Kirjad Diegole

Rivera maalid: internet, kujundusgraafika: Daire

 5. Kallis Diego, Sind embab Quiela 

Autor Elena Poniatowska  

Tõlkinud Mari Laan 

Kirjastus Toledo kirjastus 2014

88lk./910lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse jaanuar: Ladina-Ameerika naiskirjaniku raamat

Héléne Elizabeth Louise Amelie Paula Dolores Poniatowska Amor, tuntud kui Elena Poniatowska (sündinud 19. mail 1932 Prantsusmaal Pariisis), on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik.  Ta on viljelenud peaaegu kõiki kirjandusžanre, sealhulgas romaane, novelle, luulet, esseesid, kroonikaid, lastejutte ja teatriadaptsioone. Tema looming peegeldab üldjoones Mehhikot ja mehhiklaste elu. Poniatowska on pälvinud Cervantese kirjandusauhinna. 

Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez, tuntud kui Diego Rivera (8. detsember 1886 – 24. november 1957) oli kuulsaim Mehhiko muralist ja monumentalist. Rivera elas aastatel 1907–1921 Euroopas, pärast seda naasis ta Mehhikosse.

Angelina Beloff või Angelina Belova (23. juuni 1879 – 30. detsember 1969) Venemaal sündinud kunstnik, õppis Pariisis, elas ja töötas suurema osa oma elust Mehhikos. 

Angelina Belova - Quiela - saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. Kirjad muutuvad, kui alguses olid kindlad ja lootust täis, siis mida edasi, seda kõhklevamaks ja lootusetumaks need muutusid. Kuid armastus, igatsus ja mälestused jäid. Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu ja inimesed, süžee aluseks kirjad, mille Angelina kirjutas Diegole, tõsi küll muudetult ilukirjanduslikeks, võetud on vaid idee ise, mitte otseselt kirjade sisu. Omapärane lugemine, aga vist siiski mitte päris minu maitse kuna midagi ju ei toimunud otseselt. Raamat täis valu ja igatsust ning ühe naise suurt ennastsalgavat armastust. 

 

Aasta lõppes koos inkadega ja algas koos asteekidega

Pildid: tehisintellekt, kaart: Wikipeedia, montaaž ja töötlus: Daire

4. Viies päike. Asteekide uus ajalugu 

Autor Camilla Townsend

Tõlkinud Kristjan Tedre 

Kirjastus Argo kirjastus  2022

424lk./822lk.

Punktiiri väljakutse jaanuar:  Võõrad taevad

Vahel on kasulik laisk olla. Detsembris, kui argonaudi väljakutsesse raamatut otsisin, siis jäid valikusse see raamat ning raamat inkadest. Selle raamatu pärast oleks pidanud minema raamatukokku, inkade oma oli kodus olemas. Loomulikud sai loetud inkadest.

Vahel on kasulik mitte olla laisk. Uusaastaööl, kohe kui teemad välja tulid, sai mindud vaatama sobilikke raamatuid ja siia väljakutsesse olin kindel, et seekord loen just asteekidest. Kell 1 öösel sai koheselt RaRast raamat ka ära tellitud, nüüdseks on nendele raamatutele juba järjekord tekkinud. Huvitav, kas ma olin ainus, kes uusaastaööl tegeles pidutsemise asemel raamatukogu lehel surfamise ja raamatute tellimisega või oli minusuguseid hulle veel. Aga ma siiski arvan, et ma vist ikka olin esimene, kes sel aastal raamatu RaRast tellis. Oi, kuidas mulle meeldib see digitaalne elu, kus saad online suvalisel hetkel oma asju ajada, mitte ei pea ootama kuni mingi asutus lahti tehakse. Ok, järgi minemiseks oli muidugi vaja oodata. 

Nagu aasta lõpus inkadest, nii sain aasta alguses asteekidest väga palju uut teada. Kui eelnevalt teadsin vaid väikest osa selle püramiidi tipust, siis nüüd tulid juba ka püramiidi piirjooned välja... Mingil hetkel peaks vist veel maiad ka läbivaatluse alla võtma. Võrreldes inkasid ja asteeke, siis minu sümpaatia siiski kaldub inkade poole. Tundusid kuidagi intelligentsemad ja sõbralikumad kui asteegid oma suurte inimohverdustega. Asteegid nimelt uskusid, et inimveri oli jumalate jaoks ainus sobiv toit. Samas inkadest ei pruugita sedavõrd palju teada kuna nendel puudus kiri, nad kasutasid vaid nööride süsteeme, mida aga ei osata lugeda. Asteekidel seevastu oli piltkiri ning peale hispaanlaste vallutusi võtsid nad kasutusele ladina tähestiku ning kirjutasid üles oma ajalugu nii omas nahua keeles kui hispaania keeles. Raamatu viimasel peatükis on pikk loetelu meie päevini säilinud asteekide raamatutest, annaalidest, mille alusel on koostatud ka see raamat. 

Lisasin pildile ka kaardi, sealt on näha, millisel alal elasid asteegid tänapäeva Kesk-Mehhikos. Asteekide pealinn Tenochtitlani oli keskajal üks paremini planeeritud linnasid maailmas. Saarel keset Texcoco järve asuvad tänavad ja kanalid paiknesid ruudustikukujuliselt linna keskel asuva hiigelkompleksi ümber, mis koosnes astmikpüramiididest, templitest, paleedest ja aedadest. Linna ühendasid maismaaga kolm teetammi. Ja siis jõudis kätte aasta 1519 ning kohale jõudsid hispaanlased... Ka sellest ajajärgust on raamatus väga põhjalik ülevaade, kuidas hispaanlaste vallutused edenesid ja kuidas möödusid järgnevad aastad. Ei olnud sugugi nii, et hispaanlased jõudsid, tapsid kõik asteegid ning sellega oli kogu lugu. Asteekide riik küll langes, aga asteekide järeltulijad elavad tänase päevani Mehhiko aladel edasi. Väga hariv lugemine taas. Need asteekide nimed ajasid küll kohati keele sõlme ka vaikselt lugedes, aga raamat ise oli üpriski lihtsalt ja selgelt kirjutatud, nii, et ettekujutus sellest kadunud riigist ning tema ajaloost läbi mõne sajandi sai üpriski arusaadavaks. Kauge ajaloo huvilistele kindlasti soovitatav raamat. 

Kuna mulle viimasel ajal meeldib tehisintellekti joonistusprogrammiga mängida, siis lasin tal joonistada hulga pilte asteekide ja viienda päikese kohta. Minu arusaamaga kokkulangevad ja selgemad pildid monteerisin ja töötlesin kokku.