud katkendite ja piibli võrdlusi, samas muidugi, eks see huvitas neid teadlasi kõige enam, et millised tekstid need ikka olid ning kas see pöörab midagi pea peale või ei.

Kaks muuseumi ühe hoobiga

Fotod muuseumide välisvaadetest: muuseumide veebilehed

 

Käidud:  06.november 2022

Muuseum: Tallinna Linnaelumuuseum ja Kalamaja muuseum

Mõlemas muuseumis olen ka juba varasemalt käinud, aga kuna oli tasuta muuseumi pühapäev ja midagi muud ei olnud tarka teha, sai sõbranna veetud muuseumidesse, kus ta polnud kas üldse või väga ammu käinud. Kuna Linnaelumuuseumis oli Kõlvatu Tallinna näitus kinni tasutaja uudistajatele, siis jäi aega üle ning seega käisime ka Kalamaja muuseumi läbi.

Linnaelu muuseumis on enamus juba aastakümneid sama, ehk võiks siiski midagi vahetama hakata või vähemalt atraktiivsemaks teha. Allkorrusel kus kaupmehe härra ekraanil räägib Tallinna loo on väga hea kuulata ja aduda kuidas sajandid on linna muutnud. Käekoti näitus, mis just oli avatud, oli ka huvitav, kuidas need aegade jooksul ikka muutunud on või muutmatuks jäänud on. 

Kalamaja muuseum on selline hästi nostalgiline muuseum, sest vahet ju pole, millises Eesti linnas või linnajaos sa elasid nõuka ajal, siis enamasti olid ju asjad ikka ühed ja samad. Seda muuseumi ongi mõnus käia vaatamas mitmekesi ja siis teistele rääkida enda lugusid, mis antud asjadega seonduvad. Muidugi teisel korrusel olev lastele tehtud mängumaja on ikka nii võrratu, et sinna tahaks alati minna isegi mängima. 

Angerjas - müstiline kala

 

6./141. Angerjaevangeelium

Sari Looduse lood

Autor Patrik Svensson

Tõlkinud Endla Lõhkivi

Kirjastus Tänapäev 2020

220lk./1096lk./28874lk.

Raamatukogude aasta väljakutse: Põhjala kirjanduse kuu! Põhjala looduse teemadel lugeda ja kirjutada milline osa Põhjala loodusest on lemmikuks.

Põhjala nädala kooslugemise raamatutest üheks oli see angerja raamat ja tundus huvitav, seega saigi lugeda võetud. Kui palju siis on võimalik kirjutada angerja kohta? Tuleb välja, et üsna palju kuigi autor pikkis sisse ka teavet muu looduse kohta lisaks angerjatele ning samuti sai raamatust ühte-teist teada autori ja tema perekonna kohta, eelkõige isa kohta, kellega ta lapsepõlves käis koos angerjaid püüdmas.

Minu kohtumised angerjaga kui kalaga, mitte kui söögiga, jäävad lapsepõlve kui mõned korrad ilmus meie kööki üks tuttav kalamees koos angerjatega. Igatahes lapsele oli see üsna õudne vaatepilt - maod vingerdasid mööda kööki ringi. Ma ei tea, palju nende veest välja tõmbamisest aega mööda oli läinud, aga kindlasti tunde. Seega isiklik kogemus, et angerjad on visa hingega. Lugedes raamatust kuidas angerjas oli omal ajal lihtrahva söök, kergelt kättesaadav ja odav, siis meie ühiskonnas on see alati olnud pigem delikatess, mida igaüks isegi kätte ei saa või rahakott ei võimalda. Ega ma väga suur angerja austaja ka pole, minu jaoks liiga rasvane kala siiski. Minu lemmikuks lapsepõlves oli peipsi tint (tomatis). Aga lugemine oli väga huvitav ja kuigi põhilist ma teadsin, siis ega ma eriti sellele mõelnud ei olnud, kuidas ta täpselt sünnib, elab ja sureb ning tänu kellele me üldse midagi teame. Üllatav oligi, et ikka veel kõike ei teada, võiks ju arvata, et tänapäeval tänu tehnikale enam nii salapäraseid elusolendeid ei ole olemas. Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.

Põhjala looduses meeldib kõige enam just kargus, tagasihoidlikkus ja visadus. Ei ole sellist lopsakust nagu lõunamaa loodusel, aga kõik on tasukaalukalt siiski olemas. Põhjala taimed kasvavad ka seal, kus paremate tingimustega lõunamaised taimed välja sureksid kiiresti. Põhjala loodus on nagu põhjala inimene - visa ja kinnitab ennast ka raskesse pinnasesse.

Õhtused majad. Teine osa

 

5./140. Õhtused majad

Sari: Klassikalised lood

Autor: Eduard von Keyserling

Tõlkija: Tiiu Relve

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

176lk./876lk./28654lk.

Käisin pojaga balletti vaatamas. Teadsin vaid, et pealkiri on Õhtused majad, lavastaja/koreograaf Tiit Härm ja Gustav Mahleri muusika. Eelkõige Mahleri muusika pärast läksingi, sest ballett ei ole just mu kõige esmane valik. Ei lugenud isegi tutvustust, millest ballett räägib, sest see on minu jaoks esmane balletti headuse mõõdupuu - saan aru, mis seal toimub, on hea. Mitte midagi ei saa aru kuigi on ilus vaadata - no siis on tantsuetendus, mitte ballett. Vaheajal selgus pojaga rääkides, et see on raamatu ainetel. Ma olen vist lapsepõlvest saadik hüpnotiseeritud - päästiksõnaks raamat. Igatahes ma kohe pean siis lugeda saama kui ma kusagil seda sõna kuulen. Nägin ka raamatu pilti - olin just hiljuti terve peotäie Klassikalised lood sarjas ilmunud raamatukesi T1 tasuta riiulilt endale koju toonud. Koju jõudes sirvisin need läbi ja üllatus - Õhtused majad ka nende seas. Seejärel tegin lahti Lugemise väljakutse grupi Facebookis ja esimene postitus, mis mulle sealt vastu vaatas - Õhtused majad. No kui sedavõrd ikka see raamat tahab, et ma teda loeksin, siis muud üle ei jäänud ja sai kohe järjekorraväliselt samal ööl alustatud. Üldjoontes sain balletis aru toimunust, armastusloost ja armunurkadest, aga see taustalugu, mis ja miks jäi selgusetuks. Selles suhtes oli väga hea seda raamatut lugeda, et andis ka balletielamusele juurde. Nüüd tegelikult tahaks isegi minna uuesti seda vaatama - oskaks detaile paremini tähele panna. Raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Baltisaksa päritoluga kirjaniku jutustus elust baltisaksa mõisates, noorte ja vanade vastuoludest, armastusest, jõudeelust, masendusest, eluolust. Vanad tahavad, et siin maailmas midagi ei muutuks, kõik kulgeks aeglaselt ja rahulikult, rutiinselt nii, nagu on see kulgenud juba enne neid ja nende terve eluaja. Noored ihkavad elu, muutusi, sündmusi, võõraid paiku, aga nad on sõltuvuses vanadest ning seetõttu suures osas sunnitud elama just vanade kehtestatud reeglite järgi, alla surutult kuni ühel hetkel nad muutuvad ka ise vanadeks ja kõik jätkub. Kui muudmoodi sellest tardelust ei pääse, siis on vähemalt armastus ja armuintriigid need, mis toovad vaheldust. See raamat räägib küll armastusloo, aga samas ma pole päris kindel, kas ja kui palju selles oli päris tegelikku ja sügavat armastust, palju lihtsalt selle ettekujutamist. Igatahes soovitan lugeda, aga hoiatan, tõsine ja kurb raamat on.

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.

Ungari kirjanik kirjutab kirjandusest

 

4./139. Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest

Sari: Loomingu raamatukogu nr.36/ 2020

Autor Péter Esterházy

Tõlkinud Lauri Eesmaa

Kirjastus Kultuurileht 2020

64lk./700lk./28478lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse november: kirjanik kirjutamisest

Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.

Ega ma midagi ei oska eriti sellest arvata, sest minu jaoks oli see asjade ümber keerutamine ja rääkimine asjast ilma asjast rääkimata. Mulle üldiselt sellised loengud ja esseed ei istu, minu jaoks on need suures osas lihtsalt targutamised, aga see ei tähenda, et need halvad oleks, lihtsalt pole minu maitse. Kindlasti aga olid need huvitavamad ungarlasele või ungari kirjanduse asjatundjale, sest palju oli pikitud sisse asju ungari kirjandusest. Sellegipoolest leidsin sealt ühe hea asja:

"Äsja lugesin "ametlikku versiooni 1956.aasta kättemaksu- ja hirmutamiskogupaukudest": nelikümmend tuhat hertsogpiiskoppi, hertsogit, krahvi ja parunit, kes olid juba sünnist saati Csepeli rauatöölisteks maskeerunud, ründasid, leivad kaenla all, rahulikult tulistavaid julgeolekutöötajaid." (lk.36) Tuleb tõdeda, et 1956 aastast 2022 aastani pole eriti midagi muutunud, mõned sõnad teiseks ja sobib kasutada ka sel aastal.

Skugga-Baldur

 

3./138. Virvarebane

Sari: Pegasuse väike sari

Autor: Sjón

Tõlkija: Askur Alas

Kirjastus: Pegasus 2013

108lk./636lk./28414lk.

Islandi kirjanduse väljakutse november: Kirjandusauhinna saanud kirjaniku raamat

Artikkel 23.veebruarist 2005: Põhjamaade Nõukogu tänavuse kirjandusauhinna võitis Islandi kirjanik Sjon ehk Sigurjón Birgir Sigudsson romaaniga Skugga-Baldur (eesti k. Virvarebane). Auhinna pälvib kord aastas ilukirjanduslik teos, mis on kirjutatud ühes Põhjamaade keeltest. Tegu võib olla nii romaani, lühijutu-, luule- kui esseekogumiku või muu teosega, mis on kõrgel kirjanduslikul ja kultuurilisel tasemel. Töö peab olema esmakordselt ilmunud viimase kahe aasta jooksul, või juhul kui tegu pole taani, norra või rootsi keelega, siis viimase nelja aasta jooksul.

Raamatus on kaks erinevat lugu, mis jooksevad kokku alles viimastel lehekülgedel. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks? Kergesti loetav, aga kiiresti lugemisel ja esmapilgul võib jääda palju lugemata, sest see kõik on kusagil ridade vahel salajas. Kui lugu on lõpuks kokku tõmmatud ja kõik on paika loksunud, siis saad aru, et mõnigi asi jäi kahe silmavahele või ridade vahele peitu. Ühelt poolt väga maine raamat, teisalt jälle väga müstiline. Lugeda soovitan küll.

Spekulatsioon Jeesuse teemal

 

2./137. Ringi lõpp

Sari: Bjørn Beltø #1

Autor: Tom Egeland

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Ersen 2007

496lk./528lk./28306lk.

Lugemise väljakutse: 31. Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Üks raamat ja üks mees. Kui palju raamatuid on kirjutatud neist tulenevalt, kui palju spekulatsioone, kui palju fantaasiaid. Neid raamatuid loevad ka inimesed, kes pole elus piiblit lugenud ega tea eriti midagi Jeesusest. Ja ikka ja jälle ilmub mõni taoline uus raamat. Lõppsõnas ütles autor, et läks hästi, et ta teos ilmus kaks aastat enne Browni "Da Vinci koodi", muidu oleks teda süüdistatud plagiaadis. Samas võib ju seda võtta ka teistpidi, hoopis Brown kirjutas plagiaadi. Või siis kirjutasid mõlemad ise, aga algdokumendiks, millest nende fantaasia välja kasvas oli piibel ning nad segasid asjasse mitmeid salapäraseid organisatsioone, millest me tegelikult ei tea sugugi palju täpseid fakte. Muidu nad poleks ju salapärased.

Ühel arheoloogilisel väljakaevamisel Östfoldis leiab grupp norra ja teiste riikide arheolooge kullast laeka, reliikvia. Selles kahe tuhande aasta vanuses laekas on peidus saladus, mille nimel võimsad jõud on valmis kaugele minema. Aga sedakorda teevad nad ränga valearvestuse. Nimelt jätavad nad kahe silma vahele romaani salaliku minategelase Björn Beltö – albiinost neurootilise arheoloogi.

Raamat iseenesest oli põnev kuigi aeglase kulgemisega ja menufilmi sellest kindlasti ei saaks. Pigem selline kulgemine, puzzle tükikeste otsimine ning puuduvate osade kohta fantaseerimine, et need tükid kokku saaksid üheks tervikuks. kohati muidugi hiljem selgub, et mõni tükk oli tagurpidi esialgu. Palju spekulatsioone, palju arutelu. Lõpp vajus minu jaoks ära, kuni avastasin, et see on tegelikult sari ja selles on tervelt 9 raamatut ilmunud. Eesti keelde järgmisi osasid vaevalt enam tõlgitakse. Loetav raamat, aga ei midagi eriti erilist ja ebatavalist.

Tom Egeland "Ringi lõpp"

 Tom Egeland "Ringi lõpp" lk.62

Hingedepäeval muusikaga

 Kontsert: Hingedepäeva kontsert

Esineja: Tallinna Kammerorkester

Dirigent: Christian Karlsen

Kus: Jaani kirik, Tallinn

Osaletud: 02.november 2022

Kavas: Arvo Pärt - Greater Antifons keelpilliorkestrile
            Djuro Zivkovic - Psalm XIII
            Peteris Vasks - Musica serena
            Valentin Silvestrov - Vaikne muusika

 

Hingedepäevaga haakuv muusika. Kohati oli tunda, et hinged kaeblevad kiriku lae all. Viimane pala oli natuke liiga sürr, liiga kägin ja krigin. Kõige rohkem meeldis Zivkovici  lugu. 

 

Õpetlik ajatu muinasjutt

 

1./136. Külmataadi kättemaks

Sari: Eesti muinasjutte

Autor: August Jakobson

Kirjastus: Perioodika 1991

32lk./32lk./27810lk.

Argo lasteraamatute väljakutse november: "Mees ehitab kirveta silla?"

Minu arust see on mõnus ühejutu raamatu sari, mis tutvustab häid eesti autorite muinasjutte. Korduvalt kuuldud, korduvalt loetud, kuid ikkagi head uuesti üle lugeda - kuulata. Sellised õpetlikud lood, mis ei aegu kuni inimesed on maailmas ja suhtlevad omavahel. Selle raamatu õpetus: kurjuse ja kadedusega maailmas kaugele ei jõua. Nii see on olnud, on ja jääb nii ka tulevikus. Võib ju mingil momendil kurjus või kadedus olla võidupositsioonil, kuid lõpptulemusena nad jäävad siiski kaotajaks. Seega, kui külmataat tuleb ja palub Su juurest öömaja, siis lõdise teki all, aga paku talle seda. Tulevikus tuleb see sulle kuidagi kindlasti kasuks ja õnneks.