Naised von Rosenite suguvõsast

8./53. Roosivõti

Autor: Mart Sander 

Kirjastus: Literarity OÜ 2025

102lk./1391lk./ 12788lk.

Lugemise väljakutse 2025: 48. Raamat, mis püüdis raamatukogus su tähelepanu. Kirjuta ka miks

Tähelepanu püüdis eelkõige oma kaanekujundusega. Seejärel nime von Rosen'iga, kuna nad on nii suurelt Eestimaaga seotud ja viimasel ajal on hakanud see baltisakslaste elu rohkem huvitama (Argo kirjastuse süü 100 protsenti!). 

Raamatu tegelasteks on reaalselt elanud daamid von Rosenite suguvõsast, mis on olnud Eestiga seotud juba 800 aastat. Põnevad elusaatused on inspiratsiooniks müstikahõngulisele lühikogumikule, kus reaalsed faktid põimuvad fantaasiaga. Spioonist naishärjavõitleja. Kriminaalne nunn. Paruness, kes kavaldas üle Saatana. Kolm täiesti eriilmelist lühijuttu. Ja need autori illustratsioonid on ka vaatamist väärt. 

Hästi mõnusalt, muhedalt ja elutruult kirjutatud. Kohati hakkad mõtlema, et kus maalt on nüüd spekulatsioon ja fantaasia, kust maalt realistlik ajalugu ja tõestisündinud lugu. Jätkub nii põnevust kui fantaasiat kui ajalugu. Ma tean küll juba varasemast, et Mart Sander on hea jutuvestja ja oskab ladusalt ja huvitavalt kirjutada, see raamatuke vaid ainult kinnitab seda. Võin täitsa soovitada kiireks kergeks lugemiseks. 

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad

Autor: Pu Songling

Tõlkija: Andres Ehin

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Põhjamaade novelle

14. Sõnumid. Valik novelle

Autor: Tove Jansson

Tõlkija: Ülev Aaloe, Maarja Aaloe

Kirjastus: Nynorden 2016

160lk./3561lk.

Hea Lugu väljakutse: 1. kvartal - Tove Janssoni kirjutatud või illustreeritud raamat

Ei plaaninud sellest väljakutsest osa võtta, sest Tove Jansson seostub ikka eelkõige Muumidega ja Muumitrollide raamat (see suur, siniste kaantega) on üks kahest raamatust, mida ma olen erinevas vanuses üritanud lugema hakata ja siiski üsna peatselt kõrvale jätnud. Ja ma tõesti jätan mõne raamatu haruharva pooleli, rääkimata siis, et ma ei jõua algusest kuigipalju edasi. Ja just Muumid on üks neist raamatutest. Ma olen küll viimastel aastatel suutnud lugeda paari väikest raamatut Muumidest, peatükki siis suurest raamatust, aga ega ma vaimustunud ikkagi ei ole. Muidu tunduvad sellised nunnud tegelased olema, aga minu jaoks kole igavad ja aeglased. Seega esimene teema tõmbas minu jaoks väljakutsele kriipsu ja ma niikuinii üritan lugemist hetkel vähendada. Aga siis sattusin tasuta raamatute juurde ja kohe oli see raamat valmis mulle kätte hüppama ja seletas, et ta pole Muumid, ta ikka miskit muud. No olgu, olgu, sain saatuse vihjest aru ja vähemalt ühe raamatu lugesin siis nüüd siia väljakutsesse ära. Ega ma sellest ka nüüd ääretult vaimustusse ei sattunud, kuigi mõned lood, tuleb tunnistada olid ikka täitsa head. Sealsamas mõned jälle panid möhh ütlema, et noh, ei haakinud need minuga. Kuid nende paari väga hea loo pärast tasus ikka lugeda ja nüüd ma ei saa öelda, et ma selle väljakutsega ikka edasi enam ei lähe, äkki ma ikka leian veel paar raamatut siia lugemisse ja järgmise kuu teemad ehk on mulle meelepärasemad.

 

Robootika kolm põhiseadust

7./285. Kadunud robot 

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-48/1965

Autor: Isaac Asimov

Tõlkija: Ain Raitviir

Kirjastus: Perioodika 1965

132lk./1086lk./49493lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

 

Robotite kolme põhiseadust tean ja ka seda, et need mõtles välja Asimov, aga seda raamatut enne lugenud ei olnud. Selles raamatus on kirjas kuus lugu, mis otsapidi üksteistega seotud. Tegevus käib ümber humanoidsete robotite ja inimeste. Mulle need lood meeldisid, mõnus lugemine, aga ma olen ka see, kellele robotid meeldivad ja kes ikka armastab lugeda infot uute teaduse saavutuste kohta sel teemal. Või siis igasugune tehisintellekt ja tema tegevused. Raamatus on tehisintellekti kolme põhiseaduse ümber keerlevad moraaliküsimused põimunud teaduslike ideedega. Mis on roboti roll ja kes on targem, kas inimene või robot? Kuidas arendada tehisintellekti, mis mitte ainult ei järgi reegleid, vaid suudab ka tõlgendada keerukaid inimlikke väärtusi? Kas robot peab alluma inimesele ka siis, kui ta on inimesest targem?Tegelikult ma isegi imestan, kuidas see minust vanem raamat enne mulle ette sattunud ei ole.

Mõrvarid ei maga ka jõuluajal

4./282.  Mõrvad jõuluööl

Autor: P. D. James

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

168lk./ 798lk./49205lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse detsember:See juhtus jõulude ajal

Esimene väljakutse 2024, mille saan kuulutada tehtuks! Lõpptulemuseks jäi sellesse väljakutsesse 30 raamatut 12 asemel, sest krimi on üks mu lemmik ikkagi ja kui kuhugi mujale väljakutsesse ei õnnestunud paigutada, siis siia enamasti ikka õnnestus neid. Tänu väljakutsele sattus ikka mõni selline krimka ka lugemisele, mida ma muidu ehk ei oleks märganud. Tänu jaanuari teemale kuritegu saarel, jõudis lugemisse terve Holsti saaretikumõrvade sari ja nüüd kui näen midagi uut temalt siis haaran ikka kohe lugemisse. Suurimateks lemmikuteks selles väljakutses said Steve Cavanagh "Tehing surmaga" ja Ain Küti "Kadunud sõrmuse mõistatus". Mõlema kirjaniku järgmisi raamatuid ootan põnevusega, neilt on kõik (eesti keelsed) raamatu loetud. 

Aga nüüd sellest viimasest, jõulude krimist. Neli lühilugu, mida seob ainult jõuluaeg, millal need toime pandi. Igas loos oli oma puänt ilusti olemas ja osades üsnagi ootamatu. Tegelikult selliseid lühikesi lugusid on isegi raskem kirjutada, sest jäävad ära sellised uurija pikad kõndimised, mõtisklused ja uurimused, erinevad kahtlusalused. Ja kui lugu on ainult mõnikümmend lehekülge pikad, siis lugeja ju ootab ikka mingit keerdkäiku, ootamatut selgust, ootamatut kurjategijat. Selles osas peab kirjanikku kiitma, sai hakkama. Kuigi ma eelistan ikka selliseid korraliku pikkusega mitmeid keerdkäike ja järjest põnevust üleskeeravaid raamatuid rohkem. Ja jõulud, no need võiks ikka olla headuse pühad, kus kurjategijad istuvad vargsi ja vagusi oma kodus teki all ilma nina teiste lähidusse pistmata ja kedagi ära tapmata.

Kas elame unenäo jumala unenäos?

28./258. Unenägude jumal

Autor: Andre Trinity

Kirjastus: Kadikas 2002

223lk./4778lk./45012lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Kust tulevad unenäod? Kes neid meile saadab? Unenägude jumal? Kes ta selline on? Kas ta ise ka teab, et ta on jumal? Või siis, kas ta teab, mida ta teeb? Kas me elame reaalselt või siis hoopis kellegi unenäos? Unenäo jumala unenäos? Unenäod on üldse üks müstiline valdkond ja selles raamatus reaalsus ja fantaasia põimuvad unenägudega. Esimene lugu puudutab minategelase identiteedikriisi ja tema võimet teiste mõtteid lugeda ning unenägudes rännata, mis loob loo mitmetasandilisuse. Pealegi, kui ta ise arvab, et ta loo alguses suri ära? Raamatut lugedes tekkis küsimus unenägude ja tegelikkuse suhtest, mis lugedes vaid segasemaks ja küsitavamaks muutus. Raamatus oli viis erinevat jutustust. Kõige rohkem meeldisid mulle esimesed kaks, Unenägude jumal ja Meeleparandaja. Kiire ja sujuv lugemine. Kuigi ma pigem ei eelista jutustusi, vaid ikka pikemat lugu, siis selles raamatus olid need jutustused just paraja pikkusega, ei üleliia ega puudu. Pigem sellised lood, mis lugemise hetkel olid ühel tasapinnal ja hiljem hakkavad kusagil taustal oma elu elama, no unenägudes trikitama. Kokkuvõttes mulle meeldis, hea, et lõpuks sain põhjuse see raamat läbi lugeda.

Ulmelised laulvad liivad

4./234. Helesiniste Liivade laul 

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Veiko Belials

Kirjastus: Fantaasia 2002

143lk./558lk./40792lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Jutukogumik. Minu jaoks oli erineva tasemega need lood. Lood, mis meeldisid rohkem ja need, mis vähem. Kui hakkasin mõtlema, mis mulle siis kõige rohkem meeldis, sain aru, et ma ikka pigem pikemate tekstide inimene. Seal ikka saan piisavalt aega, et teksti sisse minna, seal olla ja jõuab ka loos mingeid sündmusi areneda enne lõppu. Seega, mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Samas kõige enam meelde ja kummitama jäi hoopis esimene lühike lugu: Kunagi. Kuskil. Eikuskil... Oleme ju kõik oma unenägudes rännanud kunagi kuhugi, mis on tegelikult eikuskil ja samas ikka reaalselt kuskil. Paljudel lugudel olid õudus sugemed, olles rohkem või vähem õudsad. Sellel kohal võin vist küll öelda, hea, et mõni lugu sedavõrd lühike oleks, õnneks ei jõudnud veel piisavalt õudne hakata, et hirm peale oleks tulnud. Fantaasiapildid silme eest ei jõudnud õnneks piisavalt jubedaks areneda. Kuigi tegu on üpris õhukese raamatuga, siis kiire lugemine see kindlasti polnud, tekstid olid ikka vägagi tihedad ja sisukad.

 

Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Unelmate maad ei ole sarnased

Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased

9. Unelmate maa

Autor: Friedebert Tuglas

Kirjastus: Tartu Eesti Kirjastus 1942

109lk./1826lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata. 

Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis. 

Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.

Saatusesepp alustas Itaalias ja lõpetas Ungaris

12./236. 12 kauneimat Ungari novelli

Koostaja: Balazs Fuzfa 

Tõlkija:  Reet Klettenberg

Kirjastus: Nemzetek Haza - Collegium Fenno-Ugricum Badacsonytördemic 2015

84lk./1998lk./51048lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse detsember:

Saksamaalt suundusin Ungarisse, mille kirjandust ma sel aastal veel ei ole lugenud. Raamaturiiulis ootas juba antoloogia Ungari novellidest. Mäletan isegi kust tasuta raamatute riiulist ma selle sain ja kuna ma pole eriti novellide austaja, siis sai mitu korda seda võetud ja tagasi pandud enne kui ta ikka surus ennast koju kaasa. Ühe korra pidin juba selle kusagile lugeda võtta, aga siis ei viitsinud seda Goodreadsi lisama hakata ja jäi paremat aega ootama. Saatusesepp nüüd näitas näpuga, et seda raamatut ta tahab. 

Kuigi ma tavaliselt ei armasta novelle lugeda, siis see raamat tõesti üllatas. Ma ei tea, kas need tõesti ongi Ungari kõige kaunemad novellid, või lihtsalt minu maitse läks täiesti kokku koostaja maitsega. Aga peaaegu kõik need novellid meeldisid mulle väga ja ülejäänud paar tükki ka meeldisid. Kusjuures need olid just täpselt paraja pikkusega, kompaktsed, huvitavad ja ladusalt kirjutatud (või siis tõlgitud). Mulle meeldis ja soovitan, kuigi seda raamatut vist pole eriti kerge kätte saada kusagilt.  

Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?

6./230. Kaotatud sõrmed

Autor: Piret Raud

Kirjastus: Tänapäev 2020

176lk./1314lk./50364lk.

Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.