Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

Saatusesepp alustas Itaalias ja lõpetas Ungaris

12./236. 12 kauneimat Ungari novelli

Koostaja: Balazs Fuzfa 

Tõlkija:  Reet Klettenberg

Kirjastus: Nemzetek Haza - Collegium Fenno-Ugricum Badacsonytördemic 2015

84lk./1998lk./51048lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse detsember:

Saksamaalt suundusin Ungarisse, mille kirjandust ma sel aastal veel ei ole lugenud. Raamaturiiulis ootas juba antoloogia Ungari novellidest. Mäletan isegi kust tasuta raamatute riiulist ma selle sain ja kuna ma pole eriti novellide austaja, siis sai mitu korda seda võetud ja tagasi pandud enne kui ta ikka surus ennast koju kaasa. Ühe korra pidin juba selle kusagile lugeda võtta, aga siis ei viitsinud seda Goodreadsi lisama hakata ja jäi paremat aega ootama. Saatusesepp nüüd näitas näpuga, et seda raamatut ta tahab. 

Kuigi ma tavaliselt ei armasta novelle lugeda, siis see raamat tõesti üllatas. Ma ei tea, kas need tõesti ongi Ungari kõige kaunemad novellid, või lihtsalt minu maitse läks täiesti kokku koostaja maitsega. Aga peaaegu kõik need novellid meeldisid mulle väga ja ülejäänud paar tükki ka meeldisid. Kusjuures need olid just täpselt paraja pikkusega, kompaktsed, huvitavad ja ladusalt kirjutatud (või siis tõlgitud). Mulle meeldis ja soovitan, kuigi seda raamatut vist pole eriti kerge kätte saada kusagilt.  

Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?

6./230. Kaotatud sõrmed

Autor: Piret Raud

Kirjastus: Tänapäev 2020

176lk./1314lk./50364lk.

Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.