Päikesepoegade riik

32./179. Päikesepoegade riik

Sari: A-sari (Seeria A)

Autor: Vladimir Kuzmištšev

Tõlkija: Tarmo Kumar, Aivar Kriiska

Kirjastus: Valgus 1985

232lk./3386lk./33856lk.

Argonaudi väljakutse detsember: Riik, mida enam või veel ei ole.

Riikidest, mida veel ei ole lugesin juunis. Nüüd siis riik, mida enam ei ole. Jutustus inkade impeeriumi loomisest, hiilgusest ja langusest. Raamat kõneleb ajaloolisest kõrgkultuuriga rahvast Lõuna-Ameerikas - inkadest, ketšua-indiaanlaste esivanematest - ning nende riigi langemisest hispaania konkistadooride vallutuste ohvriks. Kes siis poleks kuulnud: maiad, asteegid, inkad. Sai kunagi koolis neid õpitud ja ka pärast on ühte teist loetud või kuuldud, aga ausalt öeldes need rahvad olid mu jaoks parajalt segi, üks kompott. Tänu sellele raamatule said inkad veidi rohkem selgemaks. Ja kuigi me kasutame sõna inka rahvusena, siis tegelikult olid inkad ainult need isikud, kes valitsesid, nagu nende valitsejanimi, nagu tsaariperekond. Ja valitseja amet oli pärandatav esimesele seaduslikule pojale.

Erinevalt maiadest ja asteekidest ei asunud inkade tsivilisatsioon mitte Mesoameerikas, vaid Lõuna-Ameerikas. Inkad arenesid mööda Lõuna-Ameerika läänekülge, mööda Vaikset ookeani kallast. See hõlmas Andide karmi mägesid ja kõrgeid platoosid, samuti rannikukõrbeid ja Amazonase džunglit. Inkaimpeerium ulatus oma kõrgusel Kolumbia piirist Tšiilis Santiagosse! Sellel massiivsel impeeriumil oli üle kümne miljoni inimese ja see hõlmas tänapäevast Peruut, Ecuadori lääneosa, Boliivia lääne- ja keskosa, Argentina loodeosa ja Tšiili põhjaosa. Impeeriumi pealinn oli 12. sajandil asutatud Cuzcos. Inkad arendasid laialdase teedevõrgu, et ühendada kõik oma impeeriumi vallutatud rahvad. Nad rajasid maanteid piki rannikut ja läbi mägede. Nad olid meistrid sügavate kanjonite ja kaljudega ulatuvate rippsildade ehitamisel. Inkad ehitasid ka akveduktid, et tuua mägedest vett läbi mägede ja orgude inimestele. Üks akvedukt oli 360 miili pikk! Nagu maiad ja asteegid, ehitasid ka inkad massiivseid paleesid, templeid ja kindlustusi. Nad kasutasid "kuiva kivi" tehnikat, mis sobis kivid omavahel nii ideaalselt, et neil polnud mörti vaja. Ja tänu sellele on vaatamata maavärinatele säilinud nende ehitused tänapäevani. Inkade keel on ketšua keel, mida Peruus räägivad tänapäevalgi miljonid inimesed. Inkadel puudus aga kirjutamissüsteem. Nad pidasid sündmuste ja tehingute arvestust, kasutades keerulist sõlmede ja värviliste nööride süsteemi ehk kiput. Inkat valitses imperaator Sapa Inka, keda nõustas ülempreester, tavaliselt tema vend. Religioon oli inkade kultuuri ja igapäevaelu peamine osa. Nad uskusid paljudesse jumalatesse nagu maiad ja asteegid. Nende peamine jumal oli päikesejumal Inti. Nad uskusid, et Sapa Inka oli Inti järeltulija ja seetõttu kummardati ka teda jumala moodi. Ja siis tulid hispaanlased, kes nägid vaid kulda... Vaatamata, et raamatul on juba vanust, siis oli täitsa huvitav lugemine.

 

Kaart. Kohe jaanuaris hakkasin enda jaoks märkima käidud riigid kaardile, sest kartsin, et muidu ei jaksa meeles pidada, mis riigid on käidud ja millistesse võisin veel selle väljakutse raames liikuda. Ei hakanud seda nüüd väljakutse lõppedes ümber ilusamaks ja kunstilisemaks tegema. Sai tegelikult palju rohkem maid läbitud kui väljakutses teemasid oli, sest paljudesse teemadesse sai loetud raamatuid, mis kajastasid paljude riikide tegemisi. Välajkutse oli huvitav ja lõpupoole oli vaikselt juba veidi raskusi raamatute leidmisel, samas enamuse leidsin siiski oma riiulist, vaid kolm sai raamatukogust toodud. Kokku 12 teemasse lugesin 15 raamatut. Kokku sai loetud 3302 lehekülge, õhem raamat 64lk ja paksem 408lk. Vanim ilmunud 1976 ja uusim sel aastal. 8 riigi autorite raamatuid, enim 4 eesti autoritelt. Olen sel aastal osalenud paljudes väljakutsetes, lisaks suurele väljakutsele kuues igakuises ja kahes isiklikus detsembri väljakutses. Aga pean nentima, et see Argo kirjastuse väljakutse on ikka minu lemmikväljakutse, milles olen osalenud kõik aastad. Väljakutse, tänu millele loen ka muud kirjandust kui ilukirjandust ja tänu millele olen küllaltki palju uusi teadmisi saanud juurde.

Arheoloogia ja piibel

 

7./142. Koobas Surnumere ääres

Sari: Maailm ja mõnda

Autor: Heinrich Alexander Stoll

Tõlkija: Jüri Selirand

Kirjastus: Olion 1992

304lk./1400lk./29178lk.

8./143. Arheoloogia

Sari Põgus sissejuhatus

Autor Paul Bahn

Tõlkinud Maria Drevs

Kirjastus Kupar 2002

128lk./1528lk./29306lk.

Reis ümber maailma ehk argonaut november: Kirka ja kühvliga. Kõik, mis maa sees, madalamal või sügavamal, ise tekkinud või sinna pandud.

Arheoloogide kohta on mitmeid selgitusi saadud lugeda. Üks neist on, et need on inimesed, kes kaevavad maa seest välja asju, millest kellelegi vähimtki kasu pole. Nojah, kas teadmised ajaloost annavad kellelegi kasu või mitte, see on muidugi küsitav. Samas beduiinid, kes leidsid Surnumere koobastest kasutuid asju, neil lõpuks osutusid need ikka vägagi kasulikeks. Nendega küll kuidagi ei õnnestunud oma jalanõusid paiagata kuid riik ja uurimisasutused ostsid need pihta pandud nahale kirjutatud käsikirjad suure raha eest sentimeetrite kaupa neilt tagasi omale. Ning sellest sai neile elatusallikas - leida uus koobas enne teadlasi ja jõuda sealt kõik väärtuslik minema viia ning siis hiljem teadlastele ja riigile maha müüa. Samas nenditi raamatus, et kui nad ei oleks tänu sellele, et raha neid ahvatles, nii hoolega antud koopaid otsinud, siis oleks palju leidmata jäänud, kuna teadlaste võimalused olid piiratud. Ja leidmata väärtustega oleks juhtunud sama, mis ühes koopas, kus väärtuslikud käsikirjad olid saanud pesamaterjaliks rottidele ja muudele loomadele/lindudele.

Põgus sissejuhatus arheoloogiasse oli tõesti hästi põgus ja ümar jutt, ega sealt midagi teada õieti ei saanudki, ajaloost huvitatuna oli juba kõike varasemalt loetud - kuuldud. Samas inimesele, kes sellest eriti midagi ei tea, mingi ettekujutuse kindlasti andis. Kerge kiire lugemine, üpriski humoorikalt kirja pandud ka.

Surnumere koobaste lugemine oli tunduvalt keerukam, et sotti saada, mis siis tegelikult sealt leiti. 20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikaandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et need käsikirjad ikka nii väikeste fragmentidena tegelikult teadlaste juurde jõudsid ja et nad suutsid sellest ikka sedavõrd palju teksti taastada. Lisaks koobastest leitule ja koobaste kultuurkihi kaevamisteni kaljuni välja, leiti ka kloostri varemed ning teostati seal arheoloogilised väljakaevamised. Samuti üllatas kuidas neil õnnestus vundamendist mingi meetrikese säilinud müüri ja selle väljakaevamisel ümberringi olnud pinnasekihist leitud esemete või jälgede järgi kirjeldada, mis toimus antud kloostri teisel korrusel, kuidas seal üldse elati ja mis ruum asus milliste müürijuppide vahel. Üpris huvitav lugemine. Natuke liiga palju ehk oli leitud katkendite ja piibli võrdlusi, samas muidugi, eks see huvitas neid teadlasi kõige enam, et millised tekstid need ikka olid ning kas see pöörab midagi pea peale või ei.

Tumeaine ja dinosaurused

 

5./126. Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed

Sari Elav teadus

Autor Lisa Randall

Tõlkija Vahur Lokk

Kirjastus Argo 2017

408lk./1224lk./25704lk.

Reis ümber maailma ehk argonaudi väljakutse oktoober: Käi kuu peale! või ka kaugemale - maailmaruumi.

Tumeaine ja dinosaurused - kumbagi pole oma silmaga näinud. Mõlemast olen midagi kuulnud. Ühes kontekstis ei osanud neid näha, kuigi sellest dinosauruste väljasuremise loost olen juba ühest teisest raamatust lugenud. Ja kui ikka mitu autorit ühte ja sama väidavad, ju siis peab tõde olema, et üks suur taevakeha need vaesed loomakesed hukutas. Samas see raamat väidab, et inimsugu ei oleks saanud üldse arenema hakata kui dinosaurused poleks oma lõppu leidnud, seega ehk isegi hea, et nad välja surid omal ajal. Nende loomadega on selgem see lugu, neid on pildi ja kinolina peal nähtud ning ettekujutus on olemas, isegi mõned nende kondid on kusagil välja kaevatud, seega tõestus olemas, et nad kunagi eksisteerisid ja tõenäoliselt on teada ka nende tegelik välimus, söögieelistused ning iseloom. Tumeainega on lugu keerulisem. Tänu raamatule tean nüüd, et ma pole ainus, kes ei tea, mis asi see tumeaine tegelikult üldse on. Tegelikult ei tea seda maailmas täpselt mitte keegi, kõik vaid spekuleerivad selles osas ning pakuvad erinevaid hüpoteese välja. Uurivad, aga kuna otseselt käega seda ammutada ei saa ja katseklaasi toppida, siis võidakse veel väga pikaks ajaks seda uurima ja selle kallal mõistatama jäädagi. Igatahes tänu sellele raamatule sain kindlama teadmise dinosauruste huku põhjusest, aga tumeaine jäi endiselt väga tumedaks ja arusaamatuks. Ei olnud lihtsalt loetav raamat, ikka üsna läbinärimine oli minu jaoks, pigem selline edasijõudnute raamat, mitte algajatele kosmoseuurijatele. Minu jaoks jäi kuivaks ja kohati arusaamatuks ning igavaks - kui kaua on võimalik ühest ja samast asjast kirjutada kui sa tegelikult ise ei tea ka, millest sa täpselt kirjutad ning vaid loobid õhku mingeid ideid ja hüpoteese, mida oled üritanud kellegagi kunagi tõestada. Ok, mõned asjad vist võisid olla ka tõestatud kunagi ja kusagil. Sain veel kord tõestust, et ihu ja hingega teadlased ei oska lihtsale inimesele, kes asjast eriti midagi ei tea, asja lihtsalt selgeks ja huvitavaks kirjutada. Aga ehk mingid teadmised siit ikka ajukurdude vahele sattusid.