Tehisintellekt aitas raamatut lugeda

2./211.  The well-connected community: A Networking Approach to Community Development 

Autor: Alison Gilchrist

Kirjastus: Policy Press 2009

248lk./572lk./45794lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #8 (osaliselt kohustuslik, ülejäänud soovituslik)

Sellest raamatust, õigemini, selle järgmisest, täiendatud trükist, oli vaja lugeda kaks peatükki, aga soovituslik oli lugeda terve raamat. Lugesin siis õigest raamatust kohustuslikud peatükid ja terve selle raamatu. Siin oli natuke vähem seda juttu ja peatükid veidi nihkes. Uuemas oli mõnest asjast uus peatükk kokku klopsitud. Katsetasin kuidas on raamatut lugeda kui lasta see tervenisti tehisintellekti poolt ära tõlkida. Varasemalt olen küll mingeid artikleid lugenud, aga mitte tervet raamatut. Pean ütlema, et isegi üllatavalt hästi sai hakkama. Mõnes kohas küll lehekülje vahetusel pooleli jäänud lausete tõlkimisega jäi jänni, tema jaoks olid need erinevad tekstid, mitte üks sidus lause, aga üldiselt sai aru, mis raamatus oli tahetud öelda. Igatahes inglise keeles ma poleks küll viitsinud kaugeltki seda raamatut läbi lugeda, niimoodi eestistatult aga küll. Mõne aasta pärast, ma usun, ei olegi enam vaja võõrkeeles midagi lugeda, AI toob kõik maakeelde koju kätte ära. 

Raamat aga rääkis kogukondadest ja nende vahelistest võrgustikest, ehk siis inimsuhetest nii kogukonna sees kui kogukondade vahel. Selge õppematerjal, aga samas ka ei miskit päris ohood, vähemalt mitte peale loengutes käimist. 

Vabatahtlikuna Aafrikas

5./160. Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas

Autor: Peeter Vihma

Kirjastus: Eesti Ekspress 2009

176lk./944lk./35436lk.

 

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#2)

 

Mulle väga meeldis selles raamatus lause: "Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud". Vahel ununeb ajaloos ära, et inimesed elasid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas ka enne kui Euroopa valge mees need mandrid "avastas". Aga samas eks ka meie endi jaoks on mõned paigad avastamata seni, kuni me ise pole nendele mandritele või riikidesse sattunud. Võime ju küll lugeda või filme vaadata, aga päriselt avastame ikka võõrad maad alles siis, kui ise siina jõuame. Raamatud ja filmid võimad aga anda ettekujutuse, kas me üldse tahamegi neid paiku avastama tõtata. Reisida on ka võimalik mitut moodi: rikkurina turvaliselt kõik täpselt ettevalmistatult, seljakotiga rännates või siis nende kahe vahel olevalt piisavalt organiseeritult ja piisavalt spontaanselt üheaegu. Peeter Vihma valis aga hoopis vabatahtliku töö, mis on veel üks võimalus kohaliku eluga sügavamat tutvumiseks ning uute paikade ja inimeste avastamiseks. Ta kirjutas sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma - must ja valge - on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma - elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem - leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. "Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha," kirjutab ta samas. Ühelt poolt on see rändamise raamat, samas on see kogemuste raamat. Mõnusalt lahedalt ja humoorikalt kirja pandud, kerge lugemine, aga paneb mõtlema, kui erinevad me ikka oleme siin maailmas.