Kolme jalaga maas 2024 väljakutse kokkuvõte

 88 raamatut

14209 lehekülge

Õhemad 32 lk.

Pakseim 390 lk.

79 erinevat kirjanikku või kooskirjanikke (kaks autorit ühel raamatul läks üheks kirjanikuks)

Enim loetud kirjanikud: Els Heinsalu 4tk ja Luca Novelli 3tk

29 erinevat kirjastust

Enim loetud kirjastused: Argo kirjastus 32, Koolibri 9, Kunst ja Äripäev kumbagi 4tk

10 erineva riigi autorid

Enim loetud maad: Eesti 45, Suurbritannia 15 ja USA 11tk

Vanim raamat ilmunud 1949

Uusimad 2024

Parimad 10 punkti:

Water the Flowers Not the Weeds
Eesti digikultuuri manifest
Tervislik toitumine
Piirideta mõistus
Arv ja number
Droonisõdalane
Pöördloendus 1945
Tuttav või tundmatu?
Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis
Veealuse maailma õhtuõpik
Haip! Kunst ja raha
Inimene värvilises maailmas

keskmine hinne 10 palli süsteemis  8,17 ja kehvim hinne 3.

NSVL sõjaväeteenistus

24./302.  30 000 miili vee peal. Kirjad allveelaevahävitajalt ''Tallin''

Autor: Aare Holm

Kirjastus: Argo 2022

223lk./3591lk./51998lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #4 (ajalugu)

Selle raamatu kohta on nüüd küll hea öelda, et hea, et see on nüüdseks vaid ajalugu ja noorematel meestel puuduvad sellised mälestused. Tegevus toimub 1985-1988, ajal, mil Eestis hakkasid juba sündmused iseseisvumise poole arenema, kuid Eesti poisid pidid veel teadmatuses NSVL lipu all teenima ning olema tollele riigile ustav. Eks tol ajal oli suhtumine ja olemine teine, kui nüüd tagant järele sellest kõigest lugedes või mälestusi heietades mõelda. 1985 sõjaväkke minek oli ka teistsugune, kui oleks olnud 1987 või 1988, kui juba esimesed vabaduse ilmingud Eestis hakkasid pihta. Mereväe kolm aastat oli ikka ränk aeg noorele inimesele. Autori õnneks ei olnud ta seal üksi, temaga samal laeval oli alati 10-20 eestlast, seega oma keel ja kultuuriline tase siiski säilisid ka otseselt, mitte ainult kirjade kaudu kodustega. Lugedes kui palju talle igasuguseid ajalehti, ajakirju ja raamatuid saadeti, siis eesti keelne keskkond ikkagi oli tugevalt olemas. Ettevõtlikust, ellujäämisoskusi, müügimehe kavalust ja karjääriiha tundus poisil olema juba iseloomus. Nõrgema iseloomuga poiss oleks kindlasti raskemalt seda läbi elanud. Kirjades ei ole virisemist ka siis, kui asjad ei läinud just kõige soodsamalt.  Aga see pikka ootus ja igapäevane päevade lugemine, see oli küll läbivaks. Eks korraga seda kõike raamatuna lugejale, kel isiklikku kontakti ei ole, tundub see veidi tüütu kordusena, et kus ja kellelt kiri saadud või mittesaadud, aga siis oli ju paberil kiri peaaegu ainus võimalus omastega kontakti saada, paar korda ehk kaugekõne helistamine ka, aga selleks tuli ju minna postkontorisse kohapeale, ei saanud võtta mobiili taskust välja ja emale oma nutulaulu laulda ja saada kohest lohutust. Puhkusele koju pääses kaks korda, mitte iga nädalavahetus nagu viimasel ajal Eesti sõdurpoisid. Lugeda oli täiesti huvitav, samas kindlasti oleks väärt ka teiste omaaegsete Nõuka sõjaväes olnud poiste lugusid korjata. Olen kodus ühte lugu kuulnud paar aastat autorist nooremalt, kes sattus sõjaväe küüsi just viimaste lendude hulgas kui Eestimaal juba teised tuuled puhusid. Tundub, et mereväe ja maaväe elud olid ka hoopis erinevad, kuid eks see olenes suuresti kohast kuhu sattusid, kes olid ülemused ja kaasteenijad. Sellega tõmban joone alla selle aasta kolmjala väljakutsele. 

Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse

Autor: René Nyberg

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Argo 2017

182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Teadlaste äparduste raamat

8./286. Teadlane miiniväljal

Sari: Elav teadus 23 

Autor: Virgo Siil

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

247lk./1333lk./49740lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #2 (populaarteadus)

Raamatus on lood Eesti teadlastest, kes on pidanud maadlema äparduste, konkurentide, kolleegide, sõprade ja vahel ka suurte eeskujudega, toime tulema kiusu ja intriigidega ning parandama iseenese valeotsustest tingitud vigu. Tegijal juhtub nii mõndagi ja osa juhtunust paistab tagantjärele vaadates päris koomiline. Seega teadlaste mälestused oma teadustööst. Ootasin sellest raamatust rohkemat, just neid äpardusi, nii neid, kus teadlased ise erinevaid ämbreid on kolistanud, kas siis enda eksimuste tõttu, teiste tegevuste tulemusel või siis lihtsalt juhuste tõttu. Aga neid juhtumeid ja mälestusi oli liiga vähe mu jaoks. Ja liiga palju hädaldamist kuidas ikka nii raske on nende artiklite avaldamisega, kuidas ikka ajakirjad nende suured üllitised ära tõukavad ja retsensendid kas üldse ei süvene või siis hoopis ideed pihta panevad. Ja need üliõpilased, laisad tegelased, ei aita üldse teadlasi nende töödes nii, nagu teadlased seda tahavad. Ise olles üliõpilase seisundis näen asja teistsuguse pilguga, samas muidugi eks ole suur vahe kohe peale gümnaasiumit päevaõppes käijate ja vanemas eas üliõpilaste vahel. Nendel viimastel nüüd laiskusest küll midagi tegemata ei jää, aga pereelu ja tööelu ja enda õpingud. Lisaks veel ei suuda teadlased alati tudengeid motiveerida ja selgitada nii, et tudengid ei tunneks ennast ärakasutatud tasuta tööjõuna teadlastele. Kohati mõni küll ütles, et räägivad oma üliõpilastele näiteks oma äpardusi, et need sellest õpiksid, aga oleksid ju võinud ka tavalugejatele rääkida. Vaid paar teadlast oli, kes julgesid oma äpardusi avalikustada. Mitmed kurtsid, et teadlased avalikustavad ainult edukalt lõppenud eksperimente, kuid ega nad ise ju ka ei ole seda teinud. Kokkuvõttes ei olnud eriti põnev ja huvitav lugemine, ootus oli suurem.

Sajanditagune elu Tallinnas

6./284. Mamma, papa ja nende lapsed

Autor: Tiia Toomet

Kirjastus: Varrak 2018

96lk./954lk./49361lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #1 (lasteraamat)

Kunagi sattus üks vahva rätsep Kullamaal (Läänemaa) tallu, kus üks tüdruk ta oma silmade ja juustega ära võlus. Hiljem võtsid nad oma seitse asja, abiellusid ja kolisid ära pealinna. Uus sajand oli alanud. Varsti said alguse ka uued elud, sündisid lapsed üksteise järel. Kuidas elas üks vaene töölispere noil aastatel, kuidas kasvasid lapsed, mis ümberringi toimus ja palju muid mälestusi on siia väikesesse raamatusse kokku kogutud neile, kes seda aega oma silmaga näinud ei ole ja võib olla isegi mitte kuulnud neist aegadest. Lastele väga mõnus ajalooline lugemine. Ja kui palju inimelusid võib saada alguse vaid juhuslikust kahe inimese kohtumisest ja armastuse tekkimisest. Mammal ja papal oli 6 last, kellest 5 said täiskasvanuks, 7 lapselast, 17 lapselapselast, 33 lapselapselapselast ja nüüdseks kindlasti veel rohkem, sest raamatu ilmumisest on mõned aastad möödas. Huvitav raamat neile, keda huvitab eluolu eelmise sajandi alguses.
 

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

Autor: Ivan Tšistjakov

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Need värvid, need värvid...

Pildil: Sigrid Uiga "Ema lapsega"

14./273.  Inimene värvilises maailmas. Värvimonograafia

Autor: Sigrid Uiga

Kirjastus: Angestel 2002

144lk./2052lk./47210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #15 (populaarteadus)

Sigrid Uiga (20. juuli 1922, Tallinn – 8. juuli 2007) oli eesti maalikunstnik. 1961–1969 töötas ta kunstiõpetajana Tallinna 20. Keskkoolis. 1969. aastast kuni pensionile minekuni oli Sigrid Uiga Tallinna Pedagoogilise Instituudi maali­õppejõud. Raamat toetub pikaajalisele ja mitmekesisele isiklikule kogemusele nii kunstnikuna kui õppejõuna. Mida värvid tähendavad, kuidas neid saadakse, kuidas on erinevates uuringutes ja psühholoogide poolt kajastatud seda, mis on ühised arvamused, mis erinevad. Ta ise on samuti viinud läbi või juhendanud mitmeid värve kajastavaid uurimustöid, kuidas inimesed järjestavad värve meeldivuse alusel ja kas on mingi seos nende isikuomadustega sõltuvalt sellest. Kas mingil eluetapil on inimestel sarnased värvieelistused (uuringutesse olid kaasatud erinevatel aegadel õpilased ja tudengid). Kuidas on keelde tulnud värvid ja kuidas neid värve saadakse. Väga põhjalik ja huvitav värvide analüüs, mida ta on teinud pikkade aastate jooksul, kogunud kokku erinevaid seda teemat kajastanud materjale. Tegemist on küllaltki spetsiifilise lugemisega, õpikuna või siis neile, keda asi huvitab , samas raamat on kirjutatud hästi loetavalt ja arusaadavalt ka neile, kes teemas sees ei ole. Minule oli väga huvitav lugemine, kuna see teema on viimased kuud mind lõksu püüdnud ja mida rohkem ma seda uurin ja loen, seda enam see mind paelub. Kui palju on maailmas värve, millest me lihtsalt mööda käime, mõtlemata, miks see just seda värvi on ja mida see värv meile võiks öelda, kui me seda oskaks lugeda nagu kirjatähti. Pildil on Sigrid Uiga maal "Ema lapsega". 

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka. 

Loomariigis pole kaugeltki kõik ohutu

9./268.  Mürk. Loomariigi mürgised esindajad

Autorid: Ico Romero Reyes,Tània Garsia

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2022

48lk./1087lk./46245lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #3 (lasteraamat)

Raamat „Mürk“ tutvustab lastele ohtlikke loomariigi esindajaid, kellel on ellujäämiseks kasutada mürk. Siin raamatus kohtab hiiglaslike silmade ja mürgise hammustusega karvaseid loomi, väikeseid sädelevaid kaheksajalgasid, mürgiseid ämblikke, madusid ja skorpione. Autor Ico Romero Reyes selgitab kuidas loomade mürk aitab neil end kaitsta või saaki alistada. Mis juhtub, kui inimene selle mürgiga kokku puutub. Millised loomariigi esindajad üldse on mürgised, kas ainult roomajad, kalad ja putukad või ka loomad ja linnud? Lisaks sisukale tekstile on raamatus kaunid illustratsioonid, mille autoriks on Barcelona kunstnik Tania Garcia. Tema pildid on väga lapsesõbralikud, samas andes kõik olulise detailselt edasi. Soovitan seda raamatut noorematele lastele, aga koos kellegi suuremaga, sest kohati võib lapsel tekkida rohkem küsimusi kui raamatus vastuseid on.

Mida peaksid teadma alavääristamisest

8./267.  Vastikud inimesed

Autor: Jay Carter

Tõlkija: Tanel Saimre

Kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus 2004

103lk./1039lk./46197lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #2 (populaarteadus)

Iga kuu alguses otsin pingsalt raamatuid, mis sobiks teemasse. Ja siis on raamatud, mis leiavad ise tee minu juurde, kohe suruvad ennast kätte, et loe mind, ma ju sobin väga hästi siia. Sama lugu oli ka selle raamatuga. Mul olid juba paika pandud, mida kindlasti loen, mida võiks ka lugeda kui aega jääb ja siis kui ma üldse enam teemasse uusi raamatuid ei otsinud, siis järsku hüppas riiuli põhjast see raamat välja ja nõudis lugemist. Mis mul siis üle jäi, ma ju ei suuda ühelegi raamatule ei öelda. 

Raamat käsitleb mürgiste inimsuhete mõju inimese vaimsele heaolule ja pakub praktilisi juhiseid nende vältimiseks. Autor, tuginedes aastakümnete pikkusele kogemusele, selgitab, kuidas tuvastada alavääristavaid inimesi, kes kahjustavad sinu eneseväärikust ja toituvad sinu negatiivsetest emotsioonidest. Olgu selleks ülemus, pereliige või partner, sellised inimesed võivad tekitada püsivat emotsionaalset kahju. Kes need inimesed on, kes teisi alavääristavad ja kas nad ka ise oma käitumisest aru saavad? Kuidas alavääristamine sageli muutub ringiratast edasi liikuvaks. Kas on olemas inimesi, kes enda käitumise ja olemisega ise kutsuvad teistes esile alavääristaja? Kuidas lahendada konflikte ja vabaneda manipuleerimisest. Mis on põhjus, mis tagajärg ja kuidas seda kõike muuta. Mida teha, kui oled sattunud alavääristaja huviorbiiti tööl või kodus. Kas on üldse võimalik rahumeelselt leida lahendus või ei jää muud üle kui lihtsalt lahkuda? Palju mõtteid andev raamat, aga minu jaoks jäi soovituste koha pealt veidi kesiseks. Natuke liiga teoreetiliseks. Enamusel inimestel on mingil ajahetkel olnud kokkupuude kellegagi, kes manipuleerib, alavääristab, kelle ego on ülisuur. Kolm alavääristaja tunnusjoont: ego, ülbus ja eneseõigustus. Kiire lugemine ja isegi ei saa otsest vastust kuidas pääseda alavääristaja kütkest, siis paneb ehk aru saama kui oled sinna kütkesse sattunud ja teistpidi, endas ära tundma olukorrad, kus käitud ise alateadlikult alavääristavalt.

Appi, taevas kukub maha!

5./264.  Meteoorist kraatrini

Sari: Elav teadus 

Autor: Jüri Plado

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

176lk./653lk./45811lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga  november: jube lugu #1 (populaarteadus)

Istud rahulikult, avad raamatu, et hakata lugema meteooridest ja siis korraga käib põmaki ning sinu ja raamatu asemel on vaid kraater. On ju jube lugu? Õnneks siiski väga ebatõenäoline, kuid siiski mingi väikese tõenäolsusega see võib juhtuda. Sest need taevakivid jõuavad ikka meie planeedile nagu nad jõudsid minevikus ja saavad jõudma ka tulevikus. Kusjuures Eestit nad armastavad. Tuli välja, et Eestis on erakordselt palju kraatreid, seega ka taevakivide tabamusi võrreldes paljude muude riikidega. Raamatus on eraldi peatükk pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Kui nüüd aus olla, siis see oligi kõige huvitava peatükk. Eks kodumaine oli ikka kõige lähem ja seetõttu pakub ka rohkem huvi. Kuid üldse see esimene pool raamatust (mis oligi rohkem mõeldud tavalugejale) "Kivid kosmoses ja augud maapinnas" oli huvitavam ja arusaadavam. Teine osa "Mikroskoobi ja labidaga" ja eriti "Meteoriitide liigitamine" oli raskesti loetav ja arusaadav, kui asja vastu väga suurt huvi ei ole ja loodusteadustest teadmised ka kesisemad. See raamat täiendas juulis loetud raamatut asteroididest. Igatahes ma ei igatse ühtegi taevakivi oma lähiraadiusse, ei lendava ega seisvana. Ja loodame, et seda jubedat lugu ka tulevikus ei juhtu, et mõni suur taevakivi tabab Maad ja hävitab siin mõned liigid, näiteks inimliigi.

Õppimine on raske töö, ka kunsti õppimine

27./257. Kunstiõpik gümnaasiumile

Autorid: Jaak Adamson, Andres Adamson

Kirjastus: Argo 2002

211lk./4555lk./44789lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #14 (populaarteadus)
 

Kas õpik just on populaarteadus, aga lasteraamat see pole kohe kindlasti. Isegi mul oli seda väga raske lugeda, kohutavalt palju keerulisi ja võõraid sõnu. Mulle isiklikult tundub, et gümnaasiumi õpikus oleks võinud ikka asi lihtsamalt kirja pandud olla. Saab ju keerulistest asjadest rääkida ka lihtsalt, nii, et kõik lugejad, olenemata oma varasematest teadmisest aru saavad. Üks hea õpik võiks olla arusaadav ka siis, kui keegi suur ja tark seda kõrval lahti ei seletaks, kui lihtsalt seda lugeda. Selle õpiku tekst oli küll väga keeruline ja seda isegi siis, kui selgitati lihtsaid asju. Samas ülesehistus  oli hea. Lihtsamatest vormidest keerukamateni, morfoloogiast läbi süntaksi ekspressiooni ja analüüsi. (kujutamisvahenditest läbi kunstiteose ülesehituse ehk kompositsiooni väljenduslikkuse ja analüüsini - neile, kes eelmisest lausest aru ei saanud, tõlge eesti keelde). Iga peatüki, mis ei olnud väga pikk, lõpus olid praktilised ülesanded, mida siis said õpilased ise katsetada ja proovida, mis pidid neile õpitud teadmised kinnistama. Ülesandeid oli küll küllaltki vahvaid ja need oli üsna üksipulgi lahti selgitatud koos näidetega pildilisel kujul. Minu jaoks veidi liiga palju kollaaži, aga sain aru, et seda on lihtsam tunnis organiseerida kui klassis on palju õpilasi korraga tunnis. Ise ma praktilisi ülesandeid järgi ei katsetanud küll. Ma arvan, et kui selle teksti saaks lihtsamaks ära toimetada (rohkem lihtsamasse eesti keelde tõlkida, et need 7 lehekülge olulisemaid võõrmõisteid ei oleks lahti seletatud raamatu lõpus vaid saaks lihtsalt arusaadavaks juba iga peatüki käigus), siis oleks see üks väärt õppimise raamat mitte ainult gümnaasiumi noortele vaid igas eas algajatele kunstihuvilistele.

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus

Autor: Tiit Meren

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)

 

Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 

Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 

Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Kes on kes kunstimaailmas lastele

20./250. Minu esimene kunstiajaloo raamat

Joonistused: Eleonora Barsotti

Tekstid: Mare Toompere

Kirjastus: Otto Wilhelm 2021

48lk./3104lk./43338lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #12 (lasteraamat)

Leidsin veel ühe huvitava lasteraamatu. Hästi lihtsalt ja lühidalt erinevatest kunstistiilidest ja kuulsatest kunstnikest.   Raamat teeb tuttavaks 22 kunstniku või kunstistiiliga kiviajast popkunstini. Igal leheküljel on ka mingi tegevusülesanne lapsele, mis aitab kinnistada, seda, mida ta just luges/talle loeti. Eelkooliealistele ja algklasside lastele sobilik.

Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 

 

Värvid värvivad maailma ilusaks

16./246. Värviõpetus teoorias

Autor: Marje Tammert

Kirjastus: Aimwell 2002

128lk./2308lk./42542lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #10 (populaarteadus)

Kunst ilma värvideta? Jah, saab ikka ja on tehtud ka, aga kui kogu kunst oleks ilma värvideta, siis läheks ju igavaks. Värv on see, mis loob suures osas emotsioone. Kuid kas värv on ainult värv, või see räägib meiega? Mis keeles räägib mingi värv, milliste emotsioonidega on see seotud, mida tähendab erinevates kultuurides ja ajastutel? Kus seda värvi leida võib? Nii palju küsimusi, mis mul oli tekkinud, sest värvid ja nende psühholoogia on mind juba mitu aastat väga huvitanud. Kuid mis on õige parem õppimismeetod? Eks ikka õpetamine. Kui mul avanes võimalus teha Tallinna Keskraamatukogus ürituste sari mingil teemal, siis valisin selleks ühtseks teemaks värvid. Värvide keel kultuuris ja kirjanduses. Toimub kord kuus neljapäeviti. Nüüdseks on läbi uuritud punane ja sinine värv. Mõlemasse uputud, sest ma ei kujutanud ette, kui palju need värvid tegelikult ikka lobisevad. Paotad kusagil pisike prao, piilud sisse ja kolinal langeb sealt see värv kaela. Kui alguses mõtlesin, et ehk ikka  kuidagi tunnikese välja vean, siis nüüdseks võin öelda, et koos erineva illustreeriva materjaliga võiks terve tööpäeva peaaegu ära sisustada. Seda siis ühest värvist, mitte neist kõigist. Värvid on tõesti ühed suured lobamokad. Aga millelegi peab ju toetuma, ei saa päris kõike, mis internetis ka uskuda. Ja nii olen aluseks võtnud mitu värvide teemalist raamatut. See värviõpetuse raamat on üks neist. Kui ma siiani otsisin vaid konkreetse värvi kohta käivaid lõike, siis nüüd otsustasin, et loen otsast lõpuni läbi ja märgin erinevate värvide kohad juba ära, siis edaspidi lihtsam selle raamatuga töötada. Samal autoril on muidugi veel mitmeid värvide teemalisi raamatuid ja ka internetis on tema õppematerjale. Raamat annab värviõpetuse baasteooriast ja mõistetest ülevaate ja räägib ka erinevatest värvidest. Seda raamatut loen tükati kindlasti kuni suveni veel uuesti.

Mida ma olen enda juures avastanud, siis ma näen nüüd järjest igal pool värve. Igas raamatus hüppavad värvinimed kohe eriti ette, nagu oleksid paksus kirjas muu teksti sees. Ja see kuu, millal valmistan järgmise korra värvist rääkima, siis ma näen enda ümber palju enam just seda ühte värvi, hakkab kuidagi eriti silma. Kuni 21.novembrini elan parajalt lillas maailmas.

Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.