Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Uue aasta esimene

 

1. Lia ja mehed

Sari: Looduse kroonine romaan #62 
Autor: Grazia Deledda
Tõlkija: Meta Grünfeldt
Kirjastus: Loodus 1934

222lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse jaanuar: Oma nime tähtedest koosneva autori perekonnanimi

Kuna 1.jaanuaril on raamatukogu kinni, siis tuli alustada väljakutsetest, millesse leidsin raamatu oma koduselt riiulilt. Saatusesepa seekordne ülesanne oli huvitav, mitte väga kerge, aga ka mitte väga raske. Neid kirjanikke oli veelgi mu riiulis, aga alustasin kõige vanemast sobilikust raamatust. See sobis kuidagi väga hästi ka mu eelmise aasta lõpuga kokku. Lõpetasin 222. raamatu ja alustasin 222 leheküljelise raamatuga, lõpetasin 1937. aasta raamatuga ja alustasin veidi vanema, 1934. aasta omaga, aga ajastu on ikka sama. Lõpetasin ja alustasin raamatutega, mille sisust ma midagi ei teadnud enne, kui raamatu lahti lõin ja lugema hakkasin. Kui 2022 viimane raamat osutus seiklusjutuks, siis 2023 esimene liigitub armastusromaani alla. 

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.  Deledda looming põhineb armastuse, valu ja surma teemadel, sageli kajastatakse patukahetsust ja vältimatut saatust. Deledda romaanides on omavahel tugevalt seotud paigad ja inimesed, tunded ja keskkond.

Kuigi selle raamatu peategelaseks on Lia, noor neiu/naine ja peateemaks armastus, siis ma ei liigitaks seda naistekaks, sest minu jaoks ei ole kõik armastusromaanid kohe kindlasti naistekad. Naistekad on pigem sellised ühekihilised armastusromaanid, aga selles raamatus oli mitu kihti. Siit sai pildi tolleaegsest Itaaliast ja sealsest eluolust, naiste olukorrast ja seisusest ühiskonnas, perekondlikest suhetest, ühe naise sisemistest mõtetest ja vastuoludest, soovidest ja ihalustest, pettumistest ja armastustest. Pigem oli see tõesti raamat tunnetest ja keskkonnast, kuidas need omavahel kokku sobisid ja kuidas teineteist mõjutasid, üks naine ja mõned mehed selle keskmes, mõni naine ja laps veel lisaks ka meestele veel. Üldiselt mu jaoks oli üpriski hea lugemine ning lõpp oli miskit muud, kui ma nüüd oleks arvanud teiste armastusromaanide alusel.

 

pilt: tehisintellekt

Luulepäkapikk 17.12

 

40./187. Luulet
Autor: Tomas Tranströmer

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

160lk./ 3948lk./34418lk.

Tomas Tranströmeri (s. 1931) valikkogu, mis hõlmab aastaid 1954-1983. Nobeli preemia sai tunduvalt hiljem. Tegelikult ma ei saanud üldse aru, miks ta nii väga tahab luulet kirjutada, sest see, mida ta kirjutab, pole nüüd küll luule. Proosatekst, mis on kujundatud nagu luuletus. Osa tekste olid ilusti jutti, ei olnud nendega mängitud ja teeseldud, et tegemist on luulega. Lühijutukesed on tal, mitte luule. Väga kõrget hinnet mu käest kohe kindlasti ei saa.