Kuvatud on postitused sildiga Nobeli preemia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Nobeli preemia. Kuva kõik postitused

Uue aasta esimene

 

1. Lia ja mehed

Sari: Looduse kroonine romaan #62 
Autor: Grazia Deledda
Tõlkija: Meta Grünfeldt
Kirjastus: Loodus 1934

222lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse jaanuar: Oma nime tähtedest koosneva autori perekonnanimi

Kuna 1.jaanuaril on raamatukogu kinni, siis tuli alustada väljakutsetest, millesse leidsin raamatu oma koduselt riiulilt. Saatusesepa seekordne ülesanne oli huvitav, mitte väga kerge, aga ka mitte väga raske. Neid kirjanikke oli veelgi mu riiulis, aga alustasin kõige vanemast sobilikust raamatust. See sobis kuidagi väga hästi ka mu eelmise aasta lõpuga kokku. Lõpetasin 222. raamatu ja alustasin 222 leheküljelise raamatuga, lõpetasin 1937. aasta raamatuga ja alustasin veidi vanema, 1934. aasta omaga, aga ajastu on ikka sama. Lõpetasin ja alustasin raamatutega, mille sisust ma midagi ei teadnud enne, kui raamatu lahti lõin ja lugema hakkasin. Kui 2022 viimane raamat osutus seiklusjutuks, siis 2023 esimene liigitub armastusromaani alla. 

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.  Deledda looming põhineb armastuse, valu ja surma teemadel, sageli kajastatakse patukahetsust ja vältimatut saatust. Deledda romaanides on omavahel tugevalt seotud paigad ja inimesed, tunded ja keskkond.

Kuigi selle raamatu peategelaseks on Lia, noor neiu/naine ja peateemaks armastus, siis ma ei liigitaks seda naistekaks, sest minu jaoks ei ole kõik armastusromaanid kohe kindlasti naistekad. Naistekad on pigem sellised ühekihilised armastusromaanid, aga selles raamatus oli mitu kihti. Siit sai pildi tolleaegsest Itaaliast ja sealsest eluolust, naiste olukorrast ja seisusest ühiskonnas, perekondlikest suhetest, ühe naise sisemistest mõtetest ja vastuoludest, soovidest ja ihalustest, pettumistest ja armastustest. Pigem oli see tõesti raamat tunnetest ja keskkonnast, kuidas need omavahel kokku sobisid ja kuidas teineteist mõjutasid, üks naine ja mõned mehed selle keskmes, mõni naine ja laps veel lisaks ka meestele veel. Üldiselt mu jaoks oli üpriski hea lugemine ning lõpp oli miskit muud, kui ma nüüd oleks arvanud teiste armastusromaanide alusel.

 

pilt: tehisintellekt



Luulepäkapikk 17.12

 

40./187. Luulet
Autor: Tomas Tranströmer

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

160lk./ 3948lk./34418lk.

Tomas Tranströmeri (s. 1931) valikkogu, mis hõlmab aastaid 1954-1983. Nobeli preemia sai tunduvalt hiljem. Tegelikult ma ei saanud üldse aru, miks ta nii väga tahab luulet kirjutada, sest see, mida ta kirjutab, pole nüüd küll luule. Proosatekst, mis on kujundatud nagu luuletus. Osa tekste olid ilusti jutti, ei olnud nendega mängitud ja teeseldud, et tegemist on luulega. Lühijutukesed on tal, mitte luule. Väga kõrget hinnet mu käest kohe kindlasti ei saa.