Goldbergi variatsioonide saatel hukatusse

21./169. Hukkasaaja

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/35-36 

Autor: Thomas Bernhard 

Tõlkija: Mati Sirkel

Kirjastus: Kultuurileht 2021

111lk./ 5161lk./ 41185lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse: Saksa keeleruumi autor, keda oled kartnud või vältinud, aga nüüd loed

Mõtlesin, mis mõtlesin, aga ühtegi Saksa keeleruumi autorit, keda ma kardaks või väldiks ma välja ei suutnud mõelda. No ehk Karl Marx, aga ärme nüüd päris ekstreemseks ka selle väljakutsega lähe. Ma üldiselt üldse ei karda kirjanikke. On vaid mõned, keda ma enam kunagi ei loe, sest ei haaku kuidagi minuga, aga ega ma neid sellepärast veel ei karda. Mul on peotäis väljakutsesse sobilikke raamatuid, mida ma ühe sorteerimise käigus oma raamaturiiulist leidsin ja jätsin ootele, et mis teemad veel tulevad. Võtsin nüüd need kätte ja vaatasin, et mis neist on selline raamat, mida ma kõige väiksema tõenäolisusega kunagi ilma väljakutseta loeksin. Ja nii ma sellesse teemasse raamatu leidsingi. No peale lugemist on niinimetatud välditavate autorite nimekirjas siis veel üks kirjanik juures, Austria kirjanik Thomas Bernhard. Ma ei tea, kas just sedapidi oli selle väljakutse eesmärk, aga nii see igatahes juhtus. Teda tuntakse unikaalse, monoloogilise ja korduva stiili poolest ning tema teosed käsitlevad sageli surma, üksindust, kunsti mõttetust ja Austria ühiskonna kriitikat. Hukkasaaja on painajalik, obsessiivne ja sügavalt filosoofiline sissevaade geeniuse olemusse, kadedusse ning enesehävitusse. 

Raamatu tegevus saab alguse 1953. aastal Salzburgis, kus kuulsa pianisti Vladimir Horowitzi meistrikursusel kohtuvad kolm noort andekat klaverimängijat: jutustaja, Wertheimer ja Glenn Gould. Glenn Gouldi ületamatu, lausa ebainimlik geniaalsus (eriti tema ikooniline J. S. Bachi "Goldbergi variatsioonide" esitus) mõjub kahele ülejäänud sõbrale laastavalt. Mõistes, et nad ei küündi kunagi Gouldi tasemele, loobuvad mõlemad kohe klaverimängust. Kui jutustaja kohaneb olukorraga ja hakkab ennast nimetama "maailmavaatekunstnikuks", siis Wertheimer ei suuda läbikukkumisega leppida. Ta satub aastate pikkusesse vaimsesse langusse ning alustab 28 aastat kestvat teekonda vältimatu enesetapu ehk "hukumängu" poole. Kogu romaani tekst on jutustaja katkematu sisemonoloog pärast Wertheimeri (ehk "hukkasaaja") matuseid, kus ta harutab lahti oma sõbra vaimse hääbumise tagamaad. 

Tegelikult oleks selle raamatu saanud kirjutatud ka ühe leheküljelise lühijutuna, sellest oleks piisanud kogu loo sündmustiku kokkuvõtteks. Ei mingeid taandridu kogu raamatu jooksul! Ei ühtegi rida otsest kõnet. Loed ja kujutad ette kuidas mingi vanamees peab pikka kõnet, monotoonselt, ilma ühegi väikseima emotsioonita, ilma ühegi hääletõstmise, langetamise, kiirenduse või aeglustuseta. Ja samas iga paari kolme lause tagant kordab jälle seda, mida ütles, lisaks kasutab pidevalt samu sõnu, mis muutuvad juba nagu parasiitsõnadeks. Jube raske oli lugeda, eriti minusugusel, kes armastab sündmuste ja põnevuse tulevärke. Aga kindlasti on tal oma austajaskond, kellele selline stiil meeldib. Mina see ei ole ja rohkem teda enam ei loe. 

Olematu olematus võiks olemata olla või siiski olemas olla?

6./43. Olematus võiks ju ka olemata olla

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari 32 

Autor: Artur Alliksaar 

Kirjastus: Kultuurileht 2025

96lk./1419lk./ 10654lk.

Lugemise väljakutse 2026: 42. Raamat, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogu Kuldsarjas

Artur Alliksaar (1923–1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Ta teenis Eesti üksustes ja hiljem Relva SSis sõjakirjasaatjana, mis sai hiljem Nõukogude võimu silmis talle saatuslikuks. Kodumaa reetmise süüdistuse alusel oli ta 1958. aastani Siberis vangilaagris. Viimased eluaastad elas Tartus. Eluajal ilmus tal vaid üks raamat, näidend Nimetu saar. Luuletused levisid käsikirjaliselt ja sõprade kaudu. Alles 1968 ilmusid ta luuletused trükis, Loomingu Raamatukogus. Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. 

Mina kohtusin esimest korda Alliksaare luulega 1980ndate alguses keskkollis, ajal, mil ta oli veel keelatud nimekirjas. Tegemist oli sarjaga, kus igal korral räägiti ühest heliloojast ja ühest luuletajast, kuulati nende muusikat ja loeti luulet. Alguses olid kuulutused koolis avalikult üleval, aga see kord, kus räägiti Alliksaarest, liikus teave ainult nende vahel, kes eelmistel kordadel olid käinud. Peamised korraldajad olid Andres Ammas ja Margus Kasterpalu. See oli aeg, mil Alliksaare nimi kandis endas midagi keelatut. Ja võib-olla just seetõttu jäi see esimene kokkupuude nii eredalt meelde.

Nagu iga luuletaja puhul, on ka Alliksaarel luuletusi, mis kõnetavad rohkem, ja neid, mis kõnetavad vähem. Aga tema puhul on tunda, et ta ei kirjutanud lihtsalt kirjutamise pärast. Tema luule on intensiivne, keeleliselt mänguline, filosoofiline ja sageli ka valus. Ta armastas alliteratsiooni, ootamatuid sõnakooslusi ja filosoofilisi mõttekäike. Ta ei olnud poeet, kes oleks tahtnud lugejale meeldida. Ta kirjutas nii, nagu tema sisemine maailm nõudis. Tema luules on palju valgust ja pimedust, lootust ja lootusetust, ilu ja valu.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 32. lennu üliõpilane Carolyn Veensalu loeb Artur Alliksaare luuletust "Olematus võiks ju ka olematu olla". Artur Alliksaare "Olematus võiks ju ka olematu olla" 

Artur Alliksaare  luuletused ja veel luuletusi. 

Fantastilised lühijutud

2./156. Asjad kutsuvad meid

Sari: Loomingu raamatukogu 21-23 

Autor: Juan José Millás 

Tõlkija: Kai Aareleid ja Margarita Kuusmaa

Kirjastus: Kultuurileht 2013

168lk./388lk./37440lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 oktoober: Lissel Lunden soovitab 

Lühilood, tõesti väga lühikesed, sest sellesse õhukesse raamatusse mahtus tervelt 75 lugu. Mõni lugu lühem ja mõni veidi pikem, aga ikka väga lühikesed kõik. Samas kõik lood olid nagu tervikud, ei jäänud midagi olulist ütlemata. Ma tavaliselt ei armasta lühilugusid, sest seal jäävad asjad nii poolikuks, aga nendes lugudes seda ei tunnetanud. Raske ongi seetõttu sellest kirjutada, sest lood olid sedavõrd erinevad, erinevad teemad ja erinevad tugevused. Küllaltki palju käis läbi surma teema. Alguses läks tükk aega kui ikka veel mõtlesin, et ulme? Kas ma võtsin ikka õige raamatu, sest ma ei tunneta, et tegu oleks üldse ulmega, üsnagi reaalsed need lood. Eks seal oli ka mingid osad mitteraalsust, aga ausalt öeldes ma ise ei oleks seda raamatut küll julgenud ulme alla liigitada. Ootamatud vaatenurgad, tegelikkuse veidi nihkes olukorrad, inimmõtted, kerge müstika, aju illusioonid ja hallutsinatsioonid. Aga minu jaoks oli huvitav see, kuidas mulle need lühijutud enamuses sobisid seekord. Eks see oleneb siis tugevalt kirjutajast.  

Malemängu tunnete virvarr

13./153. Malenovell. Tunnete virvarr

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari 34 

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Nigol Andresen, Tiiu Relve

Kirjastus: Kultuurileht 2025

116lk./3486lk./36901lk.

Lugemise väljakutse 2025: 11. 2025.aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat

See raamat sisaldab kahte erinevat lugu. Üks räägib mõistuse lagunemisest, teine tunnete segadusest. „Malenovell“ on lugu sellest, kuidas üks mees üritab ellu jääda üksinduses ja vaimse surve all. Ta leiab pääsetee malest, mängides iseenda vastu. See kõlab geniaalselt, aga muutub õudseks, sest inimene ei ole loodud elama ainult oma peas. Mäng, mis alguses tundub pääsemisena, muutub lõksuks. See on malepartii, kus iga käik viib veidi lähemale hullusele. „Tunnete virvarr“ räägib nooruspõlve kogemusest, sellest, kuidas noormees sattus segadusse ühe õppejõu pärast ja kuidas see kohtumine raputas teda kogu eluks. Lugu pole skandaalne, pigem vaikne ja valus. Keeruline on mõista iseennast, kui tunded ja mõistus hakkavad eri suundades tirima. Malenovell meeldis väga, aga Tunnete virvarr oli minu jaoks liiga pikk ja aeglaselt lohisev ning mingit lõpu ohood ei tekkinud.  

Vanim teadaolev eesti keelne luuletus

2./17.  Seal tähevõlvi all

Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 

Autor: Reiner Brockmann

Tõlkija: Wimberg

Kirjastus: Kultuurileht 2024

72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Geomeetriline ulme

20./298. Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu

Sari: Loomingu raamatukogu 9-10/2006

Autor: Edwin A. Abbot

Tõlkija: Märt Väljataga

Kirjastus: Kultuurileht 2006

108lk./2935lk./51342lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika/Kultuurileht

Edwin A. Abboti (1838-1926) lugu oli nüüd midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Muidu ikka sarnast leiab ulmelugudes, aga see maailm oli minu jaoks midagi täiesti teistmoodi varasemast. Geomeetriline ulme. Peategelaseks siis härra Ruut. Tegelasteks kolmnurgad, kriipsud, hulknurgad. Feminism tõstis kohe pead, sest kõige alamaks olid naised, kes olid vaid kriipsud ja neil ei olnud võimalustki sellest kõrgemale tõusta, edasi areneda järgmistes põlvkondedes. Järgmises klassis olid kolmnurgad. Võrdkülgsed kõrgemad kui võrdhaarsed. Nemad said areneda võrdkülgsemaks iga korraga ning kui olid juba ideaalselt võrdkülgsed, siis edasi ruutudeks. Ruudud siis olid juba õpetlased. Sellest hetkest alates iga järgnev põlvkond sündis ühe külje võrra rikkamana. Härra ruududl olid viisnurksed pojad ja kuusnurksed pojapojad. See maailm, mida ruut kirjeldas oli väga detailne ja läbimõeldud autoril. Iga asi oli täpselt paika pandud. Ja siis kohtus härra Ruut 3D maailmaga, täiesti midagi uut ja müstilist nagu meile oleks tulnukate maailm. See oli nüüd selline raamat, mis alguses pani õlgu kehitama kuni järkjärgult hakkasid detailid paika minema ja ise ka asjale lapikult vaatama ning mõtlema. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja jäi kuhugi ajusoppi tiksuma ning ennast meelde tuletama. Võin täitsa soovitada, hoopis midagi muud, kui tavapärane ulme.

 

Kas luuletamine on valus?

6./265. Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Autor: Sveta Grigorjeva

Kirjastus: Kultuurileht 2020

89lk./742lk./45900lk.

Lugemise väljakutse 2024: 11. Olen ilmselt viimane eestlane, kel see raamat veel lugemata oli

Ma arvan, et mitte just viimane eestlane, aga ehk üsna viimane kaasaegset luulet lugev eestlane. Tean, et noorte seas oli see raamat väga populaarne kui ta ilmus. Nüüd, kui otsisin siia punkti alla raamatut, siis nägin seda poja riiulis ja otsustasin ära lugeda. Et, kas hakkan kartma. Ei hakanud. Meeldima ka ei hakanud. Samas ei olnud ka selline, et oleks käest ära visanud. Ma vist lihtsalt ei ole õigest põlvkonnast või isiksusetüübist. Mulle selline maailmavalu ja muude tunnete luulevormi paiskamine ei mõju. Minu jaoks on luule pigem selline palsam, mis toob ellu helgust ja õrnust ja ilu. Ja võib olla ma sellepärast eriti luulet ei loegi, eriti eestlaste luulet, eriti täiskasvanute ja eriti noorte inimeste luulet, sest seal on seda masendust ja valu ja surma sedavõrd palju sees. Seda kõike on ümbritsevas maailmas niigi, seepärast tahaks ikka midagi õrna ja helget saada. Seda just luulest. Proosas ma eelistan jälle midagi hoopis muud. Aga noh, see on lihtsalt minu tunne ja arvamus. No ja seega ma eelistan ka luule raamatuid, mis näevad välja nii, nagu tehisintellekt arvas, et üks luuleraamat välja võiks näha.

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Märtsi luuleviis

24./71. Kosmonaut

Sari: Värske Raamat #19 

Autor: Talvike Mändla

Kirjastus: Kultuurileht 2017

67lk./4126lk./12427lk.

 

25./72.  Taltsad unekäod

Autor: Peep Pedmanson

Kirjastus: Umara 1997

72lk./4198lk./12499lk.

 

26./73. Mosaiik

Autor: Helmi Rajamaa

Kirjastus: Abe 1993

110lk./4308lk./12609lk.

 

27./74. Tulek on su saatus

Autor: Ene Mihkelson 

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

96lk./ 4404lk./ 12705lk.

 

28./75.  Sõrmus

Autor: Aleksis Rannit

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972

46lk./4450lk./12751lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis märts

Viis esimest juhuslikult kätte sattunud luulekogu kodus. Väga erinevad. Viie palli süsteemis said kaks hindeks kolm, kaks neli ja üks viie. See viimane oli Mosaiik. Nagu ma varemgi olen märkinud, siis mida traditsioonilisem ja riimuslikum luule on, seda enam ta mulle meeldib, Luule puhul ikka riim ja rütm on see, mis asjale õige värvingu annab. No lihtsalt jah, mul selline vanakooli maitse luule suhtes. 

Kui järjestada siis: Helmi Rajamaa,  Talvike Mändla, Peep Pedmanson, Aleksis Rannit ja Ene Mihkelson. Kellelgi teisel kindlasti mingi teine järjekord.

Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi

11./235. Nähtamatu niit

Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020

Autor: Samanta Schweblin

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Kultuurileht 2020

80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit. 

Baskimaa taeva all

3./158. Need taevad

Sari: Loomingu Raamatukogu 2022/8-9 

Autor: Bernardo Atxaga

Tõlkija: Merilin Kotta

Kirjastus: Kultuurileht 2022

104lk./616lk./35108lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse august: Hispaania vähemusrahvaste kirjandus: baski või katalaani kirjanik. 

Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.
37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades nagu Barcelonast Bilbaosse.

Raamatus on nii naise mälestusi vanglas viibitud ajast, ajast ja tegevusest enne vanglat kui ootust ja lootust edasiseks, samuti kokkupuuted bussis olevate isikutega. Tegelikult selles lühikeses loos ei toimu ühest küljest eriti midagi, samas on seal väga palju, seda just vaimses pooles. Saame veidi aimu, kes see naine on ja mis oleks tema soovid, samas millised on valikud, mis talle peale sunnitakse. Kas ta on vaba tegema ise oma valikuid, või mitte. Mis on soovid ja mis on reaalsus. Ma usun, et bask suudab sellest raamatust lugeda ridade vahelt hoopis rohkem kui meie, kes sellest mingil määral on kuulnud, aga kes tegeliku ETA aegse eluga seal pole kokku puutunud. Ja ausalt öeldes, ega ma ei tea ka kuigi palju üldse sellest, kes need baskid on ja olid. Raamatu lõpus olevas saatesõnas küll tõlkija valgustab natuke seda. Raamat oli üsna huvitavalt kirja pandud, aga pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud. Kes eelistab tapmist ja tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, siis seda sellest raamatust ei leia.

Kunagi kui Eesti kuningad käisid Paides ordumeeste juures...

 

43./190. Neljakuningapäev

Sari Loomingu Raamatukogu 1/2015

Autor Jaan Kaplinski

Kirjastus Kultuurileht 2015

80lk./4308lk./34778lk.

Lugemise väljakutse: 9. Mälestades Jaan Kaplinskit – üks tema raamat

Hakkan suure väljakutsega lõpusirgele jõudma, jäänud on veel vaid üks raamat lugeda. Aga eelviimasest kõigepealt. Ma ei tea, et ma oleksin kunagi lugenud mõnda Kaplinski täiskasvanute raamatut, seega see on esimene. Lasteraamatuid olen küll lugenud, seega päris esimene Kaplinski raamat pole. Sattus siis pihku näidend temalt. „Neljakuningapäev“ on kirjutatud 1970. aastate algupoolel, laval on seda mängitud 1977 Draamateatris ja 1987 Noorsooteatris, aga tundub, et suurt menu sel näidendil ei olnud. Näinud ise ei ole. Lugedes tundus mulle pigem, et see võiks olla mõne harrastusteatri suveetenduse näidend. Erilist muljet see näidendiraamatuke mulle ei jätnud, pigem selline kesine lugu. Aga ehk loen veel kunagi midagi paremat temalt.