13./119.
Imetabane Island
Autor siljalill
Kirjastus Hea Tegu 2019
160lk./3044lk./24048lk.
14./120. 
Arktika – kodu Suure Vankri all
Autor Maris Pruuli
Kirjastus Go Group 2021
224lk./3268lk./24272lk.
Islandi kirjanduse väljakutse september: Raamat Islandi loodusest.
Selle teemaga läks küll väga raskelt, no ei leidnud kuidagi eesti keelset raamatut, mis oleks vaid loodusest rääkinud ja päris fotoraamatut ka ei tahtnud võtta. Paar raamatut tundusid nagu olevat, aga neid ei õnnestunud kuidagi kätte saada, ei päris ega e-raamatuna. Lõpuks läksin oma raamatukokku ja uurisin seal, mis Islandi kohta saada on ja kus oleks ka loodusest juttu. Ega valikut eriti ei olnud, aga võtsin siis kaks, kus mingilgi määral loodusest juttu, sest kuigi käis ka läbi mõte, et ah, jätan pooleli, siis ma eriti aldis midagi pooleli jätma ei ole, ei raamatut ega väljakutset.
Esimene raamat Imetabane Island räägib ühe laulukoori külaskäigust Islandile ja nende kohapealsest ringreisist. Üpriski palju oli ka loodusest juttu. Kaht asja heidan sellele raamatule ette. esimese pigem kirjastajale - no nii uduseid ja halva kvaliteediga fotosid raamatus kasutati 50 aastat tagasi, praeguse aja omas küll ei oleks tohtinud kasutada. Kui paremaks ei õnnestunud tuunida, siis pigem ei oleks üldse pidanud seda fotot sinna panema. Teine etteheide on autorile, ma küll ei tea, kuidas teistele, aga mind tõepoolest ei huvita kust, mida ja kellele osteti. Aga võib olla on viga lihtsalt minus, ega ma tavaliselt ise reisidelt eriti suveniire ka kaasa ei osta, jookidest-söökidest rääkimata.
Teine raamat Arktika – kodu Suure Vankri all rääkis purjelaev Admiral Bellingshauseni ekspeditsioonile Arktikasse, seda siis proua pootsman Pruuli sule läbi. Siin tuleb fotode kvaliteeti igati kiita. QR koodiga videod olid ka ikka super lisandus sellele! Tegelikult minu jaoks jäi selles raamatus looduse osa veidi napiks, kuigi seda oli seal ikka üsna palju. Aga no, need pildid ja videod täiendasid siis piisavalt seda lugemisega puudu jäänut. Islandi kohta oli ka juttu lisaks Gröönimaale, Fääri saartele, Jan Mayeni saarele (sellisest kohast kuulsin esimest korda elus) ja Teravmägedele. Aga ikka, ega vingumata ei saa ka jätta. Eeldasin, et raamat on Artikast ja laevaekspeditsioonist sinna, aga lugedes tundus, et see oli hoopis raamat Pruulide pojast. Saan aru, et ema kirjutas ja tema armastus poja vastu paistis selles raamatus kaugele, aga siiski, sisututvustuse ja pealkirja järgi, ma oleks ikka tahtnud veidi tasakaalustatumat raamatut lugeda, nüüd jäi mulje, et kogu see ekspeditsioon keerles vaid selle 12 aastase poisi ümber. Aga võibolla see oli jälle vaid minu kiiks ja teistele see sobib. Kokkuvõttes, keda huvitab jää ja külm, sellel tasub küll seda Arktika raamatut lugeda. Ise pidin taaskord tõdema, et tänan, ei, ma eelistan sooja ja kindlat maad jalge all.