Kuvatud on postitused sildiga Veiko Belials. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Veiko Belials. Kuva kõik postitused

Olemise mõte

23./301. Existerion
Autorid: Veiko Belials, Marek Simpson
Kirjastus: Varrak 1999
139lk./3368lk./51775lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (september)

Lugu sellest, kuidas inimene kohtub Universumi Mõistusega ja esitab talle klassikalise küsimuse elu ja olemise mõtte kohta. Et aga väeti inimene seda vastust kuidagi välja ei kannataks, hakkab Mõistus talle lugusid jutustama. Lood räägivad reetmisest ja usust, eneseohverdusest ja argusest, armastusest ja vihkamisest ja kõigist teistest tunnetest ja tegudest, milleks on võimelised Universumi asukad.

Mõtteid oli, pisikesi lugude katkeid ka. See on nüüd selline raamat, mida ei saa möödaminnes ja unise peaga lugeda, pigem vajab iga sõna süvenemist ja ka ridade vahelt uurimist, mõtlemist ja mõtestamist. Saan aru, et väga paljudele see raamat meeldib, just neile, kes otsivad raamatust mingit tarkusetera, mõtisklust. Mina pigem otsin raamatust tegevust, seiklust ja sinna juurde ka mingit uut teadmist ja tarkust. Kindlasti hea raamat, aga mitte otseselt minu tassike teed.

Ulmelised laulvad liivad

4./234. Helesiniste Liivade laul 
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 
Autor: Veiko Belials
Kirjastus: Fantaasia 2002
143lk./558lk./40792lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Jutukogumik. Minu jaoks oli erineva tasemega need lood. Lood, mis meeldisid rohkem ja need, mis vähem. Kui hakkasin mõtlema, mis mulle siis kõige rohkem meeldis, sain aru, et ma ikka pigem pikemate tekstide inimene. Seal ikka saan piisavalt aega, et teksti sisse minna, seal olla ja jõuab ka loos mingeid sündmusi areneda enne lõppu. Seega, mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Samas kõige enam meelde ja kummitama jäi hoopis esimene lühike lugu: Kunagi. Kuskil. Eikuskil... Oleme ju kõik oma unenägudes rännanud kunagi kuhugi, mis on tegelikult eikuskil ja samas ikka reaalselt kuskil. Paljudel lugudel olid õudus sugemed, olles rohkem või vähem õudsad. Sellel kohal võin vist küll öelda, hea, et mõni lugu sedavõrd lühike oleks, õnneks ei jõudnud veel piisavalt õudne hakata, et hirm peale oleks tulnud. Fantaasiapildid silme eest ei jõudnud õnneks piisavalt jubedaks areneda. Kuigi tegu on üpris õhukese raamatuga, siis kiire lugemine see kindlasti polnud, tekstid olid ikka vägagi tihedad ja sisukad.